Kui juuretu puu

„Ma tahan, et sa mulle enne ühte asja ütleksid: kui sa oled surnud ja maha maetud ja oled seal, kuhu iganes me pärast surma satume, siis milline oleks sinu parim mälestus maailmast? /—/ Missugune on see hetk, mis sinu jaoks tähendab elamist sellel planeedil? Mida sina kaasa võtaksid? /—/ Ma tahan kuulda mõnda väikest hetke sinu elust, mis tõestab, et sa oled tõesti elanud.“ – Douglas Coupland, Generation X.

▪ ▪ ▪

Ma olen sinu voodis, eelmisel sügisel, enne minekut. See võis olla viimane öö, sest ma ei saanud magada. Vaatan vastasseina, seda terrakotapunast ja avastan ühel hetkel, et see ei saa olla terrakotapunane, sest on öö ja pime ja katuseaknast ei tule valgust. Piidlen seina ja üritan välja mõelda, mis värvi see siis praegu on. Öös on kõik seinad hallid? Ei, liiga tume. Must? See ei saa olla must, sest see on terrakotapunane. Ärkan äkitselt, sest sa haarad mu järele ja ma ei saa hingata, lämbun. Vaatan su poole ja saan lõpuks aru, et oled alati olnud saatan mu kõrval; kuidas ma seda varem mõistnud ei ole? Su silmad põlevad ja tapad mind pilguga. Proovin voodist välja keerutada, ent olen halvatud. Üritan pilku pöörata, aga hoiad seda enda omas. Ma ei saa hingata, liigutada end ega oma silmi, mul on nii külm kui ei kunagi varem, pisarad hakkavad silmist kukkuma, ent jäätuvad ripsmetel. Sa naeratad kurjalt, üle- ja rahulolevalt.

Võib-olla see oleks see hetk. Ehk mitte parim, ent tõestus elamisest sellegipoolest.

▪ ▪ ▪

Või seal, põldude vahel, kus olid kotkad ja vana kivist ehitis, millel ei olnud üht seina, aga põhjas oli vesi. Lähen läbi kõrge rohu, taevas on varajane, õhtu ja hommikune. Kuulen plõksatust ja hakkan näost veritsema, selles raskes rõhuvas riides ning ei saa hingata. Proovin sind hüüda, aga sa ei kuule mind, sest tuul on vastu ja päike tõusmas. Mul on läbimärg sidemetest suukorv peas, mis katab ka nina. Rebin end vabaks ja veri kukub roosteplekkidena vee pinnale, mille põhi on kulunud liivakivist. Selle taustal on tilkunud veri vee pealispinnal nagu aastaid tagasi linikule aetud ja jäetud kohvi, mitte nagu vette kukkunud punane tint. Hüüan uuesti.

▪ ▪ ▪

Või seal madala laega suures pimedas keldris. Räpane, avar, algelised sambad hoiavad lage üleval. Oleme siin, sest see on vees. Üdini üle ujutatud, nii et kusagil ei ole õhumulligi. Jõuame trepist siia alla, püsime maapinnal, ei tõuse keskvette hõljuma, aga oleme veeluubis ja kergelt moonutatud. Jookseme aegamisi kui kosmoses ja teeme õhus aeglasi saltosid. Naerame, aga heli ei ole. Lähen teise ruumi otsa, sa seisad ja võtan kaelast punase ülipika salli ning hoian seda mõlema käega pea kohal ja jooksen, nii et see usleb kaunisti vees. Kui ma sust mööda hakkan minema, võtad teisest otsast kinni. Ja ma mõtlen kogu aeg, kui ilus oleks, kui klaasikilde sajaks, sest on üks hägune valgusvihk, mis on igati katki lõigatud ja tolmune ning kui klaas ka sealt läbi langeks, aeglaselt nagu vees, hästi vähe, oleks see lõpmata täiuslik. Olgugi, et oleme paljajalu või just selle pärast.

▪ ▪ ▪

Või siis see, jah, see on ka hea hetk maailmast, kui jalutame kahekesi öises suurlinnas, kus ei sõida ükski auto, ei ole ühtki inimest. Vaba ja maailmalõpune.

