1. Jim

   Jan 16th, 2009 at 23:03

   Mis puutub 2009.a, siis tahan neid:

   * Michael Chabon “The Amazing Adventures of Kavalier & Clay”
   * Jonathan Franzen “The Corrections”
   * Jonathan Lethem “The Fortress of Solitude”

   Romaanid, mille kohta B.E.Ellis ütles: The Three Greatest Novels of My Generation. Teeb ju uudishimulikuks või jaa.

   + jätkata George Miles cycle’ga
   + Eric Hobsbawm “The Age of Extremes: The Short Twentieth Century, 1914-1991″, mille kohta D. Coupland ütles, et selle kaanele ta tahaks oma nime kirjutada.

   Kes tahab neid raamatuid mulle kinkida või laenata - olen nõus vastu võtma. Raamatuid. Võib-olla teid ka. Võib-olla.

2. Danzumees

   Jan 18th, 2009 at 02:36

   Ilmselt tead seda isegi, aga ma “igaks juhuks” teavitan…Franzen-i Corrections on ka Eesti keeles olemas (”Parandused”). Pikalt oli ka Varrakul allahinnatud raamatute hulgas, vähemalt sealt õnnestus mul oma koopia saada.

3. Jim

   Jan 19th, 2009 at 14:17

   Ahsoo. Ei teadnud. Aitäh. Kuidas see tundub/on?

4. Danzumees

   Jan 20th, 2009 at 12:58

   Häbiga pean tunnistama, et ma pole veel jõudnud alustada :) Mul on hetkel mingi lugemisnimekiri, mida ma järgin. See on seal listis olemas (paljud on kiitnud—küll originaali, tõlke kohta pole palju kuulnud), aga hetkel katsun rõhku panna eesti ja rootsi kirjandusele mõnda aega…ja Vonnegutile ja lisaks on mul mõned kirjanikud, kellelt üritan ühe raamatu ikka aastas ära lugeda - Hemingway või Remarque, Tammsaare, Grisham… Ja siis muidugi kohustuslik kirjandus ja lasteraamatud…nende lugemises tuli mul lapsena paus, seoses Eestist ära kolimisega ning nüüd on vaja kaotatud aeg tasa teha :)

   Muide, väga huvitava listi avaldas ka kirjanik Stephen King oma eelmise aasta lemmikutest. Eriti huvitav tundub siin Rootsis täiesti fenomenaalse populaarsuse saavutanud Stieg Larssoni põnevik-sari (triloogia koondnimega Millennium), mida tänaseks tõlgitud juba kümnetesse keeltesse ja mille esimene osa on inglise keeles The girl with the dragon tattoo. Krista Kaer mainis seda kusagil oma intervjuus ka kui üht suurimat “üllatust” oma viimase aja lugemisvarast. Kirjutasin Varrakusse ja selgus, et neil on kaks esimest osa tõlkimisel…aga sellest on juba rohkem kui pool aastat :) Pariisis ühes suvalises kohvikus üks ettekandja küsis, et kus kohast Te tulete? Saades vastuseks, et Stockholmist…hakkas ta kohe rääkima, et luges just selle Larssoni raamatu ning see on tema lemmikraamat… niiet tundub, et see fenomen on alles jõudmas ja kasvamas kogu maailmas :)

   Ahjaa, see S.Kingi lemmikute nimekiri avaldati Entertainment Weekly-s, kus King oma column-i peab iga nädal. Ja eks see list ole natuke selline “põnevike” rõhuasetusega… nagu tema enda raamatud (kuid tema omadest näiteks Misery ja Pet sematary on ju täiesti klassikud - mul oli eluperiood kusagil 80ndate lõpus-90ndate alguses, kui ahmisin ta raamatuid) :) Siin on kogu ta 2008.aasta TOP10: http://www.ew.com/ew/gallery/0,,20244426,00.html

   Ingliskeelsete raamatute kirjastajad armastavad alati ära märkida juba kaanel, kui härra King mõnda raamatut soovitab… sellel listil olevad on siis need, mida ta ka “tegelikult” lugemisvääriliseks peab :)

