Keelevähk

Romaanivõistlusele laekunud 41 käsikirja olid enamjaolt olnud halvas eesti keeles kirjutatud. Isegi vist mitte enamjaolt, vaid peamiselt, sealhulgas ka võidutööd. Jüri Kuuskemaa kirjutas 17. veebruari Postimehes keelerisust, mis temas meelehärmi ja vastikustunnet tekitab. Küsimus on vist muuhulgas selles, kuidas keegi oma keeleruumi tajub. Kas see on tema isiklik ruum, mida ta enda äranägemise järgi mugavaks ja ilusaks kujundada võib või lasub tal keeleruumi kui ühisruumi kujundamisel ja kasutamisel vastutus. Kõik teavad ja nõustuvad, et keel võiks ja koguni peab arenema (see on ülepea keele olemasolu eeldus). Ent kui hakata sõnahaaval pisiasjade kallale, selgub, et kõigil on Ilusast Eesti Keelest oma arusaam ja vaidlus taandub jälle - maitsele. Mulle ei meeldi need punased kardinad. Mulle paistab valgus silma, kui lamp seal on - pane mujale! Hoiame ust suletuna. Mulle ei meeldi, kui uksed tubade vahel kinni on - ma olen siis nagu lõksus. Mulle ei meeldi okeitamine, mulle tundub (ja ma ei saa sinna midagi parata), et kui inimene ütleb “okei” või “tšau”, häbeneb ta oma rahvust ja rahvuskeelt. Okei, see vaidlus ei vii meid vist kusagile. Tšau.

Ma saan aru Kuuskemaa nõudmisest ilusama, korrastatuma, läbimõelduma ja puhtama (keele)ruumi järele. Kui viitsin, lähen isegi ajalehte avades või linnas ringi vahtides närvi. Inetut on rohkelt, rohkelt. Inimeste riietuses, avalike ja isiklike ruumide sisekujunduses, meeleoludes…

Vahest oleks õige rääkida hügieenist. Ütleme, et ortograafia-grammatika-õigekirjareeglitest teadlik inimene talitab kõneldes seadusetruult ning on seega puhas. Kuid siin ei pruugi keelehügieeniga veel kõik korras olla, sest kuidas on tal lood parasiitsõnadega? Kas ta taipab, millised sõnamängud on maitsekad ja millised mitte?

«Maastik» on nii tore sõna, et seda tahetakse looduselt usurpeerida. Meil on nüüd «poliitikamaastik», «spordimaastik», «kirjandusmaastik» ja muud kunstpeisaažid. Kas maksab tarvitada looduse kallal vägivalda ja tirida teda sel moel poliitikasse või sporti?

(Kuuskemaa)

Kust läheb piir loova ja lõhkuva mängu vahel? Kas nimetades kirjandusruumi kirjandusmaastikuks võtame me tõesti midagi looduselt ja eesti keelelt ära? Kuidas seda tõestada ja kuidas tõestada vastupidist?

Kuuskemaale ei meeldi, kui meeskonda nimetatakse tiimiks. Ta ei ütle, miks. “Tiim” pole kõige halvem üle võetud sõna, kui otsustada sõna ülesehituse järgi. Nagu “liim” - täitsa eesti keele moodi. Mulle meeldib inglise keelest üle võetud sõnadest kõige enam “list”. See on kiirem ja lihtsam sõna, kui “nimekiri” ning märksa ilusam ja puhtam sõna, kui näiteks “džäss”, mille koledusest ma pole veel keelekaitsjate karjatustele vaatamata (kas karjatusi saab vaadata?) üle saanud. Ma ei taha kuulata “džässi” ega “jatsu”. Aga kui näen sõna “jazz”, meenub mulle mu sõber Tõnis ja ilusad ajad, kui noorus ja meie oma avastusretk alternatiivmuusikamaastikule alles algas. “Heli” asemel ei pea tõepoolest tingimata ütlema “sound”. Aga “meeskond-tiim” ja “heli-sound” pole ju päris ühes pajas. Või on? “Tiim” läheb ju eestikeelse kõla- ja kirjapildiga kokku. Või on asi maitses?

Kui mõni ütleb hüvasti jättes «Pakaa!», siis selle põhjusest saan ma veel aru. Eesti oli ju Venemaa koloonia ning koloniseeritavad võtavad ikka kolonistide keelest sõnu üle. Meile on neist jäänud «tupik», «pohmell», «pagasnik», «penoplast», «ruleerimisrada», «sott» sajase asemel, roppsuudel ka «pohhuism» jne. Ent me ju pole olnud Itaalia koloonia, et kiruda «Porca madonna!» ja tervitada «Ciao!» ning «Arrive derci!».

(Kuuskemaa)

Segunemine ja mõju(ta)mine käib hoomamatult keerulisemalt ja juhuslikumalt, kui pelk paberil dokumenteeritud poliitika. Kui palju me oleme koloniseeritud lääne muusika-, filmi- jm meelelahutustööstuse poolt, miks mitte sealhulgas ka kirjanduskaanonite poolt? Suurem osa muusikast, mida kuulan, on ingliskeelne, samuti suurem osa filmidest ja sarjadest, mida vaatan ja ilukirjandusest, mida loen. Miks ma ei tea midagi ungari, alžeeria, isegi hiina bändidest? Kas peale minu on selles süüdi ka tänane kultuuripoliitika, trendid, mugavus-harjumused, see-kuidas-raha-liigub? Olen ma loom, et mulle kõik nina ette künasse tuleb kallata - läheks äkki ise ja uuriks seda ja teist maailma asjade kohta vä?

Minu abikaasa tuli kord koos teismelise pojaga Vanemuise etenduselt ära pärast esimest vaatust, kuna tükk kubises falloslikust ja vulvalisest sõnavarast. Mulle aga väideti hiljuti, et draamateatris lavastub etendus rüütlite elust, mis algavat sõnadega «Türa persse, kuradi raisk, mis nüüd edasi saab». Ma ei tahtnud uskuda oma silmi, kui lugesin «Puhkepäeva» teatrikommentaarist, et «ingliskeelseid roppusi saab tükist kogu piletiraha eest». Tänan väga, et taha ühtegi!

(Kuuskemaa)

Fallos ja vulva on teinekord rõvedamad, kui munn ja vitt. Sõltub kontekstist. Või ei? Siin läheb asi maitseküsimusest edasi kategooriliseks põhimõtteküsimuseks. Jätkub:

Andrei Hvostov soovis Ekspressis leiutada maksimalistlikku metafoori pugemise kohta ja kirjutas: «…kas või läbi ussi m…i.» Selle peale sobiks tsiteerida peaministrile omistatavat lemmiklauset: «Tule taevas appi!»

(Kuuskemaa)

Ma saan aru taotlusest, et ajakirjanduses võiks väljenduda võimalikult targalt ja maitsekalt - hea tava järgi -, aga kas ühe ropu repliigi pärast tasub kahtluse alla seada Hvostovi kirjutiste mõtestatust ja intelligentsust? Kas tasub artikli lugemine sinnapaika jätta, kas tasub jätta teatrisse minemata, kui kuuldub, et laval hakatakse ropendama? Kas asi pole tõesti põhimõttes? Ja kui on, siis kas säärane põhimõte ei hävita eeldust dialoogi ja võimaliku arengu tekkeks (küllastusseisundid küllastusseisunditeks - kellel pole olnud perioode, mil tal mõnest värvist või muust stiilielemendist kõrini on saanud). Stiil - veel üks kahtlane sõna. Mitte vähem kahtlane, kui tiim.

Maitse on see, kui kõik kujundused, mis sa teed oskad sa ära põhjendada. Sõnadeta. Kui sa paned maali seina või tood peole midagi eriskummalist. Igale asjale on oma õige koht ja aeg. Sa ei oksenda söögilauas ega tapa sünni juures.

(Mart Kase kirjutab “mis on maitse”)

I rest my case. Ei, puhkan oma keissi. Ei. Sry. Tähendab, sorry. Vabandust. Palun vabandust.

Samuti tõttab appi “legendaarne keeletoimetaja” Helju Vals via Postimehes äsja ilmunud intervjuu. (Vaevalt, et eelmisest lausest kohe aru saaksin, kui poleks seda ise kirjutanud.) Rääkides Kuuskemaa artiklist, ütleb Vals:

Kui aga jõuab see mees roppsuude juurde, siis ütleksin mina: ei ole hea aeg praegu kirjutada roppsuudest ilma Mihkel Rauata. Kuhu ta jätab Mihkel Raua? Ta mõistab roppsuud hukka, aga seda ei saa nii lihtsalt seletada. [...] Kas roppus on sama mis labasus? [...] Praegu on Raud selle lehekülje lahti löönud – kas roppused on halvad, kelle suus ja kelle kirjas? Seda võiks käsitleda laiemalt, aga mitte panna niimoodi ühe pealkirja alla. [...] Kuidas peaks siis Raud kõik selle kirja panema, mida ta on oma aatekaaslaste hulgas läbi elanud?

(Vals)

Mu vanaisale meeldis Raua raamat. Ainus, mille kallal ta nurises, oli liigne teiste elude paljastamine (mis see Raua asi on oma nina teise ellu toppida ja seda paljastama hakata). Mu vanaisa nutab vist alati, kui ta Tammsaare “Tõe ja õiguse” jälle läbi loeb; Raud meeldis ka. Aga hiljuti, kui üks vanaisa rahvatantsuõpilastest sünnipäevalauas Raua raamatust seda kohta meenutama hakkas, “kus nad Kojamehega seda ühte litsi panema hakkasid”, löödi mehele vastu näppe ja paluti: “Natuke viisakamalt.”

See on nagu 90ndate keskel, kui mu teismeline sõber Elvast küsis emalt, kes keelas tal saksa taevakanalitelt pornofilmide vaatamise: “Teha võib, aga vaadata ei või?” Lugeda võid, aga ära sellest väga räägi.

Lõpetuseks toon välja kõige hirmutavama koha Kuuskemaa sõnavõtust.

Õppigem ja pruukigem keeli, kuid hoidkem nad lahus.

(Kuuskemaa)

…justkui keel saaks elada ja hingata vaakumis. Olgu, ta vast ei mõelnud seda sõna-otseses-mõttes nii. Või … mõtles?

Kuidas uuendada ning arendada keelt, kui kellelegi miski ei meeldi? Mida hakata peale meeleheitlike üldistustega, nagu eelmine lause? Mitte midagi.

x

x

x

See postitus läks ka ZA/UMi.


  1. Birk

    ei tahaks üldse naerda siinkohal, aga vägisi kipub muie suule. miskipärast jääb alati pärast selliste õilishingede lampjalgseid sõnavõtte tunne, et tegu on eriliselt silmakirjalike inimestega. esiteks on päris kindel, et rüütlid pruukisid päris ohtralt vägisõnu, kuna elustiil (alkohol, risk, ohtralt naisi) polnud ilma nendeta isegi väljendatav. teiseks ei ole siinkirjutaja arvates üldse suurt vahet, millist konkreetset sõna kasutada, kui seda kasutatakse vägisõnana (oo jaa, ma olen võimeline ka võisaiaks sõimama nii, et sõimatav näost kahvatub :P). kolmandaks… eks ta ole, maitse asi. Kuuskemaa tekitab kah meelehärmi ja vastikustunnet. üldiselt võiks üldse morse peale üle minna, siis riivab vähem silma ja kõrva ja meelt või? pimedate - kurttummade ühiskond? või?

    mis tuletab meelde, et sel ajal, kui mulle koolis grammatikat õpetati, oli selline hetk, et paljusid sõnu lubati kirjutada nii- ja naamoodi (ja hiljem on läinud ainult hullemaks). ja siis oli kah igal inimesel oma arusaam, kas see nii või naa on just see ÕIGEM versioon, ja see oli suurepärane alus pidevaks kakluseks. aga tegelikult tahaks hoopis küsida, et kas meil üldse on olemas mõni eestlane, kes võib sajaprotsendilise kindlusega väita, et tema kasutab absoluutselt korrektset kirjakeelt? meie keele reeglitele tuginedes peaks tegelikult selline väide olema alati vaieldav.

  2. Jim

    Öeldi seal ümbriku avamise tseremoonial tõesti, et kõik tööd peale Milvi Martina Piiri “Liblikad janus” vajavad toimetamist ning jätsid keelekasutuselt soovida?

  3. Birk

    ausalt - ei mäleta :) minu mäletamist mööda sai ka Milvikene mööda päid ja jalgu, sest eks tal olid omad probleemid (loo lõpp jäi soiku). ses mõttes jäi mulje, et tema teos vajab toimetamist just sisulise poole pealt. ainult et tema vähemalt üritas kirjutada VÄÄRTKIRJANDUST, mida ilmselt keegi teine isegi ei üritanud. ülejäänud tahtsid kõik ratsa rikkaks saada :P
    enda teose kohta võin öelda, et sel on sees nii anglitsisme kui puuduvaid komasid, aga see on tingitud peategelase rõlgevõluvast karakterist ja “pahelise noorsooromaani” stiilivõtmest :P :P ja ma kavatsen edaspidigi sõnad panna karakterit ja teemat teenima, mitte vastupidi. kirjandus on minu jaoks eelkõige kunst, ja kunstis ei ole ükski kriips omaette õige ega vale. alati pooldan segunemist, mitte mingit kivistunud enese-ninaotsa-elitariseerimist.
    ah ja veel… võib-olla on vanema generatsiooni probleem see, et nemad ei ole niivõrd süvitsi teistesse keeleruumidesse kiiganud, kui meie. lihtne näide: kui ma kirjutaksin eesti keeles “muuda midagi”, siis pole sel pooltki seda tähendust, kui siis, kui ma kirjutan inglise keeles “make a difference”.

