KKK

Siin saad kommenteerida Eia kirjutisi ja küsida kõike, mis huvitab.

(Kasuta kommenteerimisfunktsiooni selle teema all!)


  1. E.

    Mu “Kahe näoga jumala” lugemises oli palju huvi. Ei tea isegi, oli see rohkem minust või raamatust. Igatahes mulle meeldis ja soetasin isikliku eksemplari.
    Sümptomiks artikuleeritud tahuke maadvõtvast zeitgeistist, julgen arvata.

    Raamat on muuhulgas surematusest, täpsemini kinnisideest “nõndanimetatud surematuks klassikuks saada.”(lk 56)

    Ma arvan, et sellisel kinnisideel ja surmahirmul on alati mingi roll kirjanikuks saamisel, aga kui SEE saab/jääb kandvaks, siis on tulemuseks paratamatu läbikukkumine. Sest SEE ei kanna.

    Kirjandus ei ole nagu fotograafia, kus juhus võib kätte mängida suurepäraselt “tabatud” hetke ning perfektse ülesvõtte võib “teha” ka pime või aparaadiga mängiv ahv.
    Õigemini: ei peaks olema.
    Veelgi eetilisemaks minnes: ei tohiks olla.
    Ning viimaks, omistades ka lugejale intellekti ja äratundmisvõime: ei saa olla.

    Sellele viimasele näib raamat pigem jaatavalt, mis on hirmutav. Miikael Kalm nagu olekski hea kirjanik, sest ka kriitikud hindavad teda kõrgelt (lk 30). Aneti puhul oleks kriitikameele puudumine igati loomulik, sest tema esindab ühte neist paljudest noortest, kes on risti löödud tänapäeva hüsteerilisse imperatiivi “Teosta ennast!” (kirjutada “Midagi-giii.” (lk 24)) ja on oma teeks valinud kirjanduse ja juhusel läbi on selle esindajaks Miikael Kalm.
    Ometi näib Miikael Kalm järgivat küünilist kreedot – olla kirjanik, tähendab näida kirjanik. Kusjuures kirjanduse funktsioon on olla vahendiks, mis jäädvustab kirjaniku ajalukku [viitamiseks liiga korduv motiiv]. Et kaup oleks ausam ja et veidigi vaigistada oma südametunnistust, jutlustab (ja vast ka täidab) kirjaniku kohust “peegeldada ajastut, olusid, kultuuri, üldist inimkonda, selle üht nišši, näiteks ühte linna või riiki või paari nagu Noa laeval, kus kaks eeslit esindasid kogu eeslipopulatsiooni – seega lugu kahest kolmekümneaastasest inimesest võib olla lugu igast kolmekümneaastasest inimesest. Ja mitte ainult. Ja mitte ainult. Aga tagasi asja juurde – kirjaniku esmaste ega viimaste kohustuste hulka ei kuulu enda peegeldamine, nartsissism, sest see ei näita tulevastele põlvedele midagi meie kohta –” (lk54)
    Ennast ta tõepoolest ei peegelda. Ennast ta näitleb ja kuvab.

    KUI kirjanduse etaloniks võtta Dostojevski, esindavad nii Anett kui Miikael püüdlikku pseudokirjandust. Et mitte öelda anti-kirjandust.
    Seetõttu on ka Miikaeli kujutamine tunnustatud kirjanikuna hirmutav.

    Anett on kirjaniku(kandidaadi)na kohutav, meediumi parasiit par excellence, teda vaevab see, et kõik on ära kirjutatud ja TEMAL pole enam midagi kirjutada, teda vaevab bloomilik mõjuäng, hirm, “et milline iganes on sinu lugu, keegi teine on selle juba kirja pannud. Tõenäoliselt paremini kui sina.”(lk 17) Ta ei vaevle suutmatuses väljendada oma sõnumit, ta vaevleb suutmatuses leida sõnumit, mida öelda.
    Kirjaniku(kandidaadina)na on Anett kohutav. Seda muidugi dostojevskilikust kirjanduskontseptsioonist lähtuvalt.
    Ent kirjandusliku karakterina on ta igati päevakajaline.

