enesetapjad

kuidagi piinlik tundub sellist asja äkitselt kirjutada, aga imelik enda teada ka jätta. mu teine noorsooromaan tuli värskelt trükist ja seega ilmub peatselt lettidele. kui teil peaks leiduma üleliigset aega, lugege. kusjuures isegi soovitan. mida ma üldse ei saa öelda kõigi asjade kohta, mida ma teen : )

vihkan sisukokkuvõtteid… ma ütleks, et see on üks õhuline raamat. kuidagi, hmm, iseenesesolev. ding an sich. morbiidne, autsaiderlik, kunstrealistlik ja kahtlemata kõige ilusam teos, mida ma olen kunagi kirjutanud.


  1. hanna

    ma just loen su raamatut, peab ütlema et sul on väga tihe väljendusviis, kuid need teismelised karakterid tekitavad kõhedust :)

  2. Birk

    ha ha :) miks kõhedust? “keskmised inimesed” on minu jaoks liiga igavad (ja piisavalt hästi kajastatud paljude, paljude autorite poolt), mind huvitab eelkõige just see, mis jääb kusagile hämaratele äärealadele :) “tihe väljendusviis” on see-eest väga huvitav märkus :)

  3. hanna

    igasugune kujunemine on huvitav, kuid piir hämarate äärealade ja tavalise ennast vastandava ja- otsiva pubeka vahel on väga hägune. Aga pealegi:) rohkem häirib mind see, et su romaan on juba enne ära liigitatud kui “noorsooromaa” mida ta tingimata olema ei pea, sellest lähtuvalt peaks seda teatud “pilgiga” lugema ja see pilk ei meeldi mulle aga see ei jäta mind ka puutumata.

  4. Birk

    seda “noorsooromaaniks” liigitamist ei oska kommenteerida; kui ma peaksin ennast kasvõi Eesti kirjandusmaastikul kuskile liigitama, ei oskaks ma seda teha ja üldse tuleks sellest üks puine ja tinglik protsess :) minu enda jaoks on sellel noorsoo-eesliitel siiski see eelis, et see määratleb lugejaskonda. mõnes mõttes ehk kurb, kui vanemad lugejad ei vaevu kätte võtmagi, eeldades mingit “lapsikust”, aga teisest küljest pean palju olulisemaks, et sellist kirjandust loeksid just noored. minul isiklikult pole mingit statementi, mida ma tahaks teha, ega “elutarkust”, mida mul oleks esitada, aga ma tahaksin inimeste mõtetesse pikkida mõned küsimärgid - eelkõige just nende “enesestmõistetavate” asjade kohta, ja seda just sellisel eluetapil, kui inimene on veel võimeline oma hinnanguid ja arusaamu küsimuse alla seadma.

  5. Jim

    Cool. Õnnitlen.

  6. Dajana.

    Olen raamatut juba kaks korda lugenud.Nüüd loen juba kolmandat.
    Ülihea lihtsalt :D
    Aga mulle jäi ikkagi arusaamatuks, kes Sofia oli?

  7. birk

    Sofia oli seda tüüpi tütarlaps, keda võiks iseloomustada sõnaga “märter” - kes oma südameheaduses tegelikult kutsub esile sündmused, millel on hukutavad tulemused. Ühelt poolt tuleks justkui armastada inimest, kes tingimusteta kõik teise heaks ohverdab, teisest küljest kutsub selline alandlikkus sageli esile agressiivsust. Küsimusele “Kes on Sofia?” on raske vastata, sest Sofia on Zeni suhtes ja tõttu üks inimene (ja Zen on tema tõttu ehk hullem, kui ta muidu oleks, sest see pealesunnitud tänuvõlg tekitab temas Sofia suhtes ületamatut vastumeelsust, isegi kui Sofia talle muidu meeldib) ja samas Haraldi puhul oleks võinud saada temast midagi sootuks teistsugust - sest Haraldil on jäänud soojusest alati vajaka, samas kui Zen on tähelepanust ja ülistamisest küllastunud. Tegelikult iseloomustabki Sofiat teatav “poolikus” - sest märter on alati keegi, kes ohverdab ennast kellegi teise pärast, keegi, kelle olemus sõltub sellest teisest inimesest, kelle pärast ta on valmis ennast ohverdama. Ma olen kohanud sellisied naisi ja minus on alati tekitanud huvi see, millest selline enesesalgamine tuleb (selles suhtes on Sofia kõige õigem “enesetapja” - ta on enese isiku sedavõrda maha tampinud, et teda justkui polekski enam). Eks ilmselt tuleks samuti juuri otsida lapsepõlvest, aga raamatus nähtavas ajahetkes Zen= Sofia elu. Samal ajal on ta sunnitud pealt vaatama, kuidas tema kasvav alandlikkus põhjustab Zenis üha suurenevat haigettegemissoovi, ja teadmine ühel hetkel saabuvast lõpust ühelt poolt hirmutab ja teiselt poolt erutab teda. Ta on üks nendest inimestest, kes on tulesärast lummatuna sunnitud sellega mängima, isegi kui kusagil nende alateadvuses on nad täiesti teadlikud sellest, et nad ennast varem või hiljem pöördumatult kahjustavad, ehk isegi hukkuvad. Olen koduvägivalla ohvrite puhul olen ma täheldanud just sellist mustrit.

Leave a Comment