piirkirjandus - Dennis Cooper

DC: “On a personal level, the novel cycle is a kind of ongoing argument with myself: why should or shouldn’t I do the things I fantasized about doing? I wanted to figure that out for myself, and not rely on the standard moral, religious, and legal rights and wrongs, because I don’t believe in the idea of a collective truth. I’m an anarchist, by philosophy. I believe everyone has everything they need within themselves to make the right decisions. Anyway, I’m less afraid now that I’ll go insane and do something fucked up to myself or to someone else, but I’m hardly free.” [võetud siit]

Leidsin raamatu, mis viis mind üle pika aja piirini, kus tekkis kahtlus, et äkki on see minu jaoks liig. Selle eest olen automaatselt tänulik või kas just tänulik, aga mul on hea meel, et see juhtus, sest viimati kogesin midagi sarnast siis, kui olin just Will Christopher Baeri „Kiss Me, Judase“ läbi lugenud ega julenud triloogia teist ega kolmandat osa endale tellida. Lõpuks veenas keegi The Velvetis mind ümber, tsiteeris Ayn Randi, midagi sellest, kuidas inimesed ei malda/julge vaadata üles eliidi poole ja võtta vastu kogu nähtav ilu vms. See oli neli aastat tagasi. Aga Dennis Cooper siis. „Closer“. Et milles asi?
Alustan algusest (mis on tegelikult teine algus. Esimene algus oli kunagi ammu, kui Palahniuki ja Baeri ja neid lugema hakkasin. Cooperi nimi kõlas siit-sealt läbi, aga ma ei jätnud seda meelde).  2008. aasta suvi, Baltoscandali teatrifestival Rakveres. Kahel õhtul oli Spordikirikus (kirik, mis ehitati ümber spordisaaliks) kavas Gisèle Vienne’i „I Apologize“. Tegemist oli tükiga, mille kohta festivalil kõige rohkem haipi ja müstikat levitati. Et lavastaja olevat gootinaine. Kuulekse, et pidavat päris ekstreemne lavastus olema, hästi jõhker. Verega. jne. Mu kursaõde jättis selle jutu peale festivalibussile astumata ja läks midagi muud vaatama. Neid inimesi oli vist vähe, kes eelarvamusteta ja ootusteta Spordikirikusse kohale läksid.
Maja oli täis, õhku oli vähe. Ruum oli lämbe, paks, palav. Lavaruum oli puhas, valge. Mööbliks olid laval heledast puidust kastid/kirstud. Lavale ilmus mustade kitsaste teksade, musta kapuutsiga pusa ja musta tukaga noormees, kes võttis ühest kastist 12-aastase tüdruku välja. Koolivormis brünett noor neiu, silmad musta lindiga kinni seotud. Ta pani neiu ühele kirstule seina najale istuma. Ise läks eemale lavasügavusse, istus kastile ning hakkas tüdrukut vaatama, lõrisedes, nagu marutaudis koer. Ma peaaegu kuulsin ila, mis ta lõugade vahel tilkus. Haukus plika peale. Plika vajus norgu. Siis asus ta plika poose vahetama, paigutas teda ümber. Sain aru, et see on nukk. Siis võttis ta teistest kirstudest veel nukke välja, kõik sellised 12-aastased plikad. Paigutas neid ruumis eri kohtadele, hirmutas neid, vahtis neid, mäkerdas kunstverega kokku. Mingil hetkel tuli lavale kõige sürrim mees, keda oma silmaga näinud olen. Eriti butch turske kiilakas mees mustade pükste ja musta maikaga, üleni ära tätoveeritud, punaste silmadega, needitud. Tanksaabastega. Ja täiesti feminiinse oleku ja kõnnakuga, sinusoidne. Täielik oma välimuse vastand. See uus mees oli noormehel nagu vari kaasas, vahepeal lebas ta jaoks maha, pani pea vereloiku, siis need mehed suudlesid seal põrandal. Siis ilmus üks naine mustas kleidis, lubivalge, pikk ja sire, jet-black hair. Tegi kirstude otsas kõrgetel kontsadel akrobaatikat. Tegid seal selle butchiga eriti teravat ja kiiret robotitantsu. Ja niimoodi vaheldati misanstseene, paigututi ümber, et luua uusi mõrvaeelseid või mõrvajärgseid pilte, mida vaadata ja milles ringi liikuda. Põlati nukke ja hoolitseti nende eest. Püüti nagu simuleerida suremise pealtnägemist, püüti seda nagu vaadates kogeda. Helitaustaks lasti lavapildile peale Peter Rehbergi noise‘i, mis vaheldus monotoonsete morbiidsete monoloogidega Dennis Cooperilt, mida autor ise luges. Tekstid olid sellised pärakuni vägivaldsed ja üksildased, lootusetud ja samas millegipärast veel sõnastatud ja adresseeritud.
Okei, esimesel pimedal hetkel etenduses (umbes esimese kolmandiku peal) toimus Spordikirikust Suur Rahvasteränne välja. Inimesed marssisid reas saalist välja. Saalis oli ainuüksi õhu ja umbsuse tõttu võimatu olla ning ega lavaelu kaasa aidanud. Minul tekkis paranoia, et butch mees hammustab mind tribüüni alt jalast. Need, kes saali jäid, aplodeerisid ikka etenduse lõpu puhul – nii, nagu tavaks. Mul oli esinejate ees piinlik.
Kõige selgem kommentaar, mida pärast etendust festivalibussis kuulsin, tuli ühe mu õpetaja suust, kes nentis, et pole ikka mõtet nii palju negatiivset korraga lavale kuhjata.
Mulle hullult meeldis see dialoogi puudus lava ja saali vahel, see rahvasteränne ja kõik. Mida vähem etendus enamusele meeldis, seda huvitavamaks lavastus muutus. Nii et läksin teisel õhtul uuesti. (Ja veenasin oma arglikku kursaõde kaasa tulema.)
Teine etendus oli hoopis teine. Õhk oli saalis värskem, polnud enam palav ega lämmatav. Laval loodi mõjusaid ja selgeid painajalikke kujutluspilte vägivalla, lapsepõlve, armastuse ja inimsideme suhetest ja suhestumisest. Noise oli ilus, püüdsin seda oma sita telefoni diktofoniga salvestada, peale jäi vaid kribu. Ja Dennis Cooperi ülimorbiidne tekst mõjus tema rahulikust pehmest ja madalast tämbrist kantuna meditatiivselt. Mis oli uus täielik vastuolu, kuna teksti sisu oli põrgulik.
Pärast Baltocat tellisingi „Closeri“, mis on esimene osa tema nn. George Miles cycle’st, mis koosneb viiest romaanist. Jõudsime raamatuni. Kui oled siiani lugenud, siis sind vist tõesti huvitab.

