Olles tutvunud oma lemmikraamatute tagakaantele kirjutatud sisukokkuvõtetele sarnanevate tekstidega, vähemalt liiga enamasti nende väljaannete puhul, mis on pehmete kaantega ja (USA’s) suurtes kogustes gigantsete poekettide tarbeks ja masse silmas pidades trükitud, olen otsustanud enne raamatu valimist nende asemel lugeda pigem esimest lõiku teosest. Vähemalt siis, kui keegi, kelle nö raamatute-maitset usaldan, on teosest, ise seda lugedes, juhtunud mingeid suvalisi ja huvitavaid asju mainima. Ja tegelikult ei taha ma ennast vabandada ka, vaid pigem hoiatada, et siiski, kui raamatu tagakaanele on trükitähtedega kirjutatud: AN EXTRAORDINARY DEBUT NOVEL OF LOVE THAT SURVIVES THE FIRES OF HELL AND TRANSCENDS THE BOUNDARIES OF TIME, siis on suur tõenäosus, et kusagil muutub läbivaks midagi ülemõistuse lääget ja klišeelikku.

Olles juhtunud erinevate inimestega rääkima sellest, kuidas teiste aega ei tohiks, ükskõik, missuguse oma kunsti demonstratsiooniga siis, raisata; ning kuidas natuke absurdne tundub, et praegu võib veel ka raamatut kirjutada sama kaua, kui Meister ja Margaritaga läks, mitte et ma viimase puhul vaeva nägemist õigustatuks ei peaks või hindamata jätaks, kuid ma ei ole lihtsalt juhtunud tundma kedagi, kes laiendatultki ühe personaalse loomingulise projektiga oma elust tervelt kolmteist aastaks seoks, pigem ma eeldaks, et dekaadi pärast on kõik, vähemalt ühegi korra, kardinaalselt oma loomingulist meediumit vahetanud – selle kõige pärast, veel enam, tundub hämmastav, et keegi söandab ja julgeb kirjutada esimese romaani oma elus, nii et ta teeb seda seitse aastat ning siis saab veel debüteerimise kohta majanduslikult üsnagi hea lepingu ja kvantitatiivselt positiivselt rahvusvahelise.

Esimesed kolmsada lehekülge teen mõtteis pidevalt aupaklikke kummardusi autorile ta laiahaardelise ja väga erinevaid valdkondi hoomava uurimustöö oskuslikust rakendamisest ning muuseas jagan personaalses hüpervaimustuses, raamatust välja ja kommunikatsiooni sattudes inimestele huvitavaid fakte skisofreenia ja maniakaaldepressiivsuse erinevatest-sarnasustest ja kahe diagnoosi kombinatsioonidest jms. Ehk siis, esimene pool tundus nii hämmastavalt tugev ja imetabaselt kombineeritud oma vastandustes, paralleelsustes, karakterites, faktides, keskkondades ja laialivalguvustes.

Tegelikult on ju hästi loogiline ja inimlik, et igas sissejuhatuses, ükskõik, kui pikk see just kirjutaja enda jaoks on, üritab ta lugejale rohkem meeldida või laiahaardelisem olla ja ilusamaid lauseid ja kujundeid kasutada, või isegi kui see ei tulene lugejate püüdmisest vaid loo alustamisest eneses, kujutan ma romaane lugedes sageli ette neid punkte, kus autor läheb rohkem üle loo enda jutustamisele, jättes enam unarusse vormid ja veenmised. Sageli polegi viimaseid nii väga enam vaja, eriti kui sissejuhatus on piisavalt usutavalt ja edukalt eskapeerinud lugeja oma reaalsustesse ning vabastades esimestes tõestustes hulganisti lugejal eelnevalt kaasas olnud kriitikameelest. Ent siiski.. Aega ei tohiks raisata ja natuke piinlikult kahju hakkab, kui keegi on midagi hästi kaua teinud ja väga kvaliteetselt ning siis kusagil oma tegemistes üsna kaugel olnud ja siis kõik just kui suvalt kokku klopsinud, et see lugu läbi saaks. Nagu LÄBI! Et kõik sisulised asjad ilusti kokku jookseks ja see lugu lõpetatud saaks.

Ehk siis Gargoyle kombineerub hästi klišeelikult üleromantiseeritud armastuslooks, mis toob nukralt labasel moel kokku seal eksisteerinud paljud jutud, mis sel moel lõpetuvad ning kõvasti nõrgenevad.

Ent kõigil, kes huvituvad uurimustöö heast ja oskuslikust rakendamisest kirjanduses, soovitan teos umbes täpselt keskpaigani läbi lugeda ning siis kindlalt lõpetada, ilusate muljete nimel ja paremateks tulemusteks kunstis. Ma lugesin lõpuni ja sulgesin kaane nukra ja hämmeldunud hüsteeriliste naeruga, et nii heast asjast on võimalik midagi sellist teha.