   Minu enda list on siin, kuigi see põhineb täiesti mu isiklikul lugemusel, mitte “viimasel ajal kirjastatud raamatutel” ning on vist üpris tavaline (nagu paljudel teistel - lemmikud olid Seltsimees laps, Tuule vari, Mees kes teadis ussisõnu, Kodumaata mees—vanematest Steinbeck, Tammsaare ja Lee). Ma lugesin eelmisel aastal kuidagi väga tobedalt oma valikutes lahmides, ehk mis parajasti ette juhtus:
   http://danzumees.blogspot.com/2009/01/2008aasta-dra-danzumehe-raamatuaasta.html

5. Ingel

   Jan 21st, 2009 at 19:16

   Tänan algatuse eest! Ainult et - kas seda põleva maja listi tohib nö. üleüldisena ka teha? Või siis mõne muu aasta kohta, sest 2008. a. raamatuid olen ma häbiväärselt vähe lugeda jõudnud.
   Igatahes tore üleskutse :-)

6. Jim

   Jan 21st, 2009 at 22:24

   Absoluutselt. Mina pidasin enda listis silmas proosa- ja mõlgutusraamatuid, mida läinud aastal lugesin. (Nende ilmumisaastad varieeruvad.) Nagu näha ei jõudnud ma kaasa haarata näiteks luulet, näidendeid, filme, muusikat, sõpru.

   Mis mõte sel oleks, kui ma mingeid kategooriaid kinnistama hakkaksin. Ebahuvitav. Nii et kraba, mida jõuad.

7. neoonmust

   Jan 22nd, 2009 at 20:24

   Ma pole teinud sääraseid liste. Sest nad avaldavad lugemise sõltuvust hetkemeeleoludest ja -mõtetest, ja seda, kuidas ülelugemised võivad emotsioone ja teoseid rikkuda. Või mis iganes vastuolusid.
   Loeteluna tundub tervikpilt hoopis teistsugune, kui määratlemata muljes.
   Ehk mu meeliülendavamad lugemiselamused aastast 2008:

   Parim raamatute combo: Stephen Chbosky „The Perks of Being a Wallflower“ + Gustave Flaubert „Memoirs of a Madman“
   Ühendav joon on neil tegelikkuses kõigest mina-tegelase iga, mis teatavas mõttes ei puutu asjasse ka või siis ilusa lapseliku siiruse näol ehk siiski ja väga. Aga nad töötasid mulle emotsionaalselt teineteist tasakaalustavate ja täiendavatena. Sobivad väga järjest lugemiseks, nii et lõpetad ühe ära ja siis alustad kohe teist. „Memoirs of a Madman“ peaks olema autobiograafiline ajast, mil Flaubert oli viisteist, selline keskmisest pubekast tunduvalt küünilisem ja kibestunum noor. Charlie, Chbosky teosest, on kõige nunnum tegelane, kellest ma midagi lugenud olen, absurdselt aateline ning tal on ohtralt ilusaid personaalseid traditsioone (midagi „Catcher in the Rye“-likku ka). Vorm toetab väga sisu.

   Kõige suurem elamus aegumatust klassikast ja klassika aegumatusest: Knut Hamsun „Hunger“
   Emotsionaalselt, tempolt, loogilisustest ja millest kõigest veel on selles raamatus tihedalt ajas muutumatuid asju. Üllatavalt palju. Uskumatuna 120 aastat vana raamat. (btw, Mul oli seda lugedes pealkirja emotsiooni õigustav konstantne tühja kõhu tunne ka.) Hoolimata eelarvamustest kohustusliku kirjanduse suunas, pean seda sobilikuimaks näiteks kohustulikust lugemisest igale wannabe-kirjanikule käesoleva majandussurutise kontekstis ja üldse.

   Kõige hõljuvam raamat: Kristopher Young „Click“
   Voolavuselt ja unenäoliselt meenutab õige pisut Alex Garlandi „The Coma“’t. „Click“’i määratlematus ja tegelikkuse puudumine on vormiliselt hästi ilus, ebamäärasus on veidralt loogiliseks põhjendatud. Ehkki raamatu lõpus oli natuke tunne, et midagi võinuks veel olla, siis tagasivaadates tundub see olematus sobilikum.