Ütlen otse välja, et mul on sitasöömisega probleeme. Ma ei tea, kas see on sitafoobia või mis, aga kui kolmandik raamatust (ma liialdan) kulub superpimedatele tegudele, nagu otse persest sita söömine jne, siis tekib paus. Nagu et. Kuidas sellega on?
Mul on nii hea meel, et tundsin seda konservatiivse vanatädi kripeldust, et: see küll pole vist enam õige asi. Ja et: kesse sellise asja kirjutas? (Muidugi on olemas ka armsaid sitaideid - vaadakem Miranda July filmi “Me and You and Everyone We Know”))<>((

Ma ei taha mingil juhul „Closerile“ ülekohut teha. Vastupidi, minu meelest on tegemist hämmastava raamatuga, seda enam ja just nimelt peaasjalikult seetõttu, et esimene trükk ilmus pea 20 aastat tagasi. Ma tahaksin väga teada, kuidas see 1989. aastal avaldatud sai ning millise vastuvõtu romaan pälvis. See on kaks aastat enne Ellise „American Psychot“, mis oli ilmselt ameerika kirjanduses 90ndate (või selle esimese poole) skandaalseim romaan. Ei tahetud väljagi anda. Kujutan ette, et „Closer“ anti välja kanalisatsioonis. Ja „Closer“ on, ütleme, Ellise „Less Than Zeroga“ väga lähedasel territooriumil, need võiksid lausa paarisväljaandena samade kaante vahel olla vms.

Cooperil on väga süngeid ja ilusaid asju öelda oma tegelaste – hilisteismeliste ja varajaste ülikooliealiste (enamjaolt gay) poiste – surmaihaluse, psühhooside ja jälevärdjalike sundmõtete ja meelelaadide kohta. See raamat on DARK. (Robert, pühendan selle äsjase lause sulle).

Siit mõned väljavõtted, esiteks raamatu avatsitaat Robert Pingetilt:

„When you’re expecting bad news you have to be prepared for it a long time ahead so that when the telegram comes you can already pronounce the syllables in your mouth before opening it.“

Romaan koosneb kaheksast peatükist, millest igaüht jutustab eri tegelane. Ainus erand on pea-peategelane George Miles, kellele on antud jutustada kaks. Romaani avalause on võluv.