Aga Gargoyle, meenutas, mis mulle Bret Easton Ellise puhul väga meeldib. See, kuidas ta ei tee neid vägivaldseid jutt-lugusi või misiganes peaks olema õige termin selle kohta, kuid mida tegi ka nt Knut Hamsun üle sajandi enne teda.


  1. Eia

    Ait2h! Ma lugesin seda paar n2dalat tagasi ja kuna arvutit ei ole, kirjutasin k2sitsi h2sti palju lehekylgi selle kohta, aga pole j6udnud sinnani, et see siia postitada. Aga ait2h, et sa enamuse mu punktidest katsid, v2ga samuti aru said, mulle tundub ja pealegi ma ei v2ljendanud end p2ris nii kompaktselt… lisaksin veel seda, et see on yks v2heseid raamatuid, mille l6pus ma tundsin, et ma PEAN autoriga r22kima. Kysima igasuguseid asju. Eriti aga: “AHHHH?!?!? Miks sa selle niiviisi 2ra rikkusid?! Mis juhtus?!?! Kuidas sa saad 7, SEITSE, SEITSE, SEEEEIIIIIITSEEEEEE aastat kirjutada ja - l6puks tuleb kokku see?!?!” Seega l2ksin ta veebile, et ehk on seal foorum, kus saab kysida: http://www.thegargoyle.com
    Sinna lehele j6udes muutub veebiaadress: http://www.burnedbylove.com
    vaadake ja naerge v6i nutke.

  2. Eia

    ma l2ksin sealt edasi, http://doubleday.com/thegargoyle/readers_guide.html

    ja seal on lugejale juhtivad kysimused, nagu n2iteks:

    6. The Gargoyle begins with arguably one of the most stunning opening scenes in contemporary literature. How was the author able to make horrifying details alluring? What was your initial reaction to these images?

    AHHH? Kes laseb oma veebil oma raamatu kohta 8elda parim avastseen kaasaegses kirjanduses? Vaidlen vastu ning t6statan uue teema: mis on parim raamatu algus, mida lugenud oled? (gargoyle’i oma saab lugeda vist seal saidil ja amazonis kindlasti)

  3. Eia

    17. The novel closes with Marianne’s departure and the marriage of Gregor and Sayuri. The narrator grapples with guilt, trying to understand whether he could or should have saved Marianne. What enabled Gregor and Sayuri to recognize and nurture their love for one another? *!!! What determines whether a relationship will become exhausted or perpetually revitalized? !!!* Is fate or willpower the greater factor?

    18. An old adage, evidenced particularly in Shakespeare’s works, states that a comedy ends with a marriage, while a tragedy ends with a death. Given that The Gargoyle ends with both a marriage and a death, what does it say about the work?

  4. Neoonmust

    Vaatasin ka seda kodukat. Väga, väga meeldiks mõelda, et Davidson ise ei tea, et see eksisteerib. Või et ta vähemalt ise pole seotud sellega. Hirmsalt veider.

  5. Birk

    see on vist mingi uus trend, see lugeja “mõtlema” suunamine, kasutades selleks eraldi küsimustepeatükki raamatu lõpuosas. lugesin hirjuti Zafoni “Shadow of the Wind’i”, ja samal põhjusel haaras mind lõpupoole paanika - läks päris tülgastavaks kohe kätte. Kõik see hea sai rikutud selle punnitava Hollywoody-lõpuga ja nende õudsete küsimustega, mis tembeldasid lugeja selliseks idioodiks, kes pole isegi võimeline teose üle iseseisvalt juurdlema.

  6. Jim

    Mulle tundub, et autori suhtumisest lõppudesse paistab tema suhtumine surma.
    Tahaksin seda mõtet laiendada, aga ei leia seda põhjendust üles. Ainus, mis meenub, on see, kuidas Douglas Coupland peaaegu alati oma raamatuid päris halvasti lõpetab. Kuidagi kohustuslikus korras, kiiresti ja jonnakalt, nagu: olgu, see ei saa igavesti kesta, nii et siin see on - punkt.

    Võib-olla kunagi seletan edasi.
    Kõlab see mõte muidu kuidagi mingitpidi tõe sarnaselt?

  7. Jim

    Edasiarendus:

    Couplandi tegelased tegelevad hinge loomisega. Püüavad pidevalt tõusta kõrgemale lihtsa sisselülitatud eluvormi tasandist, püüavad olla enamad, kui arvutid, mis tunnistavad ja registreerivad impulsse. Couplandi tekstidest aimub hirm inimelu ühe- või vähemõõtmelisuse ees, hirm eluseisundi ja surma ebavõrdsuse võimalikkuse pärast.