   Kõige rohkem personaalset päevakajalisust sisaldav lugemine: John Fowles „Maag“
   Ehkki tegemist on ilmselgelt väärtkirjanduseks tunnustatud teosega, sain ma suurema elamuse sellest, kuidas ta mu hetke personaalsustega jaburatel tasanditel haakus. Töötas väga hetkes, mõjudes absurdselt khuuli ja lõbusa inspiratsioonina ning andis igasugusele mind-fuckimisele uusi ja ilusaid tasandeid juurde. Keeleliselt ja lauseehituselt alguses hullult häiris mu emakeelne versioon, ei olnud võibolla kõige meisterlikum tõlge või nii, aga see teos on piisavalt mahukas, et harjuda. Kõige tugevam külg on tal psühholoogilise analüüsi seostamine ilukirjanduse ja elulisusega. Ei soovita lugeda, kui aega väga ei ole. Ajendas mind lõpuks ka päriselt Jungi ja Freudi lugema.

   Kõige meeldivam kirjaniku taasavastamine: Douglas Coupland „Shampoo Planet“
   Peatükid algavad ilusate, lihtsate ja selgete lausetega. Teatav maailmapildiline süübivus selle eituses. Couplandi huvitavam pool. Stiilipuhtalt.

   Jimiga kattuvalt:
   Dennis Cooper „Closer“ ja Eia Uus „Kahe näoga jumal“. Esimene neist on kõige täiuslikumate kontrastidega raamat, robustsuse ja südamlikkuse sümbioosis ja teine kõige mõnusamate kihtide raamat, oma viidete ja Eiaga.

   Ja midagi hästi head ja suitsust vormistumas 2009-sse.

   2009 lugemist ootavate nimekirja lisan hea meelega juurde teie elamused.

   p.s Ma valetasin natuke oma postituse esimeses lõigus. Tegelikult ei tee ma selliseid liste kõige muu hulgas sellepärast, et saan aru, kui vähe ma tean ja lugenud olen, nagu näiteks selles mõttes:
   http://en.wikipedia.org/wiki/Ninety-nine_Novels
   Aga aasta piiridega on hästi palju lihtsam konkreetseks minna kui elu parimate raamatutega (või nt alaliigitusega Ninety-Nine Novels: The Best in English since 1939 — A Personal Choice).

8. Jim

   Jan 23rd, 2009 at 01:20

   ‘täh, Neoon, väga hea listi eest. “Closeri” kontrastide osas olen täiesti nõus, vahel tuleb jälle meelde. Väga jälk ja udupaberiroosa õrn, vaheldumisi.

9. eia

   Jan 31st, 2009 at 15:16

   Mis puutub raamatuteseeriasse Millenium, siis Pariisis on see “all the craze”. Mul on sama lugu, et kui kysitakse, kust p2rit oled, siis suurem osa inimesi teab Eestit selle raamatuteseeria j2rgi. See on vist teine osa, kus k6ik halb tuleb Eestist - narkootikumid, hoorad ja muu. Relvad ilmselt ja kodupommid :D Ei tea, pole lugenud, aga kui ytlen, et Eestist, siis vaadatakse kaastundlikult otsa ja kysitakse, kas p2ris nii ongi nagu seal raamatus ja kaua ma Eestis elasin? Selles suhtes muidugi tore, et enam ei ole p6hiline: “Ah oui, Australia!”
   Soovitatakse lugeda. “Kui sa arvad, et Lost, Heroes ja Potter yllatavad plot twistidega, ja sulle meeldis Smilla’s Sense of Snow, siis see meeldib v2ga.”
   Mis mulle selle raamatu juures (mida niipea lugeda ei plaani, sest listid on pikad) meeldib, on asjaolu, et autor kirjutas vist suht j2rjest k6ik valmis ja suri 3 n2dalat hiljem. Postuuuuuumne bestseller. Much good will it do him now. Mu 2008 tulemas. Pean meenutama.

10. eia

    Feb 3rd, 2009 at 13:40

    LUGEMISEST 2008

    Kristopher Young, „CLICK“ (2006). Ei osanud otseselt ühessegi kategooriasse panna. Kindlasti oleks ta listides: “Laenatud raamat, mida k6ige v2hem tahan tagasi anda”, “Raamatud, mis taastasid usu kirjanduse evolutsiooni”, jne

    2008 Halbadest raamatutest parim algus: 2008 oli aasta, kus yritasin autorile anda v6imaluse, lootes, et p2rast l2heb paremaks. Ja seet6ttu lugesin absurdselt palju halbu raamatuid l6puni, lootes, et 2kki ta kuidagi 6igustab seda t2ielikku jura. Halbadest raamatutest parim 1. ptk: Andrew Davidson “The Gargoyle” (Lugege esimene peatykk l2bi ja usaldage meid, et edasi lugedes kaotate lihtsalt austuse autori 7 aasta raiskamise vastu, vt. Neooni postitus Gargoyle’i kohta)