  4. E.

    a)
    Väited stiilis, et keel ei ela vaakumis ja keelt ei tohi purki panna, on üpris standardsed romantilised rapsimised. Juhin tähelepanu asjaolule, et keelt EI SAA purki panna, ega kuidagi jäikadesse raamidesse suruda. Lihtsalt ei saa. Sellise tegevuse vastu räusata pole rohkem mõttekas, kui asuda häälekalt gravitatsiooni õigusi kaitsma.
    Kui keel muutub liiga kiiresti, siis inimeste kommunikatsioonivõime langeb. Ja see on juba juhtunud ja olulisel määral. (Noorsooromaanides see pelgalt kajastub, mitte pole käsitletud.)
    Inimesed, kes kaitsevad keelt, on nagu need inimesed, kes asuvad vastu oma ihu vananemisele. Ka vananemine on protsess, mida EI SAA ära hoida, aga ometi võideldakse selle vastu.
    „Kõik, mis elab, vananeb, nõuame õigust vananeda! Vananemist ei tohi keelata!“

    b)
    Keel ei ole pelgalt kommunikatsioonivahend. Keel on ka tunnetuslik meedium, teatava taju- ja mõttetüübi meedium. Osutate õigesti, et on asju, mida saab rääkida inglise keeles, aga eesti keeles ei saa. Aga on ka vastupidi. On asju, mõtteid, tundeid, mida saab väljendada ainult eesti keeles, mida saab tunda ainult eesti keeles, mida saab mõelda ainult eesti keeles, mida saab elada ainult eesti keeles. Ja kas eesti kirjaniku ülesanne on siis kombineerida mõni järjekordne ingliskeelsete standardkujundite kogum?

    „Ma tegin talle pai, aga ta ikkagi ei viitsinud“

    c)
    Ropendamine on lihtsalt labane. Keegi ei nõua Tõe ja Aususe nimel WCle klaasust.

    d)
    „Me ei ole mitte ainult see, mida me loeme,“ ütleb Tuftsi ülikooli arengupsühholoog ja raamatu „Proust ja kalmaar: Lugu ja teadus lugevast ajust“ autor Maryanne Wolf. „Me oleme see, kuidas me loeme.“
    (Nicholas Carr „Kas Google muudab meid lolliks?“ „Akadeemia“ 2008 nr 12)

  5. Birk

    E. oma tuntud headuses :) mulle mõjub see ropendamise “ärakeelamine” pigem niimoodi, nagu tahaks keegi WC-d ära kaotada - et fuhh, pole olemas! muidugi on igal inimesel oma mõõdutunne, arusaam, mida ta tahaks/ ei tahaks lugeda/vaadata/kuulata, aga praeguse ühiskonna võlu peakski olema see, et on võimalus kirjutada, lavastada ja tarbida igasugust. ja on tõenäoline ja ootuspärane, et just seesama “klaasuste ärakeelamise manifest” tekitab trotsi ja tahtmist keset tänavat püksid maha võtta :P:P

  6. Jim

    Tere, E.
    Aitäh heade mõtete eest.

    a)
    Mõistan keelevaakumi väite mõttetust, mul polegi olnud plaanis gravitatsiooni õiguse nimel barrikaadidele minna. Viitasin ainult äärmusjäreldusele, milleni Kuuskemaa tsitaadi lugeja minna võiks.
    Kas teile tundub, et keel muutub praegu liiga kiiresti? Miks te nii (või naa) arvate? Millal on keele muutumise kiirus normaalne?

    b)
    “Eesti kirjaniku ülesande” üle arutlemine viib kindlalt rappa, aga proovime siiski. Küsimused (millele polegi ühest vastust):
    Milles seisneb kodaniku vastutuse ja kunstniku/kirjaniku/mis iganes loomingulise ala autori vastutuse erinevus - üleüldiselt kui ka riigi, rahva(ste), maailma ees?

    c)
    Ma ei tea, mis alusel te seda usute ja väidate. Austan ja pean teie arvamust õigeks, kui see teie arvates vett peab. Kirjutava inimese lähtekohast vastates ei saa ma teiega nõus olla. Mind painab vahel (kui viitsin abstraktsete probleemide pärast vaevelda) teksti ja sõna ohjeldatus, vahel lausa koormatus vankumatust tähendusest ja sellest tulenevast väärtusest. Ma ei saa niimoodi sõnadesse suhtuda, vastasel juhul ei saaks ma kirjutada. Miks peaks maalikunstnik loobuma ühest või kahest värvist, ütleme punasest ja kollasest? Kas punane on alati vihane, kirglik ja seksuaalne? Kas kollane on alati agressiivne ja hullumeelne? Kas oranžid nõud tekitavad alati söögiisu? Kas värvid kannavad endas põhimõttelisi ja muutumatuid kvaliteete ja tähendusi, sõltumata kontekstist? Aga sõnad?
    Kas sõnu võib vaadata pelgalt häälitsustena, et neid muu nurga alt näha ja hinnata? Või on see veel üks romantiline harjutus, taandarendav pealekauba?
    Tähendusevabu sõnu saab hästi näiteks tundmatus keeles lauldud sõnadega muusika kaudu kogeda. Näiteks islandlased Sigur Rós teevad paljusid lugusid väljamõeldud keeles, mis ei kannagi otsest tähendust, vaid töötab lisailukõlana teiste helide seas. Kui selguks, et mõni Sigur Rósi lugu on sõnade poolest tegelikult lorilaul - muudaks see minu arvamust kuuldud loost ja loo autoritest halvemaks? Ma ei tea. Ei usu, aga see sõltub, mis eelarvamuste kütkes ma olen. Võin ju väita üht, aga Anu Lambi hääl võib kõlarist väita vastupidist.
    Lisaks (ja veidi teemaväliselt): Huvitav, kui paljusid islandlasi segab ja hirmutab, et Björk nii tihti inglise keeles laulab? Islandi keele kõnelejaid on ju veel ligi 3x vähem, kui eesti keele rääkijaid. Ja Björk on üks islandi olulisemaid “kultuurisaadikuid”. Kas Björki ingliskeelsed lood on vähem islandipärased, kui tema islandi keelsed palad?
    Olgu selle punkti praeguseks minupoolseks lõpetuseks siiski rõhutatud, et tahan suhtuda sõnadesse, nagu maalikunstnik värvidesse ja helilooja nootidesse. Aga see on nõudmine mingi hinnanguvaba puhtuse järele, mis võib osutuda kättesaamatuks.

    d)
    „Me oleme see, kuidas me loeme.“
    Täiesti nõus. Nõus.

  7. E.

    Birk, on siis lihtne romantikuTROTS tõesti see eetiline kreedo, millele toetuda? Jonn kui põhimõte? Brr…
    “Tsiteerides veel kord mugavalt Charles Taylori “Autentsuse eetikat”:
    “Siin tuleb otsekohe meelde lähedane analoogia või koguni kokkupuude eneseavastamise ja kunstiloomingu vahel. Koos Herderiga ja inimelu ekspressivistliku mõistmisega muutub see suhe väga lähedaseks. Kunstiloomingus hakatakse nägema peamist teed enesemääratlusele. Kunstnikust saab otsekui näidisinimene, originaalne enesemääratleja. Üheksateistkümnenda sajandi algusest peale võib märgata tendentsi heroiseerida kunstnikku, näha tema elus inimeseks olemise essentsi ja austada teda kui nägijat ning kultuuriväärtuste loojat.

    Muidugi on sellega käinud kaasas uutmoodi arusaamine kunstist. Kunsti ei võeta enam ennekõike jäljendusena, reaalsuse mimēsis’ena, vaid loominguna. Need kaks ideed käivad käsikäes: kui me saame iseendaks, väljendades endas peituvat, ja kui see, milleks me saame, on eeldavalt originaalne ega põhine juba varem eksisteerival, siis pole ka meie väljendatu millegi jäljendus, vaid uudne looming. Me mõistame kujutlust loovana.
    [...]
    Autentsus kätkeb originaalsust, see aga nõuab mässu konventsiooni vastu. On kerge näha, kuidas tavapärast kõlblust ennast võidakse pidada lämmatavast konventsioonist eristamatuks. Kõlblus tähendab tavapärases pruugis ka seda, et paljugi ürgset ja instinktiivset, mitmed sügavaimad ja võimsaimad ihad surutakse endas maha. Seega kujuneb välja niisugune autentsusepüüd, mis vastandub kõlblusele. Nietzsche, kes taotleb eneseloomet esteetilises plaanis, näeb selle kokkusobimatust traditsioonilise, kristlusest inspireeritud hea tahte eetikaga. Ja teda on järginud ning ületanud mitmed taotlused ülistada instinktiivseid sügavusi ja koguni vägivalda, vastandades neid „kodanlikule“ korraeetikale. Meie sajandil esindavad seda suunda mõjukalt Marinetti ja futuristid, Antonin Artraud ja tema julmuse teater ning George Bataille – igaüks isemoodi.”

    a) Millal on keele muutumise kiirus normaalne? Siis kui vanad inimesed veel noori mõistavad ;) “Sheeri kama” on ilus sümptom.
    “Greenfieldi sõnul on suhtlemisoskuse ja tähelepanuvõime vähenemist juba õpulaste seas näha – seda tunnistas talle üks staažikas pedagoog, kelle jutu järgi on laste võime üksteist mõista järsult langenud.”
    http://www.tarbija24.ee/?id=87362
    Täiesti juhuslik näide.
    Ja noorsookirjanike ise on üks paras sümptom, väljendus- ja mõistmissuutmatuses vaevlevate “individuus”ide valulised monoloogid, tigedad ja umbsed.

    b) Kirjaniku vastutus? Vastutus peaks tulema siis, kui ta taotleb riiklikku ja-või avalikku tunnustust. Tihti viidatakse põhiseadusele, mis kohustab riigi ülesandeks eesti kultuuri säilitamise. Seega on ju üpris mõistetav, et riik seab oma piirangud st nõuab nn kultuurikandjatelt ja -loojatelt EESTI kultuuri kandmist ja loomist, mitte eesti keele lammutamist ja inglispäraseks treimist romantilise loominguvabaduse nimel. Pole ju kuidagi riigi asi finantseerida isiklikke eneseloomeid ega personaalsete monumentide püstitamist. Ega ei saa ka nõuda, et žüriid ja komisjonid iga tuhujäägi peale joovastunult aplodeeriks. Iga kriitika ei ole rünnak loomevabaduse vastu, no tõepoolest.

    c) Tähelepanuväärne, et mainisid muusikat. Muusika on nii mõneski mõttes antikirjandus. Sellele on osutanud lugemisõpetja George Steiner hiljuti eesti keeles ilmunud esseekogumikus (LR 2008 33-34).

  8. E.

    Parandus:
    “Ja noorsookirjanike LOOMING ise on üks paras sümptom, väljendus- ja mõistmissuutmatuses vaevlevate “individuus”ide valulised monoloogid, tigedad ja umbsed.”

    Berk Vaher on vist ka maininud, et tänapäeva noortekirjandust iseloomustab eelkõige kommunikatsiooniraskustest tulenevate probleemide kirjeldamine.

  9. robert

    Ma arvan, et siinkohal on oluline see, kellele sa kirjutad ja mis rollis sa seda teed. Kui sa kirjutad endale, siis vahet ju pole, kuidas sa keelt oma parimaks väljenduseks ära kasutad. Kui sa kirjutad oma sihtgrupile (inimestele, kellega tahad oma mõtteid jagada - inimestele, kes sa arvad, et võiksid sinu öeldust midagi saada jms), siis on oluline, et te üksteisest aru saaksite. Või kirjutad sa toimetajatele ning filoloogidele? Veelgi olulisem - mis rollis sa kirjutad? Kui su valitud roll on tõepoolest anda oma loomingut edasi võimalikult korrektselt keeleliselt, siis on tõesti probleem. Kui su peamine eesmärk on aga edastada oma sõnumit-mõtet-emotsiooni, siis minu jaoks tahes tahtmata kaalub see keelelise korrektsuse üles ja vahel saangi anglitsismi abil selgema pildi luua, kui ma maakeeli suudaksin.
    Kas see teeb mind üleilmastumise ohvriks või häälestab agressiivselt eesti kultuuri ja keele vastu?! Ma ei usu. Nt ameerika nüüdisaegses kirjanduses kasutatakse palju nii hispaania keelest kui ka prantsuse keelest tulnud väljendeid - vaevalt keegi räägib neile, et te tapate inglise keelt. Ma arvan, et on liialt suur suutäis soovida viia noored lugema ning soovida seda teha nii, et nad tunneks end loetavas ülikorrektses keelekeskkonnas mugavalt.

    Chillllllllllllllllllllllllllllll;)

  10. robert

    ja jim - pane kogu jutt kokku ja saada ma ei tea… päevalehte või postimehhhhe;)

  11. Jim

    E.: “Iga kriitika ei ole rünnak loomevabaduse vastu, no tõepoolest.”

    Ei ole. Kusjuures, mulle tundub, et me kolm seni sõna võtnut oleme põhilises sarnasel nõul. Ärme eelda üksteise kohta mõttetusi. Nüüd, kus see öeldud, tõttan kohe ise eeldusi tegema. Näiteks: ma eeldan, et Birk ei vali sõnu vaid romantikutrotsist.

    E.: “Ja noorsookirjanike LOOMING ise on üks paras sümptom, väljendus- ja mõistmissuutmatuses vaevlevate “individuus”ide valulised monoloogid, tigedad ja umbsed.””

    Paar võimalikku (ja teineteist üldse mitte välistavat) suhtumisviisi: 1) See sümptom on kahetsusväärne näide noorkirjanike oskamatusest, puudulikust sõnavarast, keeletajust, siit edasi ka nappivast tajurikkusest; 2) Seda sümptomit kannavad (mittehäirival, kõrgendaval, vaimustaval või vastupidisel moel) kõik loomingulised teosed, kuivõrd teemasid ongi (mingit pidi võttes) kolm: armastus, üksildus, surm. Need kolm teemat on probleemid, vaimustuse allikad, huvitavad meie teadmatuse, oskamatuse ja kogenematuse tõttu; huvitavad sellepärast, et me elame. Me ei tea. Vahel see hirmutab. Et teada saada, püütakse liikuda lähemale. Et pääseda lähemale, tuleb vallata liikumisviise. Üks viis millelegi lähemale liikumiseks on sõnadega. Oled sa nõus, kui väidan, et eneseväljendus (kunstiline või argine) on liikumine lähemale või kaugemale (millestki/kellestki)? Vaidlus käib liiklusreeglite üle, sest kardetakse, et lollid ja teadmatud sõidavad teisi surnuks.