„John, 18, hated his face.“

Romaani lõpetab Steve: „It’s really black in here.“

Selliste raamatust välja nipsatud katkendite najal võib hõlpsalt tunduda, et raamat on teesklev või mis iganes. Ei ole. See ei kaldu piisavalt üleloomulikult või naljakalt horrori poole (ehkki allhoovusena voolab see kindlasti) ega muutu piisavalt epateerivaks ega loosunglikult kaeblevaks ja vinguvaks, et olla süngemeelne noorte meeste emoromaan. See raamat süübib lihtsalt kõige hämaramatesse soppidesse ja ma polnud päris seal enne „Closerit“ olnud. Sealne inimelu väärtuse ja surma käsitlus on rabavalt apaatne ja jälgiv, enamasti vist isegi imetlevalt jälgiv.
Oli hea tajuda, kust tuleb see autoripõlgus, kui autor käsitleb jõhkrust ja käitub oma tegelastega andestamatult. Olen lugenud üht blogisissekannet, mille autor lootis Michael Hanekele ja Lars von Trierile põrgut, mis paneks režissöörid igaveseks nende enda filmidesse. Tajusin, kust tekib refleks autorit värdjaks ja ebardiks pidada, kui ta oma hoiakut ega hinnangut kirjeldatava suhtes kergesti või üldse kätte ei anna. Muidugi see, et üldse kätte ei annaks, pole vist võimalik. Ma arvan end aimavat, kus Cooper oma loo ja tegelaste suhtes seisab. Ta näib mulle sooja inimesena.
Aga et sisu ja vorm, jah. Tekkis see lahe moment, et mida arvata, kui teos on vormiliselt laitmatu, aga sisuliselt vastuvõetamatu. Et kes siis nagu kitsarinnaline ja kes ebard on? Natuke või üsna paljugi nagu Gaspar Noé filmi „Irréversible“ puhul (reklaamlause: “Le temps détruit tout - Time destroys everything”). Muuseas, „Irreversible“ on tõesti irreversible; sa ei saa pärast selle filmi nägemist enam kunagi olla seda filmi mitte näinud – väga tõsi.

Mulle tundub, et loen George Milesi tsükli lõpuni.

PS

Cooper on prantsuse Prix Sade 2007 laureaat: auhind kirjanikele “going beyond all forms of censure and who [defy] the moral or political order against all forms of intellectual terrorism.”

Trent Reznor ja Marilyn Manson keeldusid Cooperile Spin Magazine’i jaoks intervjuusid andmast. DC: “They consider themselves to be very daring and extreme, and I think the fact that I’m more daring and extreme intimidated them.” [võetud siit]

Cooperi keha- ja võimukäsitlus seostub mul Tooli videotega. Eriti näiteks “Prison Sex” videoga.

Deerhunteri pala “Octet” albumilt “Cryptograms” sündis “Closeri” Grove paperback väljaande kaanekujundusest. Sõnad on: “I was the corpse that spiraled out / Into phantom hallways”

DC: “So you have to remove the soul and the intellect because you cannot possibly get to the bottom of that so they become these bodies and the bodies become completely interesting. Seeing them in the way that a kid does a toy, if someone overpowers you the only way to understand them is to take them apart and understand every detail and aspect of them. So bodily fluid becomes part of that information about them that you’re studying, whereby trying to understand why this person does that to you.” [võetud siit]

+

Kui keegi tahab mulle jõuludeks kinkida „I Apologize’i“ helikujunduse ja tekstide plaati, siis link tellimiseks on siin ja minu aadressi saab küsida minu käest. Item: eMEGO 092 Peter Rehberg: Work For GV 2004-2008 CD

+

Linke:
Väike dokumentaal Gisèle Vienne’i „I Apologize’st“
Priit Raud räägib Gisèle Vienne’i „I Apologize’st“
Dennis Cooper räägib teatritööst
Dennis Cooperi  m a s s i i v n e  blogi
veel üks intervjuu DCga


  1. Birk

    ega sa ei tahaks lugemiseks laenata seda raamatut?
    muljetavaldav :)

  2. Jim

    Tahaks. Püüan meeles pidada, kuni Tallinnasse tagasi jõuan. Siis pakin musta kilekotti ja…

  3. robert

    Impressive, Jim! Ma ei tea, kas ma tahan seda raamatut lugeda - su kanaldamine tundub selle raamatu suhtes äärmiselt võrgutav. Keep it coming.

  4. Jim

    Okei, natuke lisaviiteid ja -materjali.
    Kõigepealt minu “Less Than Zero” ja “Closeri” võrdluse kohta - leidsin, et see polegi ainult minu seos. Ühest intervjuust Cooperiga:

    Q: I read recently a letter you wrote to Kevin Killian. I guess you were writing Closer at the time. Less than Zero by Bret Easton Ellis had come out and you panicked. Could you talk about that?