    Suurim pettumus: Michael Ondaatje “Anil’s Ghost” (2000). Minu jaoks t2ielik l2bikukkumine, aga ma saan v2ga h2sti aru, miks Ondaatje PIDI selle kirjutama ja miks just nii. Tema kaliibriga (mida iganes see peaks t2hendama) autor on mingis m6ttes kohustatud sotsiaalselt sekkuma ja yritama maailma parandada. See-eest “In the Skin of a Lion” (1997) oli v2ga hea vanakooli lugemine, modernismi k6rghetk, m6neti v2ga sarane Doctorow “Ragtime’ile”, ainult et Torontost. Minu meelest h2sti oluline ja p6nev zhanr, historiograafiline metafiktsioon :) Ning Ondaatje „Divisadero“ (2007) oli ka huvitav, ettearvatav ja hetkeks ettearvamatu. Hea pealkiri, aga selle kohta on ka eraldi postitus.

    Raamat, mis muutis elu: Louis Aragon “Aurelien” (1944). See raamat muutis mu elu t2ielikult. Samas ei soovita ma seda kellelegi, isegi mitte oma emale v6i vanaemale, kellele v6isid meeldida 20. sajandi prantslased. See raamat p2lvib ka “K6ige kauem lugemise rekordi” (3 aastat, nii et umbes 6ks jaotatuna).

    Inspireerivaim kultuuriliselt: Peter Hoeg, „Smilla’s Sense for Snow“ (1992). Kuigi zhanrilt who-done-it (kes-tegi?) ja nn triller, zhanr, mida ma pole varem lugenud (null christiet jne elus), v2ga respect Hoegile kui autorile, et ta kasutas peategelasena gr88nlast, gr88nimaalt p2rit naist, Taani yhiskonnas, mis t2hendas, et ta v6is h2bematult liugu lasta gr88ni uskumustel, p2randitel (pooli v2lja m6elda), kirjutada pikki eksistentsialistlikke m6tisklusi gr88ni vs l22ne uskumustest, kohati v2ga v2ga head, jne. Selles m6ttes, et eesti vanas6nanduses ja folklooris on niiiiiiiiiiiiiiiiii palju materjali sedasorti v2liskeelse bestselleri jaoks.

    K6ige absurdsemalt ja julgemalt pealkirjastatud raamat: “History of Love” (2005). Nagu ausalt. Sa n2ed poes raamatut “Armastuse ajalugu” ja sa pead m6tlema, et kas naistekas v6i mingi m6tisklus, uurimus armastuse teemal l2bi aegade. Tagakaanel veel ilus noorepoolne naine, ning umbes 30 bestselleri positsiooni ning 10 auhinda. Yks nendest asjadest, mis hirmutab oma massikultuurilisusega. Esimestel lehekylgedel selgub, et peategelane on paks vanamees, kellele meeldib avalikult peeretada ja k6iki ymbritsevaid inimesi v6imalikult tihti ebamugavasse olukorda panna. Kinos v6i poes n2iteks.
    Tegelikult r22gib romaan kirjanikest ning kasutab 2ra erinevaid meediume: romaan romaanis, erinevad vaatepunktid ja keeled (jutustab vanamees, jutustab laps, jutustab immigrant jne), kirjad, artiklid jne.

    K6ige syytumad raamatud maailmas: V6ilillevein (1957), Arbuusisuhkrus (1968), Perks of Being a Wallflower (1999), Popdada (2008) — lyhikesed raamatud, mida k6iki v6ib kasv6i iga aasta lugeda, sest need on lihtsalt niiiiii helged, et panevad m6tlema, how did he get away with it? (Väga paljud kirjandusteoreetikud, ka kaasaegsed lahterdavad meesautorite keelt ja naisautorite keelt. Apparently „helgus“ kuulub naisautoritele. Neile teoreetikutele, teadlastele, kriitikutele kingiksin need.)

    Sarja 6igustus: Autorid l2bi aegade on kirjutanud seeriaid, paljude ylioluliste autorite k6ik raamatud on yhe ja sama tegelase elust. Kiss Me, Judas’e teine osa, Penny Dreadful (2000) oli nii nauditav, et 6igustas 2ra esimese ja kolmanda osa puuduj22gid ning enda l6pu.