    Me kolm usume ilmselgelt kirjanduse olulisusesse ja soovime selle püsimist ning arengut, mitte hävinemist ja taandarengut. Jääbki üle vaielda maitse üle ja arutada, milliseid (kui üldse mingisuguseid) põhimõtteid vaja oleks, et lapsed ei läheks rumalamaks, eneseväljendusvõimaluste spekter vaesemaks jne.

    Tähendus tuleb igaüheni keerulisi teid pidi. Tõe ja Aususe nimel pole muidugi WCle klaasust vaja. Aga milline suhtumine oleks tervem - milline suhtumine teeks õnnelikumaks: kas põhimõtteline põlgus ja põdemine paratamatuste (nagu näiteks metabolismi ja sellest tulenevate sunduslike tualetitoimingute vastu, mis seostuvad nii kergenduse kui ka häbi ja räpasusega), niisiis põdemine paratamatuste pärast või mingi muud laadi suhtumine, mis ei tee numbrit millestki, mis ei pea olema number (banaalne näide: beebi ei pane pahaks ega tunne häbi, et teised tema sitta päevast päeva näevad ning koristama peavad).

    Ühelt poolt väljendasin ennist oma püüdlust suhtuda sõnadesse tähendusevabalt, et mitte muutuda oma valikutes nii piiratuks ja kartlikuks, et ma ei saa enam luua hästi ega ausalt. Teisalt pole kirjutamine võimalik võtmata arvesse sõnade tähenduslikkust. On igal juhul huvitav ajada tähenduste jälgi, eriti häirivate, ärritavate tähenduste - tabude. Niisiis: mis võrdsustab roppuse labasusega (sõltumata, pealekauba, kontekstist)?

  12. Jim

    Robert: “Ma arvan, et on liialt suur suutäis soovida viia noored lugema ning soovida seda teha nii, et nad tunneks end loetavas ülikorrektses keelekeskkonnas mugavalt.”

    Ma juba näen, kuidas see repliik marru võib ajada.

    & Robert: “pane kogu jutt kokku ja saada ma ei tea… päevalehte või postimehhhhe;)”

    Mul oleks üüri- ja küttepuuraha hädasti vaja küll.

  13. E.

    “Robert: “Ma arvan, et on liialt suur suutäis soovida viia noored lugema ning soovida seda teha nii, et nad tunneks end loetavas ülikorrektses keelekeskkonnas mugavalt.”
    Ma juba näen, kuidas see repliik marru võib ajada.”

    Oojaa! Kangesti jääb mulje, et missioonitundlikkuse õilsa maski taha on lihtsa retoorika abil ühendatud enese ebakompetentsuse apoloogia ja harimatuse romantiseerimine. Kirjandus, mis seab endale eesmärgiks olla ahvatlevalt mugav puudulikule keeleoskusele, pole lihtsalt halb, vaid ebaeetiline ja kahjurlik. Kirjandus peaks harima, mitte soodustama mõtlemislaiskust.
    Keeleline korrektsus ei tähenda automaatselt Prousti või Manni. “Täheke” oli ka korrektse keelega. Õnnepalu teosed on samuti keeleliselt korrektsed, aga samas ka lihtsalt loetavad ja väljendusrikkad.
    See, kes ei suuda ennast keeleliselt korrektselt ja väljendusrikkalt väljendada, pole, ega tohikski olla kirjanik, täpsemini, kindlasti ei tohiks ta tõsta oma käpardlikkust loominguvabaduse lipukirjaks ja nõuda, et institutsioonid, mis ongi ellu kutsutud keelelist korrektsust tagama, koogutaksid lipitsevalt takka tema “soovile jagada oma sõnumit-mõtet-emotsiooni.” Pardon, pea blogi või saada e-maile, mitte ära nõua kirjanikustaatust!

    Siis, tsiteerides sõpra:
    “Kunstnik, kes ütleb, et ta loob ainuüksi enesele, parimal juhul ei saa aru, mis on selle väite sisu, mille ta kuskilt korrutamiseks üles on korjanud, või siis lihtsalt eputab.
    Või on oma geniaalsuses kindel ja projitseerinud oma publiku ehk dialoogipartneri tulevikku. See muidugi eeldab, et tulevik on olemas. Tulevikutunnetuse kadudes kuivab ka loomingu eluallikas ja jääb vaid lämmatav resignatsioon, sest inimene hingab tulevikku nagu õhku.”

    “Oled sa nõus, kui väidan, et eneseväljendus (kunstiline või argine) on liikumine lähemale või kaugemale (millestki/kellestki)?”
    Jah, ikka. Sellest, kuidas eneseloomega liialdamine viib paratamatult keele suurema privatiseerumiseni ja kommunikatsioonivõime vähenemiseni, on suurepäraselt kirjutanud Richard Rorty raamatus “Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” (Vagabund 1999).

    “Niisiis: mis võrdsustab roppuse labasusega (sõltumata, pealekauba, kontekstist)?”
    Nii roppus kui labasus on üpris taunitavad nähtused. Suutmatus neid vältida on pigem järjekordne ilming sõnalisest saamatusest kui lähenemine tabueeritud teemadele.

    “Banaalne näide: beebi ei pane pahaks ega tunne häbi, et teised tema sitta päevast päeva näevad ning koristama peavad”
    Ei, see on väga tabav näide. Beebi ei tunne tõepoolest häbi. See eristabki teda haritud täiskasvanust, kultuursest inimesest.

    Siiski tuletaksin meelde väitluse ajendit, eks.:)

  14. Birk

    Muide, ma tahtsin hoopis tähelepanu juhtida sellele, et igasugune jõuline meeleavaldus soosib alati vastasavalduste teket :P lugesin hiljuti uuest tuulest Eesti luulemaastikul, kes ütles (nimi ei tule meelde, väga piinlik), et tema luule on lihtsalt fekaal. Minu mõte on selles, et mida jõulisemalt keele korrektsust nõutakse, seda rohkem tekib fekaale. Loomulik.

    Ma ei ütle omalt poole nii ega naa. Ühelt poolt olen nõus, et grammatika on tähtis; teiselt poolt - kuidas kasvõi sina, E, oleksid nõus sellega, et minu keel on kujundi-ja sõnavaene? Ja jah, ei jäänud mina sellest kriitikast puutumata, kuigi alles hiljuti lugesin, kuidas “Enesetapjad” paistab silma barokse, doriskarevaliku keelega… Alati on keegi, kellele miski ei meeldi.

    Üldiselt siiski arvan, et keel peaks teenima kommunikatsiooni eesmärki. Erinevat ainest tuleb kommuneerida erinevalt. Kui ma tahan, et maamees ostaks mu sõnnikut, siis ma ütlen: “Hea sitt!” ja kui ma tahan küsida Inglise leedilt, kus asub WC, siis ma küsin: “Madam, could you please tell me, where is the little girl’s room?” ja nii edasi ja nii edasi. Sorry, jah, et ma ütlen sorry, kui kellelegi varba peale astun, ja ei ütle “Vabandust!”, kuigi võiks.
    Grammatika on oluline ja tähtis, see, et kellegi arvates ei ole sobiv öelda “poliitikamaastik”, on teine teema. Tagasisidest jäi paraku mulje, et zhüriid häirisid justnimelt “poliitikamaastikud” jms, mitte puuduvad komad.

  15. Birk

    Ja olgem ausad, olen rõõmus, et mu beebi ei tunne häbi, kui ma teda kasin, sest suurima tõenäosusega tuleb kunagi 50 aasta pärast temal mind kasida. Ja ma pole isegi suuteline nii palju häbi tundma, kui üks korralik vanadus selleks põhjuseid sisaldab :P

  16. Birk

    ja siis see:
    ““Ja noorsookirjanike LOOMING ise on üks paras sümptom, väljendus- ja mõistmissuutmatuses vaevlevate “individuus”ide valulised monoloogid, tigedad ja umbsed.”
    Berk Vaher on vist ka maininud, et tänapäeva noortekirjandust iseloomustab eelkõige kommunikatsiooniraskustest tulenevate probleemide kirjeldamine.”

    ohkama võtab… kuidas ei tohiks kunst olla eneseloome? mida muud see üldse olla saakski? keegi pole mulle andnud jumalikku võimet väljuda liblikana oma huulte vahelt ja siseneda teie kehadesse, seega ka parima võimaliku tahtmise korral on mul varnast võtta ainult see, kuidas mina maailma enda ümber interpreteerin, pluss isiklik nirune näitleja-algete arsenal…
    tänapäeva suurepäraste kommunikatsioonivõimaluste maailma iseloomustab üldse kõige rohkem kommunikatsioonisuutmatus. ma ei tea, kuidas teie seda tajute, aga kommunikatsioon on minu igapäevatöö, seega…. pole midagi raskemat, kui edastada sõnum sisuga X subjektilt A subjektile B. Sellega on terve maailma kommunikatsiooniteadlased üle viiekümne aasta kurja vaeva näinud ja praktika näitab, et väga kaugele pole jõutud. pole olemas mitte ühtegi meediumi, millega saaks kanda mõtet A peast B pähe, seega jääb alati lisaks sõnumile alles müra, segavad faktorid, ajaline/ruumiline kontekst, häälestatus, meeleolu, eelteadmised, järelteadmised, assotsiatsioonid… täna pole veel mitte keegi suuteline kommunikatsiooni kontrollima. kas see, et ma seda tean ja tunnistan, peab tähendama, et ma ei tohikski kirjutada? kuna ma ei tea, kuidas neid tõkkeid ületada? ja et ma näen, et teised minu ümber on täpselt samamoodi segaduses nagu mina?

    ausalt… tahaks öelda, et minugipoolest, las see kirjandus siis sureb välja. mul pole mitte vähimatki interneti ja kõikvõimalike audiovisuaalsete meediumide vastu, mis oma väljendusviiside poolest on ju niivõrd palju täpsemad. televisioon ei valeta, vahtigem telekat?
    kah, grr… ma ei saa ju lubada, et kui ma täna siit kohe raamatukokku kõnnin ja veedan seal oma elu järgmised nelikümmend aastat, tehes endale selgeks kõik ja absoluutselt kõik, mis kusagil on öeldud ja mis selle kohta on öeldud, mis on öeldud, ja mis on öeldud selle kohta, mis on öeldud selle kohta, mis on öeldud…. ma pole veendunud, et ma üldse tagasi jõuan. ja ausalt, ma pole veendunud, et mul siis on enam midagi öelda.

    seega… kurb küll, aga mind tuleb ilmselt lihtsalt ära taluda. nagu ka kõiki neid teisi noori, kes mõtlevad sellele, kuidas näidata seda, mismoodi nemad Eestit ja elu tajuvad ja on ilmselgelt piisavalt suitsidaalsed, et seda avalikult teha. tõesti, shoot me.

  17. Jim

    E.: “Õnnepalu teosed on samuti keeleliselt korrektsed, aga samas ka lihtsalt loetavad ja väljendusrikkad.”
    +
    “Nii roppus kui labasus on üpris taunitavad nähtused. Suutmatus neid vältida on pigem järjekordne ilming sõnalisest saamatusest kui lähenemine tabueeritud teemadele.”

    Kas ma eksin, kui mulle tundub, et jõudsime tegelikult selleni, mis meile mõlemale niikuinii teada oli: probleem on liialdamises, mis tuleneb kas ohjeldamatust loomust, ebateadlikkusest, maitselagedusest (jälle see maitse)?
    Õnnepalu on tõesti puhta sõnatajuga kirjanik, aga näiteks “Raadios” on roppusi ka. See pole ju põhimõtteliselt ja iseenesest halb?

  18. robert

    Kallis E. Rahu. Kedagi ei tapeta:))
    Ma ei leia, et keegi, kes on avaldanud raamatu või kaks saaks või peaks nõudma kirjanikustaatust. See oleks väga ambitsioonikas eesmärk.
    Õnneks on meil kõigil valik, mida lugeda ja mida mitte. Ka teil.

    Üldiselt olen ma väga nõus Birki mõttega “Üldiselt siiski arvan, et keel peaks teenima kommunikatsiooni eesmärki.”
    Siinjuures mõistan, et Sulle on see väga hingelähedane teema ja kuna pole teie juttu väga tugevalt süvenenud ja teen seda veiniklaasi kõrval, kus vaevan end vähem maisemate probleemidega, siis leian, et peaksin sel teemal teie austamiseks lihtsalt hetkel vait olema ja laskma teil minuta argumenteerida.

    Head keelt!

  19. Neoonmust

    Halva ja hea eesti keele teema taandub suuresti noorele, kuid tärkavale oma kultuuri väärtustamisele, teadmatusele, kuidas seda teha ja isegi sellest teadmatusest, mis personaalseltki olulisem tundub.
    Ühelt poolt ilmselt natuke alistatusekompleks. Vene keele paralleelsusest oleks me end ametlikult just kui väga äsja vabaks võidelnud (alles eelmine nädal oli kusagil uudis, et kakskeelsetest tänavasiltidest on Eesti lõpuks peaaegu täiesti vaba; ka halvastimakstud klienditeenindajad räägivad väljaspool Narvat püüdlikult eesti keelt jms ning me paneme seda veel tähele).
    Ent kihk väärtustada on suur, mis iseenesest on tore. Samas jõuabki kogu see väärtustamispüüdlus aruteludesse sageli vaid eelpool toodud näidetena anglistsismi sissevoolu ja ropendamise teemadel, mis omakorda on olemuselt üsna selgelt igikestev põlvkondade vahelise probleemi avaldumine Eesti kontekstis.