    Dostojevski kirjutas aastal 1876
    “Hiljuti oli mul juhus kõnelda ühe meie kirjanikuga (suure kunstnikuga) elu koomikast ja raskusest mõnd fenomeni ära määrata, teda õige nimega nimetada…
    “Teate,” ütles mu vestluskaaslane korraga, olles nähtavasti juba ammu tugevasti oma mõtte võimuses, “teate, mida te ka iganes kirjutaksite, mida te ka iganes ilukirjanduslikus teoses välja tooksite või ära märgiksite – tegelikkusega ei saa seda iialgi võrrelda. Kujutage ette mida tahes, ikka on selle mõju nõrgem kui tegelikkuses. Te arvate näiteks, et olete tabanud oma teoses kõige koomilisemat tuntud elunähtustest, leidnud selle kõige grotesksema tahu – mitte sinnapoolegi! Tegelikkus esitab teile kohe samast asjast sellise külje, mida te pole osanud oletadagi ja mis ületab kõik selle, mida teie tähelepanu- ja kujutlusvõime on loonud!…”
    Ma teadsin seda juba 46. aastast peale, kui ma hakkasin kirjutama, võib-olla varemgi ning see asjaolu on mind korduvalt vapustanud ja pannud mind kunsti nii ilmse jõuetuse puhul tema kasulikkuses kahtlema.”

    See oli ainult üks joon (ühe näitena: ka Miikaeli ja Aneti suhteloogika on kahjuks märksa suurema üldistusjõuga, kui meeldiks arvata).

    Paraku pole kohanud ühtegi vähegi tõsiseltvõetavat arvustust sellele raamatule.

    Mulle igatahes meeldis.

  2. eia

    Aitäh kommentaari eest! See, et Miikael kriitikutele meeldib ja teda kiidetakse, see ju ei tee teda iseenesest heaks autoriks. Kohati on tuntud proosakirjanik Eestis massitarbekaup, natukene nagu vedel seep - näe, kõik teised ostavad vedelat seepi, kõigil on kodus vedel seep, kõik räägivad vedelast seebist, ma pean ka ostma ja tarbima, et sisse sulanduda, saaksin ka öelda, et jaaa, küll see vedel seep on ikka hea, need vanaaegsed seebid ei ole üldse nii mõnusad. Vms. Eesti kirjanduses ei ole ühelt poolt asi üldse nii hull kui inglise keelses paperbackide maailmas, kus igal raamatul on peal minimaalselt 30 erinevat kirja, mille sisu on: “The best read of the decade!” või “A true masterpiece!” Nii Eestis kui muus maailmas on nimesid, kellele lihtsalt ei kirjutata negatiivset arvustust. Sellega lased lihtsalt endale kriitikuna vee peale. Ja minu jaoks Miikael tegelasena oli üks nendest autoritest - teda kiidetakse, ostetakse, arvustatakse (”oma tuntud headuses”, “stiilipuhas”), aga tegelikult ei tee ta midagi märkimisväärset kirjanduse kui kunstiharu edendamiseks. Ta on kinnises ringis ja teeb seda, mida teised, lihtsalt võib-olla on tal huvitavam, eestlaslikum lugu ja kergemini loetavamad laused kui mõnel teisel. Kuigi ma pole lugenud midagi, mis Miikael on kirjutanud, ma ei taha ka - ta jutu ja Aneti kirjelduste põhjal ma ei viitsiks. Ja nii on üleüldse - keegi soovitab, laidab, ütleb, et nõme inimene ja kõik jääb lugemata. Sellepärast mulle Bret Easton Ellise “Lunar Park” ka meeldis - et ta ise on peategelane ja ta sõbrad raamatus on ta sõbrad päriselus. Ta stiil mulle väga ei sobinud teistes raamatutes, aga selles hakkas tööle, eriti kui ta tekitab pöördepunkti, nii et ma seda sada lehekülge tähele ei pane, sest ta on usutavuse juba kinnistanud ja lugeja usaldus on kindlalt pihus.

  3. E.

    Tõsi, kriitikute kiidu ja raamatu väärtuse vahel puudub põhjuslik seos, kuigi mingit korrelatsiooni vast optimistlikult võiks ikkagi loota, eriti, kui jätta kõrvale päevalehtede tihti kommertsihõngulised tutvustusekesed.
    Aga kui juba kõrvale jätmiseks läks, siis võiks seda teha ka “ekspertgrupi” käpardlikkuse ja igati põhjendatud korruptsioonikahtlustega ning küsida, et siis mis teeb kirjanduse heaks?
    See küsimus võib tunduda esmapilgul üpriski lapsesuine, aga usun, et võimalikes vastustes on siiski riieteta jäänud kuningaid ja mitut-setut arhaisme.
    Ei oska kriteeriume välja lugeda ka “Lunar Parki” tunnustamisest (pole sellega ka tuttav).
    Mis on kirjanduse funktsioon, kirjanduse missioon?
    Meelelahutus ja ajaviide? Siis pole selle asendumises TV ja muu sellisega mingit draamat; sellele funktsioonile on alternatiive ja paremaid.
    Rahvuslik ühtsustunde loomine? Taas – on alternatiive ja paremaid. Pole (enam) raamatut, mis tekitaks võimsama ühistunde kui Gerdi vägev kettakaar, öörõkkav laulukoor või lõimiv-lõõmav idatigedus.
    Keelehoid? Ühena tähtsaist kindlasti, ent luule rohkem.
    Autori nime igavikustamine? See ei peaks vast küll kellegi muu kui autori mure ja kindlasti ei peaks sellepärast riik muretsema-kulkatama.
    Kui raamatul on sama roll, mis seebikail, siis las vohada ning sarnasus ja korduvus ei ole mingi puudus.