    K6ige paremini kirjeldatud elu: F. Scott Fitzgerald “Curious Case of Benjamin Button” (1921). Lyhikene novell. Ma ei ole enne n2inud, et yks elu on nii h2sti kokku v6etud. Benjamin elas pika elu ning Fitzgerald jutustas 2ra KOGU elu. Nii hoolikalt valitud kommentaarid, et tundub nagu oleksid kogu aeg kaasas olnud. Lisaks: see on kirjutatud peaaegu 100 a tagasi, ent ylesehituselt v6iks olla kaasaegne. Benjamin (Methusala) synnib vana mehena ning ta keha muudkui nooreneb ning vaim sellega koos. Kohati v2ga geniaalne.

    Parim autori tutvustus: syndinud, kasvanud, 6ppinud, kirjutanud. Mario Reading, “The Watkins Dictionary of Dreams” (2007) > “…During a passionately misspent youth he sold rare books, taught riding in Africa, studied dressage in Vienna, played professional polo in India, Spain and Dubai, helped run his Mexican wife’s coffee plantation, and survived a terminal diagnosis for cancer.” Enne ja p2rast seda l6iku on traditsiooniline jutt. Krippeldama j2i ainult - mis m6ttes misspent?

    2008 oli minu jaoks Hispaania ja Prantsuse kirjanduse aasta. See pealkiri ei ole p2ris 6ige, sest ma lugesin raamatuid, mille tegevus leiab aset Hispaanias v6i Prantsusmaal, ent ei pea tingimata olema kohaliku autori poolt kohalikus keeles kirjutatud. (Ei saa ju mitte lugeda “Ja p2ike t6useb” (1926) v6i “Triumfikaar” (1946)). Selle kategooria lemmik: Julio Llamazares, “Kollane vihm” (eesti keeles 2007). No lihtsalt meeldis ja k6ik! Yksinda maailmas, miks ei peaks?

    Luule: Marje Ingel, “Sulg” (2008). Siiralt. Ma ei ole yhtegi luulekogu NIIIIIIIIIII palju lugenud kui seda ning ma saan ikka elamusi.

    K6ige rohkem t88tas: Alex Garland, “The Coma” (2004). 3 a tagasi sain sellest tohutu elamuse, iga p2ev meenub sellest raamatust midagi, olgugi, et see on ainult 2h pikk max. Lugesin uuesti l2bi ja t88tas VEEL rohkem kui 3 a tagasi. Ma ei ole raamatute ylelugeja, liiga palju on h2id raamatuid, et yht mitu korda lugeda, ent seda loen ma ilmselt veel ja veel. Kui ma peaksin valima tervest maailmast raamatu, mis v6tab minu isikuna k6ige paremini ja selgemalt kokku, siis on see “The Coma”.

    Raamat, mis pani naerma: P2ris kaua m6tlesin selle peale. Yritasin meelde tuletada, millal ma viimati lihtsalt valjusti naersin raamatut lugedes. Kas sel aastal yldse? David Sedaris’e “Naked” (1997) natukene (Running With Scissors’e moodi) ja 2 kirjanduse raamatut, mille juurde kohe j6uan, aga keha mälu ytles, et see oli hiljuti. Oliver Sacks, “The Man Who Mistook His Wife For A Hat” (1985) (”Mees, kes pidas oma naist mytsiks” vms) Neuroloog kirjutab oma k6ige veidramatest patsientidest. Ta teeb seda yheltpoolt v2ga kliiniliselt ja steriilselt, faktid ja oletused paberile ning samas on t2iesti lummatud nendest “hulludest” ja kohati isegi positiivselt kade. Lugedes tundub, et ta vahetaks pooltega nendest iga kell koha - nad ei saa yhiskonnas hakkama, aga nad elavad l2bi midagi uskumatut. Ma armastan, jumaldan seda raamatut. Lugesin m6ne osa muuseumis ning naersin saalide kajas. (Kuna raamat on nii ammu kirjutatud ning meditsiiniline terminoloogia on poliitiliselt korrektsem neil päevil, siis tema aegu, 23 a tagasi, kasutab viisakalt sõnu nagu „retard“, „degenerate“ jne jne, mis praeguseks on sõimusõnad.)