    20ndates ja noorem põlvkond ei oma seda emotsionaalset võõrkeelte valulist ja okupantliku mõjutamise mälestust, mida meie vanemad. Võibolla isegi liiga sageli, kui kohtame midagi vene keelset, ei saa me sellest piisavalt nüansirikkalt aru. Meie vanematel ja vanavanematel on aga põhjendatult suuremad haavad seoses vene keele mõjudega (ja sageli ülevõimendatult ainus assotsatsioon keelte segunemisest). Samas, muidugi jaa, palju positiivset ka. Sellepärast ei pane nemad tähele, kui tekstisse on põimunud vene keelele tuginevaid keelemänge, nagu meie põlvkond ei pane tähele neid inglise keelseid, vaid võtavad ja tekitavad neid iseenesest mõistetavatena. Häirib see, mis on segane ning keelte koosmäng ei põhjenda end konkreetse publiku jaoks ära siis, kui ta ei ole suuteline sellest aru saama ega midagi keelelise väljenduse poolest võitma.

    „Millal on keele muutumise kiirus normaalne? Siis kui vanad inimesed veel noori mõistavad ;)“

    See põlvkondade vastuolulisus on kahepoolne. Ühest küljest, muidugi, jah, noored on need, kes üle-ekspluateerivad oma kultuuriruumi enam mõjutavat inglise keelt, ent teiselt poolelt on see vananeva põlvkonna valu, kes järele ei jõua.
    Saan aru, et see mõte kõlab mõneti vananemisvaenulikult, ent ometi ei mõtle ma seda nii. Nõustun, et vananemine on loomulik ja seal on palju ilu ja muu sarnasega. Vanemate põlvkond ongi see, kes noorematele meelde peab tuletama, kust me tuleme nagu nooremate põlvkond vanematele, kuhu me suundume.

    Eesti noores vabariikluses on ilmselt iseseisvusega kultuuriruumi mõjude äkilisest vahetumisest põhjustatuna nooremate ja vanemate konflikt tugevam, kui peaks.

    Keeli on alati segatud, ja mõjutused väiksematesse keeltes on valdavalt alati tulenenud hetkel domineerivast ja inspireerivast kultuuriruumist.

    „See, kes ei suuda ennast keeleliselt korrektselt ja väljendusrikkalt väljendada, pole, ega tohikski olla kirjanik, täpsemini, kindlasti ei tohiks ta tõsta oma käpardlikkust loominguvabaduse lipukirjaks ja nõuda, et institutsioonid, mis ongi ellu kutsutud keelelist korrektsust tagama, koogutaksid lipitsevalt takka tema “soovile jagada oma sõnumit-mõtet-emotsiooni.” Pardon, pea blogi või saada e-maile, mitte ära nõua kirjanikustaatust!“

    See on jälle teine ajastuprobleem. Tuletagem meelde, et levinud on ka enimloetud blogidest raamatute avaldamine jms. Ka neile autoritele riputatakse meedias tihti külge kirjanikutiitleid, ilma, et keegi sellega midagi kirjanduslikku või seda eitavat silmas peaks.
    Tänapäeval on absurdselt palju kergem oma misiganes loomingut avaldada, kui ükskõik kui palju aegu tagasi. Arutelud kunstnikuks olemise ja kunstniku tuntuse teemadel visuaalses kunstis algasid juba väääääga ammu. Head või keskpärast raamatut (kui niimoodi kirjandust lahderdada :p) avaldada ei ole väga keeruline, hoopis raskem on seda ka müüa, promoda, publikut leida vms. Avaldada saab kõike, iseasi muidugi, kas kõik see kunst „tarbimist“ väärt on või viimast leiabki. Ent see on jälle tänapäevane, paljususe ja sirvimise ajastu üks külg. See kõik ei ole olemuslikult ei hea ega halb. Tänapäeval on palju suurem tõenäosus, et andekus, ükskõik, mis vallas, saab avastatud, ent see ei suurenda andekate inimeste protsenti maailmas. Toodetakse ja avaldatakse palju saasta, ent arvuliselt ka palju rohkem kvaliteetset kunsti kui kunagi varem.

    Enesele tiitlite omistamine nagu „kirjanik“ või „kunstnik“ on jällegi kaasaegne definitsioonide mäng. On omamoodi trendikas olla „loominguline“. Pseudoisikupära on ajastu trend, nii moe kui ükskõik mis kunsti vallas. See on kogu selle sirvimiskultuuri kõrval paratamatu ja loomulik kaasaskäiv nähtus.

    „Kirjandus peaks harima, mitte soodustama mõtlemislaiskust.“

    Võibolla on kaasaegse kirjanduse ülesanne (kindlasti mitte ainult, ent rohkem kui varem) pakkuda samamoodi segu, kihilisust, hüplikkust ja vaheldust erinevatest teemadest, emotsioonidest nagu kogu ülejäänud internetindusele ja vaheldustele rajanev, otsiv ja püsimatust toetav kultuur. Hüplikkus iseenesest ei välista seoste võimalust.

    Tänapäeva noorte keelemängud on lihtsalt teistsugused, kui need olid 50 või ükskõik kui palju aastaid tagasi. Keel ei saa nagu eelpool nimetaud, ei emotsionaalse ega misiganes kommunikatsioonimeediumina, olla muutumatu. Võibolla on eesti keele mängulisuse üks iludest just see, et kogu oma kujunemisloo jooksul on ta absurdselt palju oma okupantrahvastelt üle võtnud. Eesti keeles on omamoodi traditsioon adapteerida võõrast ja hetkel paistavat trendikust. Võibolla just oma vabaduses pole me üle pika aja selleks sunnitud, ja lihtsalt segaduses, et kui enam ei pea ja koguaeg oli kohustuslik, siis järelikult on see paha..

    Beebidest ja sitast ja häbitundest – ilmselt samamoodi ajastutrendina, ent sitaga šokeerimine hakkab hääbuma, sest seda on piisavalt tehtud, et mitte üllatada, beebidest inimliku siiruse, aususe ja varjamatuse otsimine tundub nooremale põlvkonnale pigem sümpaatne kui emotsionaalse terviklikkuse sümbol, see ilus osa inimesest, mis igasugustes õppimistes paistab teatud haridussüsteemsustes kaduma. Võibolla on see üks banaalsuse ja robustsuste üle-ekspluateerimise põhjusi. Märkamine millegi eitusest toob ikka kaasa ta esitamise ülivõrdes ja nihkega.

    Ka kogu see enesele kirjutamise teema haakub kõige labasemalt ajastulisusega. Enesekesksus on osa isikupära tekitamisest, mida paljususe nähtavus nõuab. Loomulikult ma ei arva, et igaüks, kes väidab end endale kirjutavat, on misiganes head või halba hinnangut väärt, ent samas on sarnaselt korduv enese rõhutamise motiiv kollektiivse arusaama eelduseks.

    Juba Freudi ja Jungi teooriad Kunstniku võimest kollektiivse alateadvuse sõnastamatuid emotsioone esitatada Loomingus põhjendavad publiku arusaamisvõimet Kunstist ning selles olevatest seostest, millest osa on ka keelemängud.

    Ehk siis: eesti keel on ilus ja absurdselt paindlik oma detailirohkuses ja reeglite kehtestamine keele arenguks laiemat kultuurikonteksti arvestamata, ei saagi olla midagi muud kui jabur.
    Ja jättes tsiteerimata klassikut eestlaste ja eurooplaste teemal, viitan selle mõtte laiendusele, ehk eesti keele arengut ja kasutatavust soodustab ju ilmselgelt see, kui ta ei isoleeri end valitsevast kultuurist, vaid võtab üle sealt seda, mis teda laiendab, ning säilitab selle isikupära, mis teda teises keeleruumis elades nii jube maru väga igatsema paneb.

  20. E.

    Njah, igatahes see, et tänapäeva noorusel on tugevaid raskusi pisutki sujuvama ja toimivama kommunikatsiooniga, ei vaja enam erilist tõestust.
    Kommentaariumimonoloogid: 20 õrnalt haakuvat kõnetuspüüdu. :)

  21. Birk

    pidin ikka veel ühe mittehaakuva lisanduse tegema: minu arvates on kõige olulisem see, et inimesed loeks. ka noored. et inimesed loeks, peab olema igasugust, sest maitsed on erinevad. seetõttu usun siiralt, et on väga hea, kui kirjutavad ka need, kellel emakeel oli koolis kasvõi “2″ - puhtalt seetõttu, et neil on jutustatada teistsuguseid lugusid, kui viiemeestel. nemad jõuavad teistsuguste lugejateni ja need, teistsugused lugejad on samuti olulised. lõpliku viimistuse jaoks on olemas toimetajad.
    võtame (ikkagi, kiusu pärast! :P) näiteks muusika. britney spears ei pea viisi, aga kas siiski on õigust öelda, et ta pole laulja? milleks teda siis üldse nimetada? artistiks? kas igasugune eristumine kõrgkultuurist on automaatselt labane, banaalne ja mõttetu, kui me näeme, kui suurt osa inimesi just see mitte-kõrgkunst kõnetab? kui paljud sellest aru saavad? jah, muidugi on kiiduväärne mõte püüelda selle poole, et inimesed oleksid üleüldiselt haritumad ja kultuursemad. aga mida rohkem pingutusi see nõuab, mida kitsamalt arusaadavaks see kultuur muutub, seda enam kaotab see huvilistes. ja see on juba kultuuri, mitte inimeste probleem. mitte keegi ei saa sundida inimesi ennast harima, eriti mitte jõumeetodil.
    toetan inimesi, kes otsivad võimalusi, kuidas jõuda nende inimeseni, kes veel ei loe, et ületada see vastumeelsus lugemise vastu ja kõigest ebaatraktiivsusest hoolimata päästa raamatud surmast. ja ma tõesti ei suuda mõista, mis kasu on harimatuteks matsideks tembeldamisest ja ideaalist kirjutada valmis ladinakeelne epopöa, mille otsa siis nälga ja unustusse kõngeda. mina, sina ja teie kõik siin loete ju niikuinii, nii ei kao kunagi ära vajadus elitaarse kirjanduskunsti järele. aga mina tahaksin hoopis kirjutada selle esimese raamatu, mille mu IT-generatsioonist abikaasa kunagi läbi loeb :)

  22. kaarel

    Keel on üks, kuid suid on kaks.
    Jutt ei suubu tuttavaks.
    Kurgust kerkib rammus luks.
    Süda tuksub keeletuks…

  23. E.

    „Me kolm usume ilmselgelt kirjanduse olulisusesse ja soovime selle püsimist ning arengut, mitte hävinemist ja taandarengut. Jääbki üle vaielda maitse üle ja arutada, milliseid (kui üldse mingisuguseid) põhimõtteid vaja oleks, et lapsed ei läheks rumalamaks, eneseväljendusvõimaluste spekter vaesemaks jne.“

    Hea Jim (ja Birk ja Robert), võibolla te tõesti usute nii (ja seda traagilisem!), aga oma praktigaga võitlete ju otse selle vastu. Väga ilusti tuleb see välja Birki viimases kommentaaris, mida võiks nimetada lausa taandarengu manifestiks, aga ka väga hästi Roberti kommentaaris (ZA/UM): „Kysimus: kuidas kirjutada head raamatut?
    Vastus: hakka kirjutama ja kirjuta kuni raamat on valmis kirjutatud.“
    St ENDALE ei esitata mingeid nõudmisi.
    Birk: „usun siiralt, et on väga hea, kui kirjutavad ka need, kellel emakeel oli koolis kasvõi “2″“
    Tähendab: te ei usu mitte kirjanduse olulisusesse, vaid enda olulisusesse; te ei taha ülal hoida kirjandust ja kultuuri, vaid tahate ENNAST KEHTESTADA KIRJANDUSENA a la „vaadake, meie ei oska kirjutada, isegi eesti keeles väljendumine ei tule meil eriti välja ja on suurte raskustega, aga nii ongi, ja see on nüüd meie põlvkonna hääl, kaua me loeme neid pikkade lausetega raamatuid, kus on komad ja ortograafia, meil [st harimatutel ja küündimatutel] on ka õigus oma keelele ja kirjandusele, me tahame ropendada ja kirjutada vigaselt, sest me mõtlemegi nii, osalt inglise keeles ja …“

    Kui harimatus, keeleline ja harituslik ebakompetentsus ja küündimatus üritatakse kehtestada uue kirjandusliku normina, kui lollust ja saamatust tuleks kohelda võrdväärsena „vana iganenud“ kirjandusega, siis sellistele tendentsidele vastu hakkamine on žüriide ja heljuvalside (aga ka iga kultuuriametniku) lausa põhiseaduslik kohus.

    Jimi sissekandes ei karju appi Kirjandus, vaid rumaluse eneseimetlus, mis nõuab endale (samaväärset) monumentaalsust.

    Sissekanne algab: „Romaanivõistlusele laekunud 41 käsikirja olid enamjaolt olnud halvas eesti keeles kirjutatud. Isegi vist mitte enamjaolt, vaid peamiselt, sealhulgas ka võidutööd.“
    Ja kuidas reageerivad noored kirjandusest „hoolijad“? Solvatud enesearmastuse hädakisaga! ning nõuavad, et nende halb eesti keel tunnistataks uueks kirjandusnormiks. Loominguvabaduse nimel!
    (Pardon, milline LOOMINGULINE inimene ägab suutmatuses leida ingliskeelelistele fraasidele eesti keelne vaste?)

    Birki viimane sissekanne ei väida ju muud, et halb kirjandus ja halb keelekasutus polegi võimalikud, sest ka „2“-listel on õigus eneseloomele, harimatutel oma häälele ning nende kirjanduslikud ukerdused on samavõrd Kirjandus.
    Robert paljastab oma nõuded kirjanikuks olemisele: need puuduvad, lihtsalt kirjuta!

    Kui selline suhtumine saab valdavaks, siis poleks see vähem kui Kirjanduse surm.
    Õnneks jätkub veel kohusetruusid inimesi ja oma tööd tundvat žüriid.

