Marje Ingli „Sulg” on minu teada esimene Purpurmusta kirjastusnime all ilmunud raamat  ning annab põhjust rõõmustavalt suurteks ootusteks järgmistele väljaannetele. „Sulg” on sümpaatne debüüt, ja ma pean siin silmas nii raamatu sisu kui kujunduslikku külge, kuna ka viimasel on ses raamatus küllalt suur tähtsus. Tõsi, esimese hooga võiks ju autorinimest (Ingel) lähtuvalt arvata, et oodata on new age’i stiilis ingellikku hõljumist sisenduslike kujutluspiltide astraalis – kui võtta raamatu pealkirja „Sulg” viitena tiivasulele. Aga ei midagi sellist:  see raamat ei ole mitte sulest, vaid sulust, sulgumisest. Ehk kaheti mõistetavusest lähtuvalt on ka raamatu tiitellehele tehtud märge: sulg – kinnisus, suletud olek. Ning kaanekujundus rõhutab sulgu iga võimaliku detailiga: tupikusse jooksev raudtee, sellesse kinnikeerdunud inimene, kes lukustatud kohmakasse kuube, silmad suletud ning suu puudu.

Edasi vaata:

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7553:sulgudes-avanemine&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3228