    Ilma nendeta edasi elada ei oskaks: James Wood, “How Fiction Works” (2008) ja Margaret Atwood, “Negotiating WIth the Dead” (2002) (viimati lugesin 5 a tagasi). Need on raamatud, mis r22givad raamatutest ja kirjutamisest. M6lemad viitavad detailselt v2hemalt 800le teosele, v6i nii mulle tundib. Ilmselt v2hem… Aga ma tahaksin ka 60-sena nii palju lugenud olla ja h2sti liigitada osata. Mis mulle veel meeldis neid lugedes oli see, et ma olin lugenud yllatavalt paljusid nendest raamatutest, mida nad mainivad. Ning nendest saab lugemisnimekirja eluks :) (Mis puutub Neooni ja Jimi listidesse, siis James Wood kirjutab: „There is still nothing as terrifying in contemporary fiction, not even in the blood-bin of Cormac McCarthy or the sadistic eros of Dennis Cooper, as the moment when Knut Hamsun’s narrator, in Hunger, a starving young intellectual, puts his finger in his mouth and starts eating himself.“

    Ma ei hakka valetama. Kahe näoga jumala võtaksin ka kaasa. See raamat hakkas pärast kirjutamist nii tööle. Ja niiiiiiiiiiii palju oleks lisada. See hakkas oma elu elama ja minu oma vormima. Võtaksin ta kaasa – kui horoskoobi või nostradaamuse.

    P6levast majast haaraksin kaasa (pean need raamatud eraldi riiulile panema, k6ik kokku): Click (2006), The Coma (2004), In Watermelon Sugar (1968), Popdada (2008), Dandelion Wine (1957), Man Who Mistook His Wife For A Hat (1985), Sulg (2008), Kahe näoga jumal (2008), How Fiction Works (2008) ja Negotiating With the Dead (2002). Täpselt 10.

11. eia

    Feb 3rd, 2009 at 13:43

    NB! Lugesin kokku “How Fiction Works’i” lõpust viited. Neid on 60. Lugedes jäi mulje, et üle 800. Lugedes tundus, et ma ei saa elus nii palju raamatuid läbi lugeda kui see inimene. Niipea kui Atwoodi kätte saan, loen tema viited kokku. NB2! “How Fiction Works” algab väga basic infost, aga pärast läheb sügavamaks, kõrgemaks, laiemaks.

12. eia

    Feb 3rd, 2009 at 13:46

    Avastasin just, et oma top 10st on mul actually olemas ainult enda raamat ja “Sulg”, sest viimase puhul olin toimetajatest ja väljaandjatest pool. Mu listi pealkiri peaks olema võib-olla “2008 loetud raamatud, mis hangin endale, kui kunagi raha üle on”.

13. eia

    Feb 3rd, 2009 at 13:47

    Jim, nice choice of house.

14. eia

    Feb 3rd, 2009 at 14:06

    James Wood mainis kirjandusblogi The Elegant Variation, http://marksarvas.blogs.com/ ning bookforum.com
    Ma pole ise veel lugenud, aga eeldan, et head.

    Unustasin mainida, et mis mulle Wood’i juures veel meeldis, oli asjaolu, et pooled joonealused märkused olid peaaegu lehekülg pikad: lehekülje alguses oli 3 rida normaalkirjas teksti ja ülejäänud lehekülg oli miniatuurses kirjas joonealune märkus, mis vahel läks järgmise lehekülje joone all edasi. See oli kuidagi nunnu. Vist sest näitas, et kuigi Wood on ka hea kriitik-teoreetik, on temas samas ka piisavalt kirjanikku, et ta ei saa hakkama konstantse blokktekstiga, et mõtted jooksevad üksteise sisse ning ilmselt lisas ta mõned asjad hiljem. Kohati on Wood’i raamat nagu minu bakatöö, hästi palju isiklikku arvamust ja “päris” teoreetikutele vastu vaidlemist. Ühel leheküljel kasutab ta lihtsalt (ilma mingi väga selge põhjuseta) tosin korda sõnu “fuck” ja “cunt”. Fuck knows, why.

15. eia

    Feb 3rd, 2009 at 14:12

    PARIM PEALKIRI 2008

    Kõik ei ole korraga meeles, mis 2008 loetud sai. Praegu meenus Ron Currie, “God is Dead” (2008).

    See on ju vaieldamatult aasta parim pealkiri. Uskumatu, et varem pole selle pealkirjaga raamatut avaldatud (amazon.com otsingu kohaselt).