    Mulle meeldib Kundera määratlus: romaani ülesanne on teha seda, mida ainult romaan saab; tuua esile seda, mida ainult romaan saab. Esmapilgul tautoloogiline, aga eelneva täiesti mittetäieliku nimekirja kõrval saab vast mõistetavamaks.
    Kohe kuidagi ei oska Kirjanduseks lugeda dadaistlikku lalinat, avangardistlikke vormijampsimisi, dekonstruktsiooni lapsikut jonni ja muud taolist edevuse väljenduspankrotist nõrguvat nartsissismiagooniat. Selles prügist kirjandust otsides (neil kõigil on kaaned ja lausetega lehed), saan täiesti aru, miks Puškin ütles end kirjandust vihkavat. Selline rämps, neetud mimikri, ju kurnab tähelepanu välja.

    Humanistliku progressi meedium? Moraalne suurvorm? Potentsiaalne õlekõrreke postmodernimis mädasoos?

    Või paneb selline idealism punastama?

    “Küllap mulle tõendatakse jälle, et meie ajastul tapavad end isegi lapsed või väga noored inimesed, kes ei ole veel elu tundmagi õppinud. Minul aga on salajane veendumus, et noorus igatseb ja kannatab meil just elu kõrgemate sihtide puudumise tõttu. [...] Meie noorus on sellises seisus, et ta ei leia mitte kuskilt vähimatki viidet elu kõrgemale mõttele. Meie tarkadelt inimestelt ja üldse oma juhtidelt võib ta meie ajal laenata, ma kordan seda, pigem satiirilist suhtumist, aga mitte midagi positiivset, s.t. millesse uskuda, mida austada, mida jumaldada, mille poole püüda - ometi on see kõik noorsoole vajalik, lausa hädavajalik, kõike seda ta ihaldab, on alati ihaldanud, kõikjal ja kõikidel aegadel!”
    kirjutas Dostojevski aastal 1876

  4. Birk

    Hm…. no mina näiteks olen armastanud Dostojevskit terve oma elu. Ja ma olen ka nõus, et need tsitaadid on päevakohased ka tänapäeval. Ometi ei ole see kõik nii lihtne.
    Mulle näiteks meeldibki pigem lugeda kirjandusklassikat, sest see kõnetab mind. Ometi olen ma kahjuks veendunud selles, et tänapäeval on palju rohkem neid noori inimesi, kes küll ka otsivad vastuseid küsimustele, aga ilmaski ei leiaks neid klassikute surnud ridade vahelt.
    Seega, isegi kui eesmärk on kõrge, tuleb valida vahendeid (jah, jah, olen macchiavellist). Kuitahes kaunis kirjandusteos võib saada tänapäeval naerualuseks, kui ta ei mõju piisavalt “realistlikult”, piisavalt usutavalt. Nagu mu sõber mulle hiljuti ütles: “ma ei suuda su ballaadi lugeda, sest see tundub nii võimatult naiivne, et ma hakkan iga kord naerma.” ja ometi ma tõeliselt uskusin sellest iga rida, kui ma seda tookord kirjutasin.

    seega… ma arvan, et tegelikult on kõige olulisem oskus oma mõtteid õigesti serveerida - peita oma karmid ja kibedad tõed kiireltseeditavate, tuttavlike olukordade taha. vastasel juhul ei huvita see kedagi, mida sa teed, sest see lihtsalt ei tekita mingit isu. See võib ju kõlada äärmiselt küünilisena, aga see on olnud minu reaalsus. Ja ma kaldun arvama, et ma ei ole ainuke, kes on seda nii kogenud.

