ei suutnud hommikul voodist tõusta ja lugesin kohvi kõrvale mõne peatüki Véronique Ovaldé romaani “Üldiselt mulle mehed meeldivad”. Romaani kirjelduses on lause: “Ovaldé vohav poeetiline keel, millesse põimuvad sisemonoloogid, pakatab sensuaalsusest ja vangistab lugeja oskuslikult peategelase väärastunud ja samas köitvalt fantaasiarohkesse maailma.”

Nii. Esiteks näitab see, et määratlus “poeetiline keel” on väga laialivalguv, sest minu jaoks selline sõnade asetus nagu “mu leegitsev vitt” ei ole eriti poeetiline.

Mulle meeldis see, et ma ei tabanud ära, et esimene pool raamatut, kui on mainitud Aadut, ei süvenenud ma, kes see on, aga see ei tundunud prantsuse nime moodi, mingi veider tõlkeasi; ilmnes, et mõeldud on Hitlerit.

AGA. Kirjelduses (mis on nii kaanel kui raamatumüüjate veebil) kasutatud “väärastunud maailm”. Ahhh? Kelle vaatepunktist? Mina pole poole raamatu peale küll midagi väärastunut leidnud. Tundub pigem sentimentaalne ja needy see tekst. Mõtlesin kõigele loetule ja otsisin väärastunud maailma. Neoon ütles Patrick Bateman, aga tegelikult on väga raske kellelegi seda omadust külge panna. Ilmselt tundis keegi (kirjastaja või tõlkija) end ebameeldivalt puudutatuna ja lahterdas teksti “väärastunu” alla. Tegelikult tore sõna.

- eia