    Raamat ise oli ka hea. Ah jaa, “Extinction Journals” (Jeremy Robert Johnson, 2006) lugesin ka möödunud aastal. Tahtsin öelda, et “God is Dead” seisab väärikalt raamatute grupeeringus koos Extinction Journals’i, Girlfriend in a Coma, Oryx & Crake’i, Rant’i, The Handmaid’s Tale’i, ja teiste toredate maailmalõpu raamatutega. Julge raamat oli, huvitava ülesehitusega (novellid, mis jätavad mulje, et on omavahel seotud, aga tegelikult seob ainult see, et tegu on maailmalõpuga, sest jumal on surnud, sest ta tuli maale ja suri ära, hahaa.)

16. karl

    Mar 5th, 2009 at 16:06

    “The Corrections” on tegelikult üsna põnev raamat. Samas peab kohe ütlema, et ta on kohati veniv, ellislikult veniv. Mitte et Ellis oleks liiga veniv, aga teate küll - lugedes ei mõika alati kas venivus on stiili või grafomaania küsimus.

    Maakeelset tõlget ma lugenud ei ole, aga ingliskeelset soovitan küll. Kas või juba sellepärast, et osa tegevust Leedus toimub, mis annab sellele meie mõistes kurioosse touchi. (vabandan hr Kuuskemaa ees)

17. karl

    Mar 5th, 2009 at 16:10

    P.S. Kas keegi on Franzenilt midagi veel lugenud. Apollos oli “The Discomfort Zone” juba tükk aega tagasi olemas, aga ma ei ole täind osta.

18. carolina

    Mar 15th, 2009 at 20:58

    Vaatan, et inglise keeles on popp lugeda. Minugi poolest, ise loen ka. Aga nt nii Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju” ja Knut Hamsuni “Nälg”, minu mäletamist mööda on eesti keele olemas täitsa loetavates tõlgetes. Originaalis on nad kindlasti võimsamad, aga mõistetamatuks jääb, et miks eelistatakse inglise keelset tõlget eesti omale.

    Ise loen viimasel ajal pigem erialast kirjandust, romaanide jaoks aega ei jää. Aga mainida võiks mõned hiljutised luulelemmikud:

    Kalju Kruusa suurepärane luulekogu “Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (2008), Maarja Kangro “Heureka” (2008) ja Hasso Krulli “Neli korda neli” (2009) on kolm sellist EHI-inimeste raamatut, mis kõik olid ühel ja teisel põhjusel meeldejäävad. Väärtluule.

    Muide, üks romaan, mille jaoks aega leidsin ja kahe õhtuga läbi lugesin (õhuke!) oli EHI rektori Rein Raua “Vend” (2008), spagetivestern, see raamat oli mõnus, kuigi karakterid jäid pisut pinnapealseks ja ei hakanud päriselt elama.

    Pablo Neruda avastasin enda jaoks üsna hiljuti. Tema “Los versos del Capitán”, (1952) on ilmselt ilusaim armastusluule kunagi kirjutatud. Samas on see raamat nii lihtsas keeles kirjutatud, et sobib hispaania keele õppimiseks (kui on kakskeelne väljaanne). “Isla Negra” (1970) on järgmisena plaanis.

    Seoses sellega, et järgmisse Ninniku luuletõlke numbrisse norra vihik tuleb, olen ka norra luulet lugenud. Võimsa mulje jättis Tor Ulven oma depressiivsete ja ekspressionistlike luuletustega (”Etterlatte dikt” 1996) ja Rune Tuverud oma raamatuga “Bivirkninger” (2007), kus luule on lihtne, aga igapäevastest asjadest kasvavad välja tõsised tõdemused. Järgmises numbris saab lugeda.

    Eelmise aasta debüüte võiks ka mainida: Urmo Mets “Toimumata tulvade toimik” ja Andrus Kasemaa “Poeedirahu” (mõlemad 2008 ja eelmise aasta koorekiht) on tegelikult üsna vastandlikud — Urmo tihe teadvus ja vool versus Andruse lihtne raamat, mis räägib peamiselt vedelemisest. Nojah.

    Ühe toreda asja mainin veel, siis on kõik. Lõpuks tõlgiti pisut poola nobelisti Wisłava Szymborskat. Hendrik Lindepuu on pannud kokku valimiku, mis kannab nime “Oma aja lapsed” (2008). Soovitan!

Leave a Comment

trackback address