  24. E.

    P.S.
    Mihkel Mutt tabab kümnesse:
    http://www.postimees.ee/?id=89583
    “Keelepuudulikkusel on kaks peamist külge: toorlaenud-võõrkeelendid ja üldine keelelohakus. Ilmselt pole meil kunagi olnud niisugust keeletõusiklikkuse orgiat kui praegu.
    [...]
    Nähtavasti on kõnepruugi kritiseerimine inimese üks kõige hellemaid kohti. Igaüks arvab siin piisavalt tasemel olevat. Sa võid pigem kellegi autot või maja laita, aga nii kui ütled, et keegi ei räägi õigesti, läheb tollel kohe hari punaseks: «Kurat, ma tean ise, kuidas ma räägin!»”

  25. Birk

    mulle ka Mihkli artikkel meeldis :) “Poolkeelsed, isegi kui neid «pooli» on tosin, on ikka kipakad. Väliselt võivad nad olla sujuvad ja ladusad, aga kraabi natuke pealispinda ning avastad hõreda sisu. Fraaside, stampide, žestide ja mõttejuppide sodipodis («euroinimese» sündroom) võib vahel olla isegi mingi süsteem, mis aga kindlasti puudub, on sügavus.” oh, ma olen ju nii nõus! ja ma tunnen ka, et ma olen ümbritsetud “euroinimestega!” veel hullem, kuulungi nende hulka! ja ma tean paljusid, kes teavad paljusid, kes teavad paljusid, kes ka, nende hulka kuuluvad!

    ühesõnaga: mis plaan on? lollide suu kinni, pastakas peost ja vana hea tsensuur tagasi? aga kust võtta see üks tark, kes siis teab, Kuidas Asjad On? sina vist tead?

    “Pole põhja, millele toetuks vaimumaailm kõige laiemas tähenduses. Selle põhja annab emakeel, õigemini kõik see, mis keelega kaasa tuleb. Säärasel isiksust looval tasandil on suured ja väiksed keeled võrdsed.”
    oo jaa. ma hullult armastan seda, kui keegi vanemast generatsioonist tuleb mulle rääkima, kui oluline on keel. keegi nendest inimestest, kelle vanaemad jutustasid veel muinasjutte, mitte ei vahtinud tundide kaupa seebikat; kelle emad aitasid neil emakeeletunniks harjutusi valmis kirjutada, mitte ei karjunud närviliselt: “Jäta mind rahule!” kahe töökoha vahelt joostes; kelle sõbrad tulid nendega jalutama ja tahtsid maailma asjade üle arutada, mitte ei piirdunud kolme repliigiga messengeris. ma olen ka nõus Jan Kausiga, kes täna ütles, et hea romaani eelduseks on aja olemasolu; aga kui meil on käes ajastu, kui aega lihtsalt ei ole, kas see siis tähendab, et romaani polegi vaja?

    “Paraku ma ei usu, et koolitunnid üksi keeleoskust väga palju parandaks. Tähtsamgi on üldkultuuriline taust ning sotsiaalpoliitilised hoiakud./…/ Eestlaste suhtumises emakeelde väljendub see, kas nad oma riiki ja ühiskonda häbenevad, tunnevad uhkust või on ükskõiksed.”
    ausalt, häbenen jah. just sellesama silmi peasttorkava tigeduse pärast häbenen. häbenen, kui öeldakse, et noored on lollid ja ei oska kirjutada; häbenen, sest ilmselgelt ei ole piisavalt vaeva nähtud, et seda probleemi lahendada. targutada oskab igaüks! nii kerge on näpuga näidata, et fuhh ja köhh! aga mida sina isiklikult oled selleks teinud, et noored tahaksid lugeda, peaksid korrektset kirjakeelt, eneseväljenduse oskust ja lugemust oluliseks? ja veel enamgi, oleksid uhked riigi üle, kus me elame?

  26. Birk

    tegelikult, E, on sinu ja minu (meie?) vahe selles, et sina usud, et olemasolev (elik juba heakskiidetu pälvinud)kirjanduseliit suudab täita tühimiku kirjanduse loojate ja potentsiaalsete tarbijate vahel, ehk siis seda, et esimesed suudavad kirjutada piisavalt hästi, et teised oleksid valmis sügavamalt püüdlema, et mõista kirjutatut :) seega - optimist oled, kullake! :P
    mulle pigem tundub, et tänase seisuga on Eesti parim kirjanik Mihkel Raud, ja sa kindlasti ei tahaks teda isegi kirjanikuks nimetada :)
    edasiminekuks näen ma kahte teed: esiteks kirjutamist teemadel, millega lugejaid “meelitada” (ma ei tea, võib-olla õppisid sina lugema “Faustiga”, aga minu esimesed lemmikraamatud olid Meisterdetektiiv Blomkvist ja Minu vaarisa ja mina, ja näed, ometi olen ma leidnud tee klassikalise kirjanduseni), ja teiseks, et just ilmtingimata saaksid võimaluse kõnelda ka kõik need, kes on seni vait olnud, sest võib-olla on neil midagi sellist öelda, mille peale keegi varem pole tulnud. mulle meeldib demokraatia, sina usud aristokraatiasse - sisetunde küsimus. aga selles olen ma päris kindel, et see tehnika, kuidas midagi väljendada (ja heatasemelise kunsti loomine ON eelkõige tehniline protsess), areneb ja täiustub just tegemise käigus, ja mitte ürgeestlasliku hirmuga toanurka pugedes, et: “Mis nüüd mina, ma ei saa ju sellega hakkama!” Kui teos on halb, siis küll see kriitika oma tee autorini leiab, see on juba üsna kindel :P aga ma tõesti ei näe sügavamat ideed lihtsalt tegutsemata jätmises. kahtlemata tahab iga loovinimene ühelt poolt tegeleda eneseväljendusega, teisalt tahaks igaüks meist aru saada, kuidas saaks, võiks ja peaks edasi minema. mina, tema ja need noored seal väljas ei tarbiks ju nii meeletus koguses võõrkeelset loomingut, kui see poleks meie jaoks nii kuradi hästi mõistetav. selles on küsimus.

  27. Birk

    ah jah, ja siis palun selgitage mulle, miks kirjandus peab jääma vegeteerima igavesse barokki, kui igas teises kunstiliigis on väga palju erinevaid suundi üheaegselt elujõulised? ma ei arva, et “Rusuva atmosfääriga tihedalt möbleeritud elutuppa sisenes vaikides sale, peenike ja kõhn naine” on ühegi külje pealt parem kui “Sisenes kõhn naine”. Minu jaoks on minimalism ideaal; mitte keele võimaluste kasutamatajätmine, vaid teadlik valik parimast.

  28. E.

    Rahu, rahu, ei maksa nii isiklikult ja emotsionaalselt reageerida.

    Ma usun kultuuri ja kirjanduse võimalikkusesse.
    Kultuur on hierarhiate süsteem.
    (Demokraatia tähendab, et valitsus ehk võimuHIERARHIA koostatakse traditsiooni (seadus) ja konkreetsete inimeste (valijate) soovide koostoimel).

    Pealegi.. demokraatia sinu kirjeldatud viisil tähendaks seda, et romaanivõistluse võidutöö on täpselt sama hea kirjandus, kui sinna saadetud kõige mannetum ja piinlikum käsikiri.
    (Või milline peaks olema hea ja halva kirjanduse eristamise kriteerium?)

    Kultuuri üks toimimise mehhanisme on erinevate hierarhiate pidev taastootmine ja säilitamine. Erinevad konkursid ja võistlused on tüüpilisteks näideteks sellest mehhanismist.

    Targutada oskab igaüks?
    Ooei! Seda tõestab antud kommentaarium juba rohkem kui sünnis.

    [Mu isiklik panus? Ma suudan kannatlikult ja solvumata inimesi harida ja seda ma ka teen (selleks üpris erinevaid meediume kasutades ja sellega muuseas ka elatist teenides). Ka siinne sõnavõtt on ju hariva ja kultuurisäilitava mõjuga. Ei kärata sugugi „Jäta mind rahule!“]

  29. E.

    Kirjandus EI OLE jäänud barokki ja KIRJUTATAKSE juba ammu VÄGA HEAD minimalismi. (Näiteks Milan Kundera kirjutab ju vägagi lakooniliselt, ometi väga hea ja korraliku keelega. Ja teda loetakse palju. Ta kõnetab paljusid ja ka noorsugu, NB! kasutamata selleks halba keelt. Ühtlasi jätab ta täitmata kultuursust eitava “kohustusliku harimatuse ja halva keelekasutuse kriteeriumi”, milleta teie kolme väitel justkui oleks võimatu tänapäeva noorust kõnetada. )

  30. Ingel

    Lõppude lõpuks peegeldab siinne kommentaaride rohkus ju ikkagi seda, et (vähemasti) kõik sõnavõtnud on MURES eesti keele ja kirjanduse edasise arengu pärast. See ongi peamine ja vähemalt selle üle saab juba (mõõdukalt) rõõmustada. Omal moel teeme me seega igaüks midagi selle heaks, et (eesti) keel (ja kirjandus) areneks. Tegutsemine on igal juhul parem kui ükskõiksus - viimane osutakski ehk juba sellele, et erinevate kasutajarühmade keel üksteisest sedavõrd lahku kasvama on hakanud, et nood enam üksteisest aru ei saa.
    Seega, elagu keeleuuenduse ja -paranduse lõppematu kurv! (Teatris No99 mängiti kolm aastat tagasi Johannes Aavikust inspireerit üsna sarnase nimega tükki “Keeleuuenduse lõpmattu kurv” )

  31. Ingel

    Muide, jätsin ennist lisamata, et Jüri Kuuskemaa on üks mu lemmikuid. Muinsustervitus!

  32. Jim

    E.

    Kui sul jätkub veel jaksu ja kannatust, tahaksin ühes siiski selgusele jõuda. Olen kindel, et kõik siinkõnelejad seisavad tegelikult ühe ja sama asja eest ega lähe praktikas traagiliselt vastuollu oma väidetavate aadetega. Meie suhtlust ja suhtumist teineteisesse täidab hirmu ja eelarvamuse müra, millest proovin veel läbi murda, kuna mul pole kahtlustki sinu heades kavatsustes ega intelligentsuses.

    Sissekande kirjutamise ajendiks oli Kuuskemaa artikli toon ning laiale ümardamisele kippumine, mille jubedamatel hetkedel aimus, justkui autor esitaks oma põhimõttelistena tunduvaid maitseelistusi sünonüümsena seaduse ja hea maitse tavaga. Ma ei sea kahtluse alla ka Kuuskemaa intelligentsust ega häid kavatsusi. Mind häiris, nagu ütlesin, toon ja ümar üldistamine.

    Minu sissekande peale, kus ei karju appi Kirjandus, vaid rumaluse eneseimetlus, mis nõuab endale (samaväärset) monumentaalsust, küsisid sa: “Ja kuidas reageerivad noored kirjandusest „hoolijad“? Solvatud enesearmastuse hädakisaga! ning nõuavad, et nende halb eesti keel tunnistataks uueks kirjandusnormiks.”
    Veidi enne seda küsisin sinult küsimuse, millele jätsid vastamata. Ometi võinuks see säästa meid paljudest loobitud sõnadest ja mind ehk solvumisest (sest mulje, mis sul minu seisukohtadest ja kavatsustest on jäänud, on lihtsalt närune). Minu küsimus tekkis Õnnepalu hea keeletaju arutellu sisse toomisest. Küsin uuesti:

    “Kas ma eksin, kui mulle tundub, et jõudsime tegelikult selleni, mis meile mõlemale niikuinii teada oli: probleem on liialdamises, mis tuleneb kas ohjeldamatust loomust, ebateadlikkusest, maitselagedusest (jälle see maitse)? Õnnepalu on tõesti puhta sõnatajuga kirjanik, aga näiteks “Raadios” on roppusi ka. See pole ju põhimõtteliselt ja iseenesest halb?”

    Viimase küsimusega haakub Helju Valsi küsimus: “Kuidas peaks siis Raud kõik selle kirja panema, mida ta on oma aatekaaslaste hulgas läbi elanud?”

    Siin me kisumegi end teineteisest lahku, kuigi poleks mõtet. Püüdes selgitada sulle oma arvamust, et ropendamine ei võrdu minu jaoks automaatselt labasusega (vt Õnnepalu küsimust ning minu lihtsasti eeldatavat vastust, kui peaksin sellele vastama) ning kirjanik ei tohiks põlata ära ühtegi väljendusvormi, kui tema sihiks on võimalikult mitmekesine keelepalett ning empaatia ja samastumisvõime, jätsin sulle hoopistükkis mulje, et meie - mina, Birk ja Robert, ilmselt - ei usu mitte kirjanduse olulisusesse, vaid enda olulisusesse; me ei taha ülal hoida kirjandust ja kultuuri, vaid tahame ENNAST KEHTESTADA KIRJANDUSENA a la „vaadake, meie ei oska kirjutada…“

    Olen põhilises sinuga nii nõus. Ütlesid: “See, kes ei suuda ennast keeleliselt korrektselt ja väljendusrikkalt väljendada, pole, ega tohikski olla kirjanik, täpsemini, kindlasti ei tohiks ta tõsta oma käpardlikkust loominguvabaduse lipukirjaks ja nõuda, et institutsioonid, mis ongi ellu kutsutud keelelist korrektsust tagama, koogutaksid lipitsevalt takka tema “soovile jagada oma sõnumit-mõtet-emotsiooni.””
    Mida mõista keelelise korrektsuse all? Grammatika, ortograafia, õigekirja tundmist ning õiget rakendamisoskust? Sel juhul olen sinuga absoluutselt päri - kuidas teisiti?
    Väljendusrikkuse mõistet oleks keeruline vääriti mõista. Püüangi kinnitada, et väljendusrikkus on seda lokkavam, mida rohkem ollakse avatud käsiloleva teose nõudmistele. See tähendab - võimalikult eelarvamuse-, hirmu- ja krambivabade otsuste langetamist konteksti arvestavates keelestiilivalikutes.

    Siin sõidab sisse filmi- ja teatrikoolis korrutatav õpetus: et reegleid murda, tuleb reegleid enne tunda.
    Jah. Jah! Otse loomulikult.
    Ma ei võitle selle nimel, et harimatus, keeleline ja hariduslik ebakompetentsus ning küündimatus kehtestataks uue kirjandusliku normina. “Tule taevas appi!”