Või kui tuulisel päeval seisan pankranniku äärel, vaade on imetabane, soe päike paitab, mul on silmad kinni, sa tuled mu selja taha ja sosistad õigesse kõrva: „Kujuta ette, et ma olen su vaenlane.“ Aga mul on jahe ja ma kondenseerun nagu külm veeklaas soojas ruumis. Tilgun plaatpõranda vahaseks.

Või see, kui käisime leinakoolitusel. Klassis on palju ühekohaseid pinke, kõik inimesed on musta riietatud ja pisut pahased, sest nad ei kuule õppejõudu, kuna ma itken nii südantlõhestatult valjusti.

Ma õpin ruttu; ma juba oskan leinata. Ma olen ka piisavalt harjutanud.

Või too kord, kui sa põlesid ja ma jooksin su poole, et sind kustutada. Ent kuna olen kõige kohmakam tasakaalutum inimene, ajan ümber bensiinikanistri. Ja sa plahvatad.

Või kui sind ei olnud ja ma olen soojal maal ja seal on suur järv leigest kuumema veega ja lasen end sillalt sinna langeda, kõrvad vette, et ma ei kuuleks ehitusmüra ja hõljun vees, otsatult kurvana ja päike on kinnistel laugudel. Ma ei tea, kas ma nutan või on see üksnes järvevesi mu näol.

Või kui keset öist tormist merd oli üks kalju, millel suur metallist kindlus. Kõnnin mööda kivist äärt, mida on kindluse ümber ohtlikult vähe, sa oled eespool, ümber nurga. Jäine laine käib mu’st üle, ent ma ei saa märjaks. Tuleb suur tuuleiil ning mu käsi on magnet – vastu kõrget akendeta vanglat ning keha pikas purpurses kleidis tõuseb lipuna horisontaali.

Või kui sa olid teisel pool jõge ja hüüdsid sealt: „Sa ei jõua kuhugi, kui sa nii palju mõtled.“ Varsti istun rannakivil ja meri on peeglitest. Tõstan naeratades raamatuid metoodiliselt ühest virnast teise, aegluubis. Sa tuled mu selja taha, aga kui ma sind hoolikalt vaatan, näen, et see on hoopis mina. Vahel ma ei oska meid eristada.

▪ ▪ ▪

Või siis, kui elasin selles suures kommuunelamus ja nägin kogemata ruumi, kus oli vann ja laud, kus tapeti inimesi. Rikkad maksavad, et näha piinamist ja tapmist ja kuna seal elab meid nii palju, ei paneks keegi tähele, kui mõni jälle puudu on. Aga mind nähti nägemas ja öeldi, et olen järgmine, sest ma poleks tohtinud näha. Tean, et kõik tapetakse erinevalt ja üritan ära arvata, mis mulle tehakse. Eeldan, et istun tühjas vannis, näotud inimesed seisavad ümberringi ja keegi lämmatab mu ära. Paneb käe suule ja ootab kuni ma enam ei rabele. Mulle tehti ka selgeks, et kui kellelegi ütlen, et ma x tunni pärast suren, tapetakse kõik mu olulised. Et pean käituma täiesti tavaliselt. (Aga mis on tavaline? Milline ma tavaliselt olen? Olen ju ainus, kes seda ei tea.) Üritan sind vältida, aga saad mu kätte. Proovin su’st lahti saada, sest ei suuda käituda nagu kõik oleks argine. Ent nad võivad jätta enesetapu mulje ja ma ei ole üdini kindel, et sa ikka tead, et ma ei teeks seda.

Ning see on see hetk, tõestus maailmas olemisest – ma vaatan sulle otsa ja ma ei taha veel surra.

▪ ▪ ▪

Mitu sajandit ja sajandikku tagasi ütles öö seitsme maa ja mere tagant: „Maga. Unes on hingel oma voli.“ Sul oli õigus, on. Öö, mu igaöine kaaslane.

Ei. Nüüd ma tean, milline hetk see oli. Ja ma olin ärkvel, – või kes on piisavalt suur, et mu maailmu lahterdada – olgugi et surnud. Ja üles äratatud. Või ellu-. Ning.