  5. E.

    Ei saa kohe mitte nõustuda!
    Sedaviisi ei jää kirjandusele muid alternatiive kui klikinäljas kolletunud veebipäevalehtede, vabandust, efemeerne pasakarusell (kõik loevad!) või õnnepalulikult ilulev resignatsioon, esteetiline lämbumine enesesse.
    Kui vorm saab võitu sisu üle, pole enam tegu kirjandusega, vähemalt selle dostojevskilikus-kunderalikus mõttes; see on humanismi tragöödia kui õnnelikust lõpust või lootuse pakkumisest saab an sich halb maitse või eksimus žanriesteetika suhtes.
    Nii “Vennad Karamazovid” kui “Kuritöö ja karistus” sisendavad lootust ja need teosed on kõike muud kui naiivsed.
    Kirjandus ei saa, ega peagi puudutama otse ja vahetult suuri hulki; küll peab hoidma üleval elavat vaimu ühes kindlas grupis (Berdjajev nimetas XIX sajandi lõpu Venemaad tragöödia ühiskonnaks, sest selles oli maailmakirjanduse tipp (Puškin, Gogol, Tolstoi, Dostojevski), aga enam kui 90%-line kirjaoskamatus).
    Isegi Houellebecq osutab väljapääsule (küll mitte liiga targalt, ent siiski).

    Loomulikult on väga suur asi ka oma põlvkonna meelsuse artikuleerimine, et oleks rohkem mõistmist noorte ja vanade vahel.

  6. Birk

    ma arvan, et see valupunkt on tegelikult palju rohkem ajastu võtmes kui teoses eneses. loomulikult on alati vabadus kirjutada õiget teost valel ajal, aga see eeldab seda, et kirjanik lepib tähelepanu puudumisega. ja karta on, et me kõik oleme vähemalt mingil määral edevad.
    ma tegelikult ei tea, kui paljud üldse alustavad kirjutamist missioonitundest. ma kaldun arvama, et vajadus teha kunsti võib eksisteerida esimesest täiesti sõltumatult.

    teisest küljest, ega kirjanik ei saa kunagi kirja panna seda, mida inimesed ta teosest loevad. interpretatsiooni ei ole kuidagi võimalik ette määrata - kaks inimest loevad “Kuritööd ja karistust”, esimene näeb selles lootuskiirt, teine läheb tapma, sest leidis endale õigustuse.

    ma ikka veel kaldun arvama, et iga teose jaoks leidub kusagil lugeja :) ja vastupidi, ei ole võimalik kirjutada ühtegi teost, mis sobiks kõigile ideaalselt :)

  7. Birk

    ja tõesti, nagu needus see teiste kirjutiste lugemine - loen su raamatut ja sealt vaatab mulle vastu mu enda hiljuti alustatud teose pealkiri :) ja ma viibin täiesti sürreaalses hetkes.

  8. Eia

    uu, p6nev! milline?

  9. Birk

    “(Mu) sõraline sõber”, mis on täiesti veider, sest ma pole sellist sõnaühendit üldse oma teadlikus elus kohanud. Nii et, nüüd juba olen mõelnud pealkirja muutmisele… Teisest küljest, ma armastan selliseid hetki :) näiteks ükskord ma istusin koos oma abikaasa ja ühe seksika mees-sõbraga kohvikus ja kuulasin ennastunustavalt seda sõpra, kui mu pilk langes padjale kohvikudiivanil ja sealt kargas mulle näkku sõna “abielurikkumine”. indeed ;)
    aga raamatus meeldis mulle kõige rohkem lõpp, eriti Mirja loo lõpp.

  10. Eia

    ait2h. v6i tore. ei teagi, kuidas vastama peaks.
    aga niipea kui oma arvuti tagasi saan, hakkan postitama, sest n2dal aega arvutita olemist t2hendab h2sti palju raamatuid.

  11. Eia

    :)

    Naljakas. Kirjad eikellelegi olidki kirjad eikellelegi. Seda aadressi pole saanud ei pere ega sõbrad. Omamoodi tore, et üks inimene selle üles leidis. Ent nüüd tundub, et tuleks iga päev kirjutama hakata. Sest hingel on palju.

  12. http://www.lasauque.com/vie-scolaire/

    J’aime tendance à être trop. Ce type de couverture !
    Continuez votre fantastique gars j’ai travaille incluses vous les
    gars pour mon personnel blogroll. !..

  1. 1 Eia Uus “Kuu külm kuma” ja “Kahe näoga jumal” « Lugemissoovituse blog

    [...] veidi unustusse jäänud blogi Andra Teede “Kuu külmast kumast” Biku121 “Kuu külmast kumast” Eia Uus ise “Kahe näoga j… Gerda Jürimäe “Kahe näoga jumalast” Maire Liivametsa lugemistes “Kahe näoga jumalast” [...]



Leave a Comment