    Väsitav, kuidas me haarame üksteise väidetest kinni poolenisti huvi, poolenisti halvima võimaliku eelarvamusega. Kutsud üles mitte nii isiklikult ja emotsionaalselt reageerida. Kuidas seda teha, kui sulle on jäänud mulje, et mind ja teisi siinkõnelejaid kannustab püüd püstitada monumente rumalusele ja taandarengule ning kirjutada manifeste väljendussuutmatule kirjandusele?

    Kui mul õnnestuks sind praegu kutsuda lähemale üksmeelele põhilises (mille vastu me minu arusaamist mööda kumbki ei võitlegi), jõuaksimegi minu peamise ärritajani ning sissekannet kirjutama ajendanud probleemini: maitseelistus ja põhimõte kui kontekstidest sõltumatu ning kõigele rakendatav seadus.

    PS
    Et kriitika jõuaks oma õige adressaadini, tuleb mul igaks juhuks ära märkida, et siin ja ZA/UMis sõna võtnud Robertid on kaks eri inimest. ZA/UMis võttis sõna Robert Kurvitz.

  33. E.

    Meeldivalt kaine sõnavõtt, Jim!

    “Kui sul jätkub veel jaksu ja kannatust…”
    Täna mitte, vast homme õhtul.

    a) ropendamisest. Näiteks Õnnepalu ega Kundera ei ropenda, kuigi nad kasutavad nn roppe sõnu. Mihkel Raud ropendab ja on labane (ja lisaks kahetsusväärselt rumal ja vastutustundetu (ma praegu ei põhjenda neid väiteid)). Lühidalt: Õnnepalu ja Kundera teevad metakeelelisi osutusi, Raud objektkeelelisi kirjeldusi.
    [“Kuidas peaks siis Raud kõik selle kirja panema, mida ta on oma aatekaaslaste hulgas läbi elanud?” - sellele vastus pigem retooriliselt "Kas SEDA üldse peaks?" või "Kas TEMA seda üldse peaks?"; eks selliste retooriliste küsimuste peale hakka küll romantilise loojanatuuri punane alarm automaatselt tööle, sest "kunst- ja loomingu- ja sõnavabadus!"
    Raua soperdise ühiskondlik mõju on halb. Hitleri "Mein Kampfi" oma peetakse ka halvaks; tsensuur on igas ühiskonnas, aga alati puudulik, sest kõlblust ei saa formaliseerida ehk kirjutada seadusesse. See tõsiasi esitabki kunstnikule kõrgemad eetilised nõudmised.]

    b)
    Kui “Mihkel Mutt kirjutab, et vaade, nagu oleks keel üksnes teadete edastamiseks, on kahetsusväärselt kitsas. Vähemalt sama tähtis on see, et keel loob isiksust”, siis kahjuks Mutt ei ole sellega väga põhjalik.
    Sõna tähendus ja vorm ei suhtu üksteisesse nagu vein ja pokaal, arvamus, et “listi” võib maitsekohaselt “nimekirja” vastu vahetada (või vastupidi) on üheselt väär.
    “Üldiselt olen ma väga nõus Birki mõttega “Üldiselt siiski arvan, et keel peaks teenima kommunikatsiooni eesmärki.”” - ka see on üheselt väärt.

    “Ent kui hakata sõnahaaval pisiasjade kallale, selgub, et kõigil on Ilusast Eesti Keelest oma arusaam ja vaidlus taandub jälle - maitsele.” - üheselt väär.

    “jõuaksimegi minu peamise ärritajani ning sissekannet kirjutama ajendanud probleemini: maitseelistus ja põhimõte kui kontekstidest sõltumatu ning kõigele rakendatav seadus.” - esimene pool täiesti väär, teine pool poolväär.

    Arusaam keele olemusest, kultuurilisest, psühholoogilisest funktsioonist ja toimest on lihtsalt täiesti vale.
    Kõige kiirema seletuse ja päästva aimduse saaks ehk järgmistest raamatutest:
    Jack Goody “Metsiku mõtlemise kodustamine”
    George Steiner “Valik esseesid” (LR 2008 33-34)
    Uku Masing “Keelest ja meelest”
    ja Juri Lotmani “Kunstilise teksti struktuur” ei teeks ka paha.
    (ja mitte midagi Johannes Aavikult!)

    Lõviosa näidetest ja argumentidest, mis tuuakse, põhinevad totaalsel väärarusaamal keele olemusest.

    “Kas ma eksin, kui mulle tundub, et jõudsime tegelikult selleni, mis meile mõlemale niikuinii teada oli: probleem on liialdamises, mis tuleneb kas ohjeldamatust loomust, ebateadlikkusest, maitselagedusest (jälle see maitse)?”
    Üldjoontes: eksid jah. Maitse(lagedus) ei puutu praktiliselt üldse asjasse. Ohjeldamatusele tuleks lisada kärsitus, liialdamisele kiirustamine ja ebateadlikkusele valearusaam.
    Arusaam keele ontoloogilisest kestvuslikkusest ja tähenduskandjate olemuslikult ajalisest loomusest, on üks raskemini saavutatavaid mõistmisi, ometi võrsub ainuüksi sellest väga palju ohtlikult ekslikke järeldusi (sh nt see, et “nimekirja” võib asendada “listiga” või et “võib küll muuta, sest näed inglisekeelde tuuakse mühinal laene”)

    “Sissekande kirjutamise ajendiks oli Kuuskemaa artikli toon ning laiale ümardamisele kippumine, mille jubedamatel hetkedel aimus, justkui autor esitaks oma põhimõttelistena tunduvaid maitseelistusi sünonüümsena seaduse ja hea maitse tavaga. Ma ei sea kahtluse alla ka Kuuskemaa intelligentsust ega häid kavatsusi. Mind häiris, nagu ütlesin, toon ja ümar üldistamine.”
    Need ei ole sünanüümsed! Need on olemuslikult samased! Kuuskema ei kaitse nostalgiliselt talle omaseks saanud sõnu koledate uustulnukate eest, vaid kaitseb (vaistlikult) keele toimimise seaduseid.

    Kasutan lihtsamat metafoori: Kas sa saad oma lapsepõlvesõbra, kellega sa aastaid ninapidi koos oled olnud, KIIRELT vahetada samaväärse vastu?
    Noorel inimesel on tihti väha raske taibata, et näiteks “lähedus” ei tähenda inimsuhetes mitte ruumilist asetust, vaid ajalist kestvust.
    Sõnad on nagu lähedased inimesed: neid ei saa kiirelt ümber vahetada. Ja keele struktuur on nagu perekondlik/kogukondlik struktuur: neid ei saa KIIRELT ringi vahetada.

    Pidada keele struktuuri puutuvaid küsimusi ja sõnavara uuendamisse puutuvaid küsimusi maitseküsimusteks, on fundamentaalne eksimus, ränk arusaamatus ning ohtlik ja lõhkuv arusaamatus.

    Seda vist ütles Whorf: igal sõnal on kaugelt suurem ajalugu, kui mistahes üksikkasutaja suudab mäletada, igal sõnal on kaugelt suurem tähenduspilv, kui mistahes üksikkasutaja suudab hoomata.

    Aaviklikul revolutsionääril pole õrna aimugi, millist käristustööd teeb ta kudumis (textum, eks), mille ulatus ja toime on mõõtmatult üle tema kogemisvõime.

    Siis:”Kutsud üles mitte nii isiklikult ja emotsionaalselt reageerida. Kuidas seda teha, kui sulle on jäänud mulje, et mind ja teisi siinkõnelejaid kannustab püüd püstitada monumente rumalusele ja taandarengule ning kirjutada manifeste väljendussuutmatule kirjandusele?”
    Mitte sind ja teisi, vaid teid (võtsin teid ühte punti, et mitte teha konkreetsete osutustega liiga palju haiget).
    Olen nii palju süüdi, et tegin faktiosutusi emotsionaalselt (emotsionaalsus puudutab ja kõnetab!), aga ei rõhutanud piisavalt, et need on siiski faktiosutused (kuigi emotsionaalsed), mitte moraaliotsused.
    Ma ei süüdista teid halvas ja egoistlikus tahtes, pigem osutan eksimustele, rumalusele (noor inimene on ju tihti rumal, pole ka see eriline süüdistus).
    Dostojevki nentis kord kurvalt, et sotsialistlik, verine barbaarsus leiab aiva toitu siiralt heatahtlike noorte maailmaparandamispüüust.
    Kui sa vaatad kainelt ja rahulikult mõningaid siinseid kommentaare, näed, et mul on üpriski õigus.

  34. Birk

    oeh. oeh! kui see siin peaks olema reeglitekohane debatt, tuleks esmalt kokku leppida eeldustes, definitsioonides, millele me tugineme. see, kui segada ühte patta kokku semiootika, lingvistika, kirjandus, filosoofia ja kommunikatsiooniteadus, on lihtsalt täielik jurasupp. kes kuidas keelt defineerib? alles pärast selle definitsiooni kõigipoolset heakskiitu on võimalik tõdeda: õige või väär. ja kurat, ma olen juba varem öelnud, et erinevaid paradigmasid maitse-eelistuslikult kokku klopsida, on kah, sisuliselt kuritegu! ka keeleline kuritegu! sest täpselt nii, lõpuks täiesti arusaamatuseni, segunevad siinses vaidluses vorm ja sisu, tähistaja ja tähendus. ja see ajab mind kah kurjaks.

    tõe huvides (kui selline asi kellegi jaoks eksisteerib), võin lisada, et nii mind kui Robertit tõsteti keelelise kvaliteedi poolest esile (mida see siis iganes ka tähendaks). ja ma olen tõesti huvitatud oma keeleliste oskuste lihvimisest perfektsuseni ja teen kogu aeg sellega tööd, aga sellist põhimõttelist, kärbsepiitsa-taolist lahmi (”lollid ahju!”), mille osaks KA mina ja Robert, ja jumala eest, isegi Milvikene oma kaunikeelelise väärtkirjandusega ANTUD KONTEKSTIS saame, seda ma ei kiida kunagi heaks.

  35. Birk

    ja jah, tänase Postimehe (http://www.postimees.ee/?id=90116) põhjal tundub, et kahjuks sureb ka tõeline kirjanduseliit varsti nälga… ja miskipärast ei tee seegi kedagi nukraks.

  36. robert

    Alati on meie ümber äärmusteni veendunud inimesi. Ja see on igati vahva, sest tihtilugu juhivad nemad meie tähelepanu teemadele, mille üle muidu ei mõtleks. Keelel on E.’d kindlasti vaja. Usun, et KEEL on nende kommentaaride üle õnnelik ja tunneb, et teda kaitstakse.
    Toredad kaitsjad on aga need, kes suudavad teemadega tegeleda nii, et nad ei lasku isikliku solvamise tasemele. E. - mida Sa üritad isikliku solvamisega saavutada? Loomulikult on meil kõigil ühine soov oma keelelist taset parandada. Samamoodi olen ma veendunud selles, et kui Sa oled milleski hea (ja ma usun, et Sa oled), hakkad Sa teiste vigu rohkem märkama ja need ka häirivad Sind rohkem. Samuti mõistan ma Su pedagoogilist soovi meid juhendada ning ka see on äärmiselt tervitatav. Ma sean aga kahtluse alla Su meetodid. Palun jääme ikka inimesteks ja lõpetame solvamised ja lahmimised isiklikul tasemel. Selline kõnepruuk ei kanna Sinu eesmärki. Tähelepanu takerdub nii Sinu konkreetsetele solvamistele, mitte aga teemale endale, mis siinkohal oluline on.

    Tuletan siinkohal meelde viimasel Purpurmusta kokkusaamisel räägitud lahmimise artiklit Vihikus.

    Siinkohal üleskutse kõigile: Räägime asjast, mitte ärme solva inimesi. Lihtne!

    Kui kellelgi on autorile isiklikke küsimusi või soovib teda isiklikult solvata, siis purpurmust.org/foorum lehel on üleval link ESITA AUTORILE KÜSIMUS. Selle kaudu on kahel inimesel võimalik omavahel omi asju klaarida ja isiklikke solvanguid edastada.

    Siinkohal on aga tegemist avalikuma ruumiga ja palun siin säilitada kainet meelt ja elementaarset viisakust.

    Tänud.

  37. kaarel

    Keelele lüüakse hingekella…

  38. robert

    Kellele lüüakse hingekella?!;););):D

  39. kaarel

    Teravmeelele

  40. E.

    Kui üks keevaliseks läinud muusik (Nikodromus) küünik Kratest näkku lõi, kinnitas viimane veritseva paistetuse juurde sildi: “Nikodromose töö”, sest solvang häbistab solvajat, mitte solvatut, sest solvaja on ju see, kes käitub barbaarselt.
    Aga Robert, keda ma isiklikult solvasin ja kuidas?
    Kui öelda, et kellegi väide või arusaam on sellisel ja sellisel põhjusel väär, siis see ei ole solvang, vaid kõige tavalisem väitlus.
    Solvang oleks väide stiilis: “väide X on vale, sest tema esitaja on C (ja C on ju loll, nõmme etc.)” (argumentum ad hominem)
    Kirjutan kahel käel alla üleskutsele :”Räägime asjast!”… (ega muutu isiklikuks ega juhi tähelepanu oma solvatud enesearmastusele).

    Siis:
    “ja kurat, ma olen juba varem öelnud, et erinevaid paradigmasid maitse-eelistuslikult kokku klopsida, on kah, sisuliselt kuritegu!”
    Ei, see on interdistsiplinaarsus. Keelest ei saa sisukalt rääkida, kui jäetakse vaatluse alt välja mõni nimetatud aspektidest (”semiootika, lingvistika, kirjandus, filosoofia, kommunikatsiooniteadus”).

    P.S.
    Nõustun Kaarli viimase seisukohaga.

  41. Neoonmust

    Wooou. Ou. Ou.

    Tegemist on ilmselgelt väga emotsionaalse teemaga.