    Samas on Bret Easton Ellise tegelased vabalt hingetud. Hing on nende jaoks juhuslikult riivamisi mööduv külm tuul või kuskilt plakatilt välja loetud sünge ilming, mis võib samas olla midagi sama lihtsat ja pealiskaudset, kui kõik muu.

    Coupland, kelle tegelased aina keelduvad hingetusest, lõpetab raamatuid tihti nagu laest võetud “ühe loo moodi loo lõpule” sarnanevate lahendustega.

    Ellis, kelle tegelased on teineteise vastu muljuvad eluvormid, lõpetab oma raamatuid poole lause pealt.

    Aa, meenus ühe Couplandi raamatu tagant intervjuust loetu, mida Eia sinagi vist mäletad. Couplandilt küsiti, mis on tema suurim hirm. Vastas: võimalus, et jumal on olemas, aga ei hooli inimestest eriti.

    Ellise tekstide hingetuse vaakumist paistab mulle tegelikult Couplandiga sarnane püüdlus, aga nende suhtumised teemasse on erinevad. Nende hääletoonis on erinevus. Coupland tundub mulle palju kartlikum, kui Ellis, kes on muidugi samuti äärmustesse šokeeritud, aga mõjub tonaalsuselt stoilisemana.

    Neid näiteid peaks veel tooma. Ainult kahe autori pealt teooriat välja ei vea, aga ehk väljendasin end nüüd juba mõistetavamalt.
    Iga lugu on muuhulgas ettepanek, milline elu välja võiks näha, millisena teda mõista võiks. Ettepanekus sisaldub ka . . . ettepanek . . ., et elul on algus, kulg/areng ja lõpp. Ja sellest tervikust siis aimub midagi. Me võtame ettepaneku vastu või heidame kõrvale kui meisse mitte puutuva, võõra või vale.

  8. robert

    wow jim. ma just loen couplandi hey nostardamust.. pold seda enne lugenud. ja ma ytlen - wow jim. tõesti. just.

  9. Jim

    Parim, mida talt seni lugenud olen, “Hey Nostradamus!” (kuigi sõna ‘parim’ tuleks lahti seletada).
    Oh, lugesin praegu Wikipediast, et “HN!” riliisiti samal nädalal Gus Van Santi “Elephantiga”.
    Need kaks lähevad tõesti hästi kokku.

  10. robert

    HN on minujaoks natukene liiga vana etapp. See oleks mulle hullult meeldinud mõningad aastad tagasi… nüüd on tegevustikust hästi palju juttu olnud ja autori vaadetetemaatika mõtlesin enda jaoks nagu juba mõnda aega tagasi läbi. Nii, et siiani meeldib mulle Generation X rohkem. See on nipsakam, nägemuslikum… kui nii GenX ja HN jutustavad lugu, mille taustal nõeluvad ja augustavad maailma, siis GenX on revolutsioonilisem, kaasaegsem… ning imetlusväärne, sest olles Couplandi esimene raamat, sai see ju kirjutatud alles 90ndate alguses. Tean, et Coupland ise oma kodukal ütleb samuti, et tema parimad teosed on HN ja Jpod.. HN struktuur on ka asi, mille peale olen viimasel ajal palju sattunud - seega vb see ka liigutab veidi vähem… aa… ja veel üks viide:D HN räägib palju inimanaloogidest - nii mõnigi kord otsitakse raamatus inimesi, kes näeksid samamoodi välja nagu teised raamatutegelas… Meenus doppelgängeri temaatika… lisaks on raamat kirjutatud läbi nelja erineva persooni… ehk siis tean veel vähemalt üht raamatut, mis sellele sarnane on;)))

  11. eia

    Ma ei ole HNi lugenud. Just so you know ;)

  12. Octavio

    If some one wants to be updated with most recent technologies therefore he must be pay a quick visit this website and be up to date everyday.

  13. Angelo

    I got this site from my friend who shared with me concerning this website and at the
    moment this time I am browsing this site and reading very informative posts at this time.

  14. busana muslim zoya

    I am not positive the place you’re getting your information, however great topic.
    I needs to spend some time learning more or understanding more.
    Thank you for great information I was on the lookout for this information for my mission.

  15. Chassidy

    Thanks for some other informative website. Where else could I
    get that kind of info written in such an ideal way?
    I’ve a project that I am just now working on, and I have been at the look out
    for such information.

  16. Jennaandkaia

    Right here is the right website for anyone who hopes to find out about this topic.

    You realize so much its almost hard to argue with you (not that I actually will need to…HaHa).
    You certainly put a brand new spin on a subject that’s
    been discussed for a long time. Excellent stuff, just excellent!

Leave a Comment