Mari Saat - Lasnamäe lunastajaSissejuhatuseks olgu öeldud, et praegusel mitte kiirel, vaid hullumeelselt kihutaval elujärgul olen ma praktiliselt loobunud lugemast. Esiteks ei suuda ükski teema minus piisavalt emotsioone tekitada, teiseks ei jätku mul tähelepanust (ega vabast ajast) rohkemaks kui Agatha Christie kriminulliks.

Seetõttu oli käesolev teos eriti hea leid. Lühike ja konkreetne, meisterlikult komponeeritud ja ennäe imet! mõjutav. Pehmelt, justkui saiatainast kringliks põimides tõmbab autor loo käima, kiirelt joonistuvad välja peategelaste psühholoogilised profiilid: südamlik, hoolitsev, justkui elu poolt (vägivallatsevast eksmehest ja üksikemastaatusest hoolimata) puudutamata jäänud naisterahvas ja murelik, ebakindel, hajevil-kõhklev tütarlaps. Mõlemad vene keelt kõneleva rahvusrühma esindajad Eestimaal.

Ma küll ei armasta kunagi eeskujude otsimist inimeste loomingust, aga seekord hakkasid kummitama kaks teost - Dostojevski “Kuritöö ja karistus” ja Gogoli “Surnud hinged”. Viimane seetõttu, et mulle meeldis kirjutatu “venepärasus” - just selline hingestatus, nagu mulle eestlasena venelaste puhul alati kangastub ja esimene seetõttu, et… et pool aega oli tunne, nagu loeks Raskolnikovi ja Sonja lugu, kui see oleks aset leidnud kakskümmend aastat hiljem! :) Sama tunnet süvendas sümboolsete unenägude motiivi korduvkasutus (mäletate veel Raskolnikovi hobuseünenägu? :)), mis aga antud loo puhul mõjus mõnusa maagilise elemendina, lisades esmatasandi loole paralleelselt sümboolse tähendusvõrgustiku. Ka stiililiselt, nii voolavuse, emotsionaalsete pöörete, kirjavahemärkide ülikülluse kui ka sünonüümsete korduste tõttu oli võrdlusmoment kerge tekkima. Ja seda üldse mitte halvas mõttes.

Mis mulle eriliselt meeldis, oli erinevate põlvkondade olemasolu. Et õigus kõnelda on antud emade, tütarde ja vanaemade põlvkonnale. Just see iseloomustab minu arvates praegust ühiskonda kõige paremini, et lõhed erinevate generatsioonide vahel on suuremad kui varem. Et vastukaaluks nooruse igavesele teadmatusetaagale on tulnud juurde ka vanaduse kõhklus: kas ma veel saan asjadest aru just nii, nagu need tegelikult on? Sest just samamoodi, nagu küsib endalt iga noor inimene: “Mis minust saab?”, on sunnitud endalt praegusel ajal küsima ka iga ema, isa ning vanaemagi.

Tunnustust väärib ka autori julgus käsitleda meie ühiskonnas nii plahvatusohlikke teemasid nagu integratsioon ja prostitutsioon, religioon ja unistused. Eriti viimast, mis siinse loo puhul jääb valusalt kipitama… Sest on ju kohutav, taunitav häbitegu omada praeguses eestlaslikus aegruumis unistusi, käigu need siis presidendiks saamise kohta või sisaldagu armastuse võimalikkust ka neljakümnendates eluaastates.

Mõneti kummastas peategelaste, ema Natalja ja tütre Sonja naiivsus. Ühelt poolt võimaldas see luua hästi konkreetse ettekujutuse mõlema tegelase olemusest, teiselt poolt jäi kripeldama karakterite “õhukus”. Võib-olla on see lühiromaani probleem, et tegelased saavad paratamatult esitatud vaid skitsidena. Teiselt poolt jälitas mind pidevalt hirm veenduda stereotüüpide paikapidavuses. Loogiliselt on kõik kahtlemata veenev, aga tegelikult? Hirmuäratav tundub mõte, et neljakümneviiese vene rahvusest daamina võib maailm olla vaid klišeede kaardimajake… Kuigi, tuleb möönda - reaalsuses olen ma seda nähtust (rahvusest sõltumatult) liigagi tihti tunnistama pidanud.

Omamoodi imestust tekitas ka veider tõik - kuigi raamat ilmus värskelt trükist, on tegevus viidud justkui kümme aastat tagasi (kuigi seda kuskilt otseselt välja ei loe).  Seda väljendab rahasummade vähesus (Eesti keskmine palk 4500 krooni ja suur taskuraha - 1000 krooni), rikkuse sümbolite kujutamine (paksud sametkardinad ja õhuke portselan) ning asjaolu, et noor tütarlaps kasutab muusika kuulamiseks pleierit. Psühholoogilises plaanis on aga kõik karaterid usutavad, noored on noored ja vanad vanad - ainuüksi selle ülesande meisterliku täitmise eest väärib autor kiitust.

Horror- ja õudusžanride armastajana meeldis mulle ka teose emotsionaalne õhustik, mis andis kogu aeg võimaluse konspireerida (kas Dima Dimitrijevitš on ehk sarimõrtsukas? kas Sofia vägistatakse ära? mis juhtub Natalja Filippovnaga “töö” juures?). On suur oskus hoida ennast tagasi isiklike (moraliseerivate, ideoloogiliste) eelistuste jõulisest pealesurumisest; Mari Saat on sellega suurepäraselt toime tulnud.

Suur teos ei ole ilmtingimata paks raamat, suurteos on olemuslikult SUUR.


  1. hanna

    Mulle meeldis see raamat. Väga kammerlik ja stiilne. Läbi ei lõika eetiline kood, kuidas oleks või peaks jne…Teos meist endist - eestlastest. See vene-eestlaste karakterite visandus on vaid markeerimaks tervamalt probleeme ja sündmustikku.

Leave a Comment