    Et sõnavõttude kvantiteet ei ületaks kvaliteeti ning meile kõigile olulise küsimuse arutlus ei muutuks teemaväliseks lahmimiseks ega emotsionaalsusepuhangute kordamisteks, kopeerideis neid samale lehele nende esitajaile märkamiseks, soovitan Sul, E., vastusena Su Robertile esitatud küsimusele, oma postitused, näiteks Su enda lihtsustatud solvangu definitsiooni silmas pidades, enesekriitiliselt üle lugeda.
    Mõnele konkreetsele näitele viitab ka Jim oma viimases postituses.

    „“Üldiselt olen ma väga nõus Birki mõttega “Üldiselt siiski arvan, et keel peaks teenima kommunikatsiooni eesmärki.”” - ka see on üheselt väärt.“
    Antud arutelulises kontekstis on kommunikatsiooni osakaalu olulisus üsnagi ilmne ning selle silmas pidamine arendaks teemat ehk veel põnevamaks ;)

  42. E.

    Neoonmust, väide, “et keel POLE pelgalt kommunikatsioonivahend” pole vale sellepärast, et nii arvab Birk või Robert (või kestahes teine inimene), vaid selle pärast, et see seda pole (nagu osutas ka Mihkel Mutt, Masing, Whorf, Lotman.

    Lisaks rõhutasin (objektiivsete põhjendustega), et selline arvamus pole sugugi ohutu ja süütu arvamus (ega maitseasi).

  43. E.

    “On täiesti vastutustundetu öelda, et miski on hea, kui see seda tegelikult ei ole! Kui sööta massidele halba kultuuri hea nime all, hakatakse just seda heaks pidama ja latt jääbki madalaks. See on ju traagiline. Kultuur hääbub.”
    Eia Uus “Kahe näoga jumal”

    VS

    “Tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid. Kujutlege, mis juhtub, kui lapse väärtuslik varandus – asjakesed, mille ümber ta punub fantaasiaid, mis muudavad ta kõigist teistest lastest pisut erinevaks – kirjeldatakse ümber “rämpsuks” ja visatakse ära. Või kujutlege, mis juhtub, kui need asjad muudetakse teise, rikkama lapse asjade kõrval naeruväärseks. Arvatavasti toimub midagi niisugust primitiivse kultuuriga, kui selle vallutab edenenum kultuur. Samamoodi toimub mõnikord mitteintellektuaalidega intellektuaalide seltskonnas.”
    Richard Rorty “Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus”

    “avastasin selles naeratuses radikaalse melanhoolia: tegutseda, see tähendab üritada vallutada; vallutamine tähendab panna teisi kannatama. Tegevusest hoidumine on ainus tee õnne ja rahu juurde.”
    Milan Kundera “Eesriie”

  44. Birk

    “väide, “et keel POLE pelgalt kommunikatsioonivahend” pole vale sellepärast, et nii arvab Birk või Robert (või kestahes teine inimene), vaid selle pärast, et see seda pole (nagu osutas ka Mihkel Mutt, Masing, Whorf, Lotman.”
    Ka Lotmani arvamus on arvamus.

    Kommunikatsiooniteaduse isast Wilbur Schrammist alguse saanud loomingulise kirjutamise (creative writing) õpetus (ehk siis kõik see, mis jääb väljaspoole dokumentaalse, ajakirjandusliku ja akadeemilise kirjutise piiri) lähtub sellest, et vastandina akadeemilise jms kirjanduse baseerumisele keelenõuetele on loominguline kirjutamine eelkõige eneseväljenduse võimalus.
    Witty ja LaBranti järgi teenib loominguline kirjutamine eelkõige järgmiseid eesmärke:
    1) vajadus säilitada märkmeid eriliste kogemuste kohta
    2) vajadus jagada kogemusi huvigrupiga
    3) vajadus vaba isikuväljenduse järele, mis aitab kaasa psüühilise ja füüsilise heaolu tagamisele

    sellepärast ongi oluline vahet teha, millest me lähtume. iga väitluse olemasoluks on nõue, et vastaspooled on kokku leppinud definitsioonides. definitsioon tähendabki seda, et me arutleme keele kui kommunikatsioonivahendi või keele kui iseenesliku, multifaktoraalse taustsüsteemi üle - selles on vahe.

  45. Robert Kurvitz

    Jõudsin vist veits hilja kohale selle jutuga aga ikka - lubage ma teen ühe väikse asja enne selgeks ja siis ajan ka veits kirjandusemöla suust välja.

    Selguse nimel: “E” arvab, et “robert” on see mees, kes ZA/UMis küsis: “Kuidas kirjutada hea raamat?” ja vastas “kirjuta raamat ja kirjuta lõpuni”. Tegelt ei ole tegemist sama “robertiga”. Mina olen see ZA/UMi Robert. Mida - ning pange nüüd hästi tähele! - teine “robert” selle peale ei tee? Ta ei ütle, et teda on valesti tsiteeritud. Miks? Ma võin vaid arvata. (Ta kas ei viitsind lugeda seda kohta või ei viitsind mina lugeda seda kohta, kus tuli välja, et ta ikkagi viitsis)

    Vestlus on muidugi äge. Aga lubage üks transgressioon.
    Milleks teile üldse see lollakas keel? Keel ei ole tähtis. Ega kirjanik. Ega kirjandus. Ega selle tulevik. Tähtis on äge lugu, ägedus, ägedad asjad. Kui šeff on see madal bassitümps, mis kajab pea sees kui kangastub tohutu, lummemattund taiga - süžeeliin laheneb, kõrvaltegelase tähtsus tuleb ilmsiks? See on ju see, miks raamatuid kirjutatakse ja loetakse, mitte keel. Ägedus. Selle kõrval on see kirjaniku elukutse mingi institutsioon, mingi toakene kuskil Käsmu suvemajas. Ei tasu selliseid konjaki-intellektuaalseid sõnu nagu “kirjanik”, “keel” ja “kirjandus” omaette väärtusteks pidada. Sellepärast, et sotsiaalne alpinism nad kuskile tipu kanti asetab.
    Keel muutub tähtsaks seal, kus tunnetusüksused alt veavad, närvisüsteem ei ole piisavalt tundlik, et lugu ja ägedust vastu võtta; ühiskondlik positsioon samas nõuab, et tark mees, arvamus olgu avaldatud! Eks see ole ka mõnes mõttes autismi ilming.

    “sellepärast ongi oluline vahet teha, millest me lähtume. iga väitluse olemasoluks on nõue, et vastaspooled on kokku leppinud definitsioonides. definitsioon tähendabki seda, et me arutleme keele kui kommunikatsioonivahendi või keele kui iseenesliku, multifaktoraalse taustsüsteemi üle - selles on vahe.”

    See siin on lihtsalt üks peen viis autistilikust keelejutust ümber hiilida, samal ajal vanakooliga päris raksu minemata. Nõustun. Nii saab ka süntaksi insenerihärrale selgeks teha, et proosa on, vaata, poeesia. Selle peale jääb muidugi see viimane kõikidest vastuargumentidest: “Romantik!”. Aga las siis jääda nii.

  46. robert

    tere teine Robert. Vabandust, et ma ei täpsustanud koheselt, et oleme kaks erinevat inimest. Kuna Jim selle juba oma sissekandes selgeks tegi, ei näinud ma vajadust seda korrata:)

  47. E.

    Tundsin end juba päris halvasti oma HALASTAMATU pedagoogilisuse pärast ja otsustasin edaspidi vakka olla, aga nüüd lihtsalt pungitan silmi ja imestan.
    Ma küll väitsin, et inimeste kommunikatsioonivõime on langenud, aga et NII palju…

    a)Birk,
    ma väidan, et KEEL pole pelgalt kommunikatsiooni vahend, sa vastad, et LOOMINGULISE KIRJUTAMISE eesmärgiks on eneseväljendus ja veel see ja see…
    ?!?!?
    x: “Haamer peab olema kõvast materjalist.”
    y: “Vaidlen vastu! haamriga saab küll naellu seina lüüa!”
    ?!?!

    [A propos: kui üritatakse midagi kindlaks teha st jõuda uuele teadmisele, siis lähenetakse probleemilie induktiivselt nt üritades jõuda selgusele keele olemusest, tuleb vaadata kõiki fakte ja kõikide uurimismeetodite ja distsipliinide andmeid; kui aga tahetakse jõuda omavahelise suhtluse või argumentatsiooni korrektsusele, siis lähenetakse deduktiivselt st lepitakse kokku eeldustes ja definitsioonides ning vaadatakse, mis neist mingite loogika reeglite järgi järeldub. Viimane meetod ei anna teadupärast mitte mingit uut infot, vaid pelgalt harutab lahti definitsioonides juba sisaldud. st on alati vale, kui lähte-eeldused on valed.
    Valedele eeldustele ma siin tähelepanu juhtisingi.
    nt Jimi järeldused olid kõik korrektsed, aga eeldused valed; kui keel teeniks pelgalt/eelkõige kommunikatsiooni eesmärki ja sõnad oleks ajatute sisude suvalised tähistajad, oleks tõepoolest täiesti suva,millised need tähistajad oleks, ning kemplus nende üle oleks oma maitse peale surumine.]
    Ja kui nüüd natuke isiklikkust lubada, siis Birk, sa oled võrratult parem kirjanik, kui arutleja (kui tuua mõni suur analoog, siis Tolstoi oli ka kehvake filosoof, aga ometi üks maailma suurimaid kirjanikke).
    Ehk samastad end liialt loominguga ja kipud seetõttu kriitikat oma loomingu pihta võtma kriitikana sinu pihta…

    b) Kurvitz, öeldes romantik, oled sa väga täpne. Aga romantism tähendab eelkõige muusikalist elutunnetust, mitte kirjanduslikku ja proosalist. Kui kirjanik otsib tõde ja süüvib teadlasena inimhinge ja ühiskonna valgustamata aladesse, siis romantikut huvitab aisting, kogemus, joovastus (”ägedus”).
    Või nagu Ernst Kurth on öelnud:
    “Klassitsismi ajal tõusis inimene kõrgemale oma maailmahirmust ja läks nagu Prometheus valgusele vastu. Romantismi ajal haarab teda uuesti hirm ja klassitsismi kirgas maailmavaade näib talle petliku miraažina. Tekib uus elutunnetus, mis pöördub nähtava maailma juurest taas nähtamatute sügavuste juurde. Romantiline kunstnik peidab end päevavalguse eest. Ta süveneb iseendasse, püüdleb tumedamate, alateadvuslike, loomingu algprotsesside juurde. Talle näib, et ta otsib lõputuid kaugusi, tegelikult ta püüdleb omaenese sügavustesse.”

    Aga tuletan meelde, et mis puudutab žüriisid ja konkursse ja riiklike rahastamisi ja ühiskondlikku vastutust, siis seal pole romatikul suurt midagi kaasa köbiseda (sest teda huvitatab kaif, joove, ägedus; eneseloome).
    Kirjanik (kellele vastandasin romatiku (st lüürilise egoismi ja joovatuva eneseloome)) omab vastutust, seda muuhulgas sellise funtamentaalse kultuurimeediumi nagu keel funktsionaalsuse säilimise ees; kirjandus Kirjanduse mõttes pole sõnaline muusika, mille eesmärgiks on närvikõdi, privaatne eneseloome, vaid moraalne suuržanr, valgustusliku humanismi jätkamine (nii Jimi siinsetes sõnavõttudes, kui Eia kirjutistes peegeldub just see liin, mitte romantism).

    Jaksu ja päikest!

  48. Ingel

    Hmm, siin tehakse ju muusikuile ilmselgelt liiga! :-) Miks ei võiks muusikuil olla soov (paljudel süvamuusika heliloojatel läbi aegade küllap ongi olnud) luua oma teoseid valgustusliku humanismi vaimus ja osana “moraalsest suuržanrist” (antud juhul muusikat silmas pidades)? Karta on, et samas on osa nii kujutava kunsti kui kirjanduse (ka proosa) loojaist (sellest ehk enesele aru andmatagi) oma loomingus eelkõige enesele keskendunud ja enesest lähtuvad.
    Olen veidi muusikat õppinud, sestap tundsin vajadust sõna sekka öelda :-)

  49. E.

    “Miks ei võiks muusikuil olla soov (paljudel süvamuusika heliloojatel läbi aegade küllap ongi olnud) luua oma teoseid valgustusliku humanismi vaimus ja osana “moraalsest suuržanrist” (antud juhul muusikat silmas pidades)?”
    On, absoluutselt. Seda on isegi programmiliselt proovitud. Välja tuli Arnold Schönberg. (Paljud teda kuulavad? uu, ae?)
    Romantika(teoreetik?) E. T. A. Hoffmanni väitis, et muusika on kõige romantilisem kõigist kunstiliikidest ja isegi enam: muusika on ise puhas romantism.
    Nietzsche eristus dionüüsilise ja apolloonilise vahel on vast kõige kõnekam, muusika läheneb kõige enam joovastusele ja purjus olekule, see on puhas dionüüsilisus; Kirjandus jääks klassitsismi ja valgustusse, kainelt päikese kirkusesse.
    Nt Valle-Sten Maiste paneb viimast Kunera romaani arvustades oma arvustuse pealkirjaks “Elu kui tantsuõhtu” (vt Sirp). See on väga tabav kujund.
    Võibolla veelgi selgem oleks “elu nagu ööklubis”. Vaevalt et ööklubi ilma alkoholita on võimalik, aga ilma vastava muusikata kohe kindlasti mitte. Hämarus ja muusika, alkohol ja pagendatud valgus, joovastunud tungide tants, ruum, kus mõistuse ike on murtud. Just neegrimuusika iharates rütmides ühinevad seiklus ja seks, niudeid hööritavad latiinorütmid, kükitavad-hargitavad afrorütmid, see on kõik on teada, mõistusele ja kainusele on see hämar, libe ja kiimane tungipesa solvav ja alandav.
    Houellebeqci sapine raev on viha sellise muusikakultuuri liialduste vastu (sarkastiliselt astetab sotsiaalse hierarhia tippu rokkstaari), ka Kunderal (ja Musilil, Mannil (Doktor Faustus!) on teatav altkulmu põrnitsev humanistlik-eetiline moraalitigedus selle lokkava muusikalisuse vastu, sest see on õhtumaade alkoholism. Hesse “Klingsohri [- helisevkõrv!] viimase suve” paatos on ju ka selles, et muusika allakäik on selle tsivilisatsiooni allakäik.
    Väga hästi on muusika mõju kirjeldanud hiline Tolstoi (iseärnis oma jutustuses “Kreutzeri sonaat”).
    Ei saa öelda, et muusika oleks halb, aga praegune valdav muusika on Cosmo-kultuuri parem käsi, alkoholismi ja elupõletuse, pinnalise olemislõtvuse truu paarik.
    [see teema on kaugelt liiga mahukas, et seda siin vähegi selgemalt lahata.]