    DC: Where did you read that? At Kevin’s house? It was published? Oh yeah! It freaked me out. It was weird. It came out and all of my friends said “Don’t read this book, because it will really freak you out, because he writes so much like you” So I didn’t read it. Then I finished Closer. Then I read it, because I was finished with my book, so I figured whatever. And I was really freaked out about it. Now I see the difference, but at the time I thought “Oh, this kid has done all this stuff that I’m doing, and this book is a big success, and my work is so artsy compared to this.” I started to get weird. It really did freak me out. It seemed serious. When I read it, I thought that this was a serious book. There had never been a book like Less Than Zero. He did capture a certain thing. I was certainly impressed with it.

    (http://www.freewilliamsburg.com/still_fresh/january/dennis_cooper.html)

    +

    Bookworm Bookworm Bookworm:

    CLOSERist (1989) - http://www.kcrw.com/etc/programs/bw/bw890710dennis_cooper

    TRYst (1994) - http://www.kcrw.com/etc/programs/bw/bw940725dennis_cooper

    GUIDEst (1997) - http://www.kcrw.com/etc/programs/bw/bw970904dennis_cooper

    PERIODist (2000) - http://www.kcrw.com/etc/programs/bw/bw000629dennis_cooper

    MY LOOSE THREADist (2002) - http://www.kcrw.com/etc/programs/bw/bw021010dennis_cooper

    JERKist (2008) - http://www.kcrw.com/etc/programs/bw/bw081211an_american_bookworm

    + HEADLESS by Benjamin Weissman (with editor Dennis Cooper) (2004) - http://www.kcrw.com/etc/programs/bw/bw040408benjamin_weissman_wi

    2008. aasta saade “Jerkist” läks, muide, eetrisse alles 4 päeva tagasi. Nende intekate leidmine oli mu jaoks suur üllatus. Ma ei teadnudki, et mõni autor on saates 7 korda käinud. Samas on aega olnud ka.

    Vihkan seda, kui ma hakkan oletama ja eeldama asju, aga mida enam loen DCga tehtud intekaid, seda vähem kujutan ette, kuidas ta Eesti kultuurikontekstis elus püsiks ja ära elaks. See on mõttetu mõte, aga ma ei saa sellest lahti.

  5. Neoonmust

    Ma sain kunagi üsna suure robustsuse-šoki American Psycho’st. A siis ma olin enne suhteliselt ainult nn viisakaid raamtuid lugenud. Võrdluse mõttes vähemalt. Et ma sain ikka üsna suure šoki. Ja mul oli hästi kaua probleem selle raamatu soovitamisega kellelegi lugemiseks jms. Kuidagi sellest ajendatuna on nüüd okei, selles mõttes, et ükskõik mis robustsuse üllatusmoment praeguses hetkes ei küündi tollase kogemuse emotsioonini. See on natuke nagu kõneviis vms, et huvitavalt võivad rääkida need, kes ainult ropendavad ja need, kes ainult kujundites ja need, kes ainult võõrsõnades räägivad ja need, kes just rääkima õppisid või mis iganes. Et see on natuke nagu abstrakne stiilitasand, mida ma tegelt ikka märkan väga, aga samas see lihtsalt on.

    Üks sõbrants sirvis Closerit ja ütles: „Kuidas on? Paistab üsna.. mm.. füüsiline.“ Mingis mõttes on see hästi iseloomulik sõna. Nagu ajastuline keha ja vaimu harmoonia otsimine. Vähemalt mingi püüdlikkus terviklikumaks inimese kujutamiseks. Füüsilise ja vaimse (ja emotsionaalse) sidumine, mis tegelt on ju ilus või nii..

    Btw, ma ei mäleta, et ma oleks varem kunagi mõnda raamatutegelast unes näinud, aga kui ma Closeri lugemise öösel lõpetasin, siis ma nägin George Miles’i unes, ärkasin üles, jäin tunde hiljem taas magama ja nägin uuesti George Miles’i unes.

  6. Jim

    Väga cool. Milline George Miles välja nägi?

  7. Neoonmust

    Anorektiliselt kõhn. Väsinud. Ja tal olid tohutult kurvad silmad. Lonkis tülpinult hämaruste sees. Väga isikupärase kehahoiakuga. Söejoonistuslik.

  8. Zelda

    Superbe article : encore une fois

  9. toute seule canaille

    Mince je pensais justement rédiger un poste identique à celui-là

  10. Felicia

    J’ai trouvée ce site par chance puis je ne le
    regrette point !!

Leave a Comment