    “Karta on, et samas on osa nii kujutava kunsti kui kirjanduse (ka proosa) loojaist (sellest ehk enesele aru andmatagi) oma loomingus eelkõige enesele keskendunud ja enesest lähtuvad.”
    Oojaa!

  50. Robert Kurvitz

    Päris nii ikka ka ei ole, et romantiku ja aatelise kuivkirjaniku vahel on mingi tohutu kraater. See mida “E” sinna mitmekümne kommi vältel kaevata üritab. Et ühelpool on dionüüsuslik tundleja ja teiselpool mingi vastutustundlik suurkirjanik.

    Mistahes aateid sa edastada tahad, ilukirjanduses on alati enne moraaliõpetust süžee dramaatilisusega lugeja hing hellaks ja vastuvõtlikuks pekstud. Õppetund hiilib sealt ägeduse vahelt salaja sisse. Ka õppetund ise on ägedus, muuseas, olgu ta siis Hegel või Schops. See aateline sell, keda sa paha Knapasnahhi, trafaretiga postmodernistlikku jama kirjutava poeedi eest kaitsed, teda ei ole olemas. Ei ole olemas inimest, kelle psühholoogiline motivatsioon kirjutamiseks on midagi muud kui eneseväljendus või eneserahuldus.

    Pigem see elegantne tähenduste võrk, mis siin püstitatud on, on sinu viis ennast sellisena tunda, rahuldada ennast läbi selle tekstimassiivi.

    Aga fuck yeah, see massiiv on kõva! Seda peab tunnistama. Nii sul kui keskaegsetes riietes vanaonul on ühine, romantiline kujutelm endast väärika vaimuaristokraadina, mongoli hordi ja viimase raamatukogu vahel, õigekeele haljas tera käes. Sul tuleb see palju paremini välja.

    Ning - Jim!
    Üks kõrvalepõige. Kordasid kõikide õpetajate igavest leitmotiivi - reegleid peab tundma, et neid murda - kuid kas oleks pidanud? Kas sinus ei tekita kahtlust kui seda esitab ÕPETAJA, kelle leib ja telefoniarve on neid samuseid reegleid levitada?
    Purki sittumise jutt on jumalale tänu raugenud aga selle asemele on tulnud uus, lahe asi, millega oma kunstiteadlikkust päevaleht online´is teatavaks teha: “need noored Eesti kunstnikud, tead nendega on see viga, et vaata PICASSO, eksju, tegi ka mingit imelikku asja aga tema oskas ikka enne päriselt ka joonistada neid puid ja asju ja inimesi ka. No nii nagu nad tegelikult on, noh, REALISTLIKULT. Need Eesti omad, ei oska nad tuhkagi!”. See on ju tegelikult see sama arvamus, kas pole?

    Üks teine asi, mida pedagoogile ka alati korrata meeldib: “võitjate üle kohut ei mõisteta” Vot see on minu meelest palju parem deviis. Kui asi on ilus ja hea, siis ei ole vahet, kuidas selleni jõutakse. Kas teadis reegleid või ei teadnud. Picasso teadis, Van Gogh ei teadnud, ükskõik, egal, pohhui.

    Kui reeglite väline keel on äge, siis keegi ei arva, et ta midagi ohustab, pigem tekitab uusi võimalusi keelt kasutada, näitab, et kultuur on adapteerumisvõimeline, mitmekülgne, potentsiaalne. Kui nõme keel on mingi postmodernistliku sellout pangakampaania kasutuses või kirjutab seda andetu ajakirjanik, siis muidugi. Aga sedagi pole mõtet rünnata keele pärast, pigem ikka sellepärast, et ta on fucking sellout ja sellepärast, et ta on andetu. See tähenärimine on alati mingi muu, aatelisema kriitika teenistuses. Aate, mida tihti ei julgeta välja öelda.

  51. kaarel

    “Ei ole olemas inimest, kelle psühholoogiline motivatsioon kirjutamiseks on midagi muud kui eneseväljendus või eneserahuldus.”

    Mind ei ole olemas. :)

    Jürgen Rooste rääkis kusagil Tallinna kohta, et too on nii võimsa egoga, et kannatab kõik sita ära, mis temast läbi voolab. Ma võrdleks eesti keelt ka just sellise linnaga.

    Martin Vabat (ma ei tea, kas on see tema enda mõte) võrdles eesti keelt võimsa veskiga, mis kõik võõra vilja endas läbi jahvatab, muutub, kuid ei kao. Olen nõus. Ning see tundub peamine. Jahvatamine on meie keeles ka seletamise tähenduses kasutusel (või siinkohal vaidluse tähenduses, kuigi mulle meeldiks üldse rohkem läbirääkimine). Jahvatage pealegi. Vahva. Minul vaidluspädevus puudub, ei ole veskimees.

    Aga muidu. Armu ja rahu! :)

  52. Annely Pruel

    Too artikkel, Jüri Kuukesmaalt, oli tõesti meeli ärritav. Ilmselgelt on küsimus maitses. Ei vaidle vastu, garammatikat peab tundma - püüdlema selle täiuse poole. Kuid kurb on mõelda, et inimesed ei mõista metafoore ning hakkavad tähti närima. Millal enne pole kasutatud slängi. Kuiads olekski üldse võimalik kujutada kaasaja noori kirjanduses rääkimas, kui mitte kasutades slängi. Ka roppused ja vandumine sobivad ideaalselt, kui neid kasutatakse õigel ajal, õiges kohas, õiges koguses. Kui keegi tahab kujutada elus üdini pettunud, ennast hävitavat inimest lüroeepilise kõnega, siis palun väga. Ent mina ei usuk sel juhul ühtegi sõna tolle tegelase suust. Sõnad ei vaja raudset eesriiet, vaid hoopis intelligetset kirjanikku. Ning lugejad ei tohiks alustada raamatut/teksti eelarvamusega, sest pahatihti pettutakse oma eelarvamuses, mitte konkteetses teoses.

    Keel on elus organism. Nagu taim otsib teed valguse poole, kas või ümber kivi kasvades, nii püüdleb ka keel elulisuse poole. Kas noored pelgavad oma emakeelt? Võib-olla tõesti. Pragune ühiskond on orienteernud jõikusele, mis eestlastel on läbi aegade puudunud. Ei saa noortele süüks panna soovi sarnaneda eeskujule, ka keeleliselt.
    Süü seisneb pigem valedes väärtustes ja nende õpetamises. Võib-olla ma liialdan. Kuid siiski, on ju ka vahva, et osatakse rääkida palju erinevad keeli ning küll leitakse ka tee tagasi oma juurte juurde. Vaadake või meie rahvusmustreid, mis on oma koha leidnud populaarsetel vabaajalatsitel.

    Lisaks annab iga keel erineva maailmatunnetuse. Miks mitte täiendada eesti keelt uute varjunditega? Stiile saab ju endiselt valida: arhailine, esimese Eesti Vabariigi aegne, murre, murrak, … Eh, viide veskile oli hea. Küll keel ise jahvatab õiged viljad, hoidkem ainult veskid korras ;)

    tegu on laia teemaga, haarasin vaid mõned mõtteterad

  53. Annely Pruel

    Tagasivaade. Kirjutasin härra Jüri Kuuskemaa nime valesti. Vabandust!

  54. nipitiri

    ehk siis nii!!! Too artikkel, Jüri Kuuskesmaalt, oli tõesti meeli ärritav. Ilmselgelt on küsimus maitses. Ei vaidle vastu, garammatikat peab tundma - püüdlema selle täiuse poole. Kuid kurb on mõelda, et inimesed ei mõista metafoore ning hakkavad tähti närima. Millal enne pole kasutatud slängi. Kuiads olekski üldse võimalik kujutada kaasaja noori kirjanduses rääkimas, kui mitte kasutades slängi. Ka roppused ja vandumine sobivad ideaalselt, kui neid kasutatakse õigel ajal, õiges kohas, õiges koguses. Kui keegi tahab kujutada elus üdini pettunud, ennast hävitavat inimest lüroeepilise kõnega, siis palun väga. Ent mina ei usuk sel juhul ühtegi sõna tolle tegelase suust. Sõnad ei vaja raudset eesriiet, vaid hoopis intelligetset kirjanikku. Ning lugejad ei tohiks alustada raamatut/teksti eelarvamusega, sest pahatihti pettutakse oma eelarvamuses, mitte konkteetses teoses.

    Keel on elus organism. Nagu taim otsib teed valguse poole, kas või ümber kivi kasvades, nii püüdleb ka keel elulisuse poole. Kas noored pelgavad oma emakeelt? Võib-olla tõesti. Pragune ühiskond on orienteernud jõikusele, mis eestlastel on läbi aegade puudunud. Ei saa noortele süüks panna soovi sarnaneda eeskujule, ka keeleliselt.
    Süü seisneb pigem valedes väärtustes ja nende õpetamises. Võib-olla ma liialdan. Kuid siiski, on ju ka vahva, et osatakse rääkida palju erinevad keeli ning küll leitakse ka tee tagasi oma juurte juurde. Vaadake või meie rahvusmustreid, mis on oma koha leidnud populaarsetel vabaajalatsitel.

    Lisaks annab iga keel erineva maailmatunnetuse. Miks mitte täiendada eesti keelt uute varjunditega? Stiile saab ju endiselt valida: arhailine, esimese Eesti Vabariigi aegne, murre, murrak, … Eh, viide veskile oli hea. Küll keel ise jahvatab õiged viljad, hoidkem ainult veskid korras ;)

    tegu on laia teemaga, haarasin vaid mõned mõtteterad

  55. Grillene79a

    http://www.twojebiura.pl/nieznaczne-uchylenia
    Buying a new or used auto might be a hard process if you do not know what you are carrying out. By teaching yourself about automobile buying before you decide to go to the car dealership, you possibly can make stuff easier on your own. The following tips can help your following shopping vacation become more enjoyable.

    Always deliver a auto mechanic along when buying a new car. Auto sellers are notorious for promoting lemons and you may not desire to be their following patient. Whenever you can not get yourself a auto technician to check out autos along, at least make certain you have him review your closing choice before you buy it.

    Know your restrictions. Before starting purchasing for your upcoming vehicle or vehicle, determine what you can afford to spend, and stay with it. Don’t overlook to add desire for your computations. You can expect to pay all around 20 percent as a payment in advance at the same time, so prepare yourself.

    Well before going to a car dealership, know what sort of car you desire. Investigation each one of you alternatives before shopping to help you evaluate which works the best for your financial allowance and household demands. Seek information to determine exactly how much you must pay for a potential automobile.

    Before you sign any agreement take time to study each and every line, such as the fine print. If you have something shown that you do not fully grasp, usually do not indicator up until you get an respond to that you simply understand. Unsavory salesmen are able to use an agreement to insert numerous fees that had been not reviewed.

    In the event you maintain the preceding guidance in your mind the next time which you go purchasing a car, you may be more likely to get a good offer. Getting a vehicle does not have to become a headaches. Simply use the information with this report and you could receive the auto you desire at a good price.

  56. GeraldEmova

    VMN is good for companies because customers don’t have to pay top quality costs to deliver messages. They are charged standard tariff prices for sending SMS to VMN. Such a quantity enables users to deliver SMS to your application centre which is correct on your desktop.

    Most VoIP providers also provide virtual numbers. A virtual figures is an affordable secondary line that rings to the primary VoIP line. In an additional instance: let’s presume that you reside in San Francisco exactly where your main VoIP phone quantity has a 415 area code. Your mom-in-legislation life in Florida and her region code is 561. You can get a get virtual sms number with a 561 area code that rings to your main line in San Francisco. That way, your mom-in-legislation can contact you everyday without getting to pay lengthy distance phone charges. This advantage on your own should persuade you to switch more than to VoIP!

    Automated Method. A consumer phone calls in and hears greetings from an automatic receptionist welcoming them and gives them an choice to choose what department they want to be linked.

    Which delivers up updating the app; sadly with Side-loading it’s a onetime set up, you can’t update this way. But hopefully by then Amazon will have it built-in into their catalog. the only remark I have on that is they have applications currently in the catalog asking to be updated that are not even accessible however. Amazon requirements to stage up their application library game pretty badly. I can’t even buy a non-totally free version of Indignant Birds.

    Virtual Assistants. A virtual assistant is like an administrative assistant. They call on their own “virtual” simply because they can be anywhere in the nation or globe. One of my virtual assistants is in Knoxville, Tennessee. I have an additional one in Missouri. My internet individual is in Oregon. You can use virtual assistants for different things as they have various specialties.

    With the texting API facility, you can attain throughout to a quantity of recipients with just one SMS. You do not have to spend additional costs for utilizing the SMS gateway.

    http://rickbarclay.us/UserProfile/tabid/134/userId/17099/Default.aspx

  57. willieov4

    Hi new website
    http://analplug.tobuy.in/?register.diana
    erotic ballet erotic horror stories erotic witch project sex pictures youprone video

  58. york casino

    online slot tricks
    zar fx no deposit bonus
    5 deposit free bet
    forex no deposit bonus malaysia
    are online casinos rigged

  1. 1 » Keelevähk

    [...] See postitus läks ka Purpurmusta. [...]



Leave a Comment