Mul on uus armastus. Tema nimi on John Ajvide Lindqvist ja ta üks suurimatest kirjanikest, kelle teostega mul on olnud au tutvuda.

Lugematul hulgal teoseid on läbi aegade reformuleerinud tegelikkust. Kirjutanud elu kaunimaks, inimesed kenamaks või ebameeldivamaks, olukorrad vabaks reaalsuse vastuvõetamatutest nööridest. Siin-seal on üritatud taasluua tegelikkust, kaldudes taaskord kaaluga teisele poole olemasoleva õhukest piiri; vajudes ära pseudotõelisuse paine alla ja minetades jalge alt maa. John A. on teinud midagi täiesti kosmilist: ta on kirjutanud ehedaks reaalsuseks lood, mille kohta me kõik tahaksime nördinult hüüatada: “muinasjutt! väljamõeldis! fiktsioon!”. Pärast tema raamatute lugemist võime aga jõuda punkti, kus me oleme sunnitud endalt küsima:  kas tegelikkuse laiendamine väljapoole kogetu piire on ikka võimatu? või on viimane aeg väljuda mugavustsoonist, et tunnistada endale: kõik, mida me suudame mõista, eksisteerib.

Stockholm. Tänapäev. Johni minimalistliku, pehme ja puhta,  isegi kuivana mõjuva sõnastuse vahendusel lähevad elektrilised aparaadid hulluks ja inimesi läbivad lainetena peavaluhood. Davidi, südamliku lavakoomiku elu paisatakse põrmu, kui tema armastatud abikaasa Eva sõidab kitsele otsa ja sureb kohutavate vigastuste tagajärjel. Mahleri, küünikust ajakirjaniku elus on samuti toimunud kohutav tragöödia: Elias, tema kuueaastane tütrepoeg, on hiljuti kukkumise tagajärjel surnud. Elvy, omapärane vanaproua, on hiljuti matnud oma abikaasa; kergendus, mis on tulnud pärast aastatepikkuse piinlemise lõppu, on aga ajutine. Sest - nad kõik tulevad tagasi. Nemad on taaselusad (reliving) inimesed.

Lindqvisti geenius peitub selles, et ta suudab anda sündmustele elu, inimlikkuse. Kuidas  me tegelikult reageeriksime, kui meie armastatud surnud tuleksid tagasi? Keegi meist ei haaraks labidat ega tõrvikut, sest inimestena oleme kestadest sõltuvad - armastame justnimelt neid käsi, neid silmi, pehmeid juukseid. Absoluutse enesestmõistetavusega kaevaksime Mahlerina üles pisikese Eliase puusärgi, rõõmustaksime tema sõrmede pigistuse üle, loputaksime õrnalt tema kuivetunud keha, millelt nekrotiseerunud nahamass väikeste rullidena maha tuleb. Vaataksime Eva ainsasse, hallika kaega kattunud silma, igavene küsimus huultel: Eva, kas sa kuuled mind? Sa ei ole ju mind maha jätnud?

Lugedes Lindqvisti, sain aru, mis see inimlikkus tegelikult on. Need on pisiasjad - kõik see, millest raamatutes tavaliselt ei räägita. Tohutu soov uskuda, piiritundetu egoism, kõik need mõtted “see ei saa minuga juhtuda! sa ei tohi mind maha jätta! ma vajan sind!” - see on inimlik. Surm on see, mis võtab need mõtted ära; taaselavad inimesed on teistsugused, sest neil puudub see vajadus teiste inimeste järele. Kest kannab vaid tegevusmälu - kuidas ma midagi tegin siis, kui ma vaid elasin; surm on see, mis vabastab lõplikult küsimusest “miks?”.

“Elias was not gone. Elias was dead.”
- John Ajvide Lindqvist, “Handling the undead”.


  1. Jim

    Ahsoo - “Låt den rätte komma in” autor.
    Kuule, väga tahaks lugeda. Hea, et kirjutasid ja mis sest, et alles nüüd siia sattusin.

  2. Birk

    laenan meeleldi :) Mul on “Let the right one in” ka olemas. anna märku, kui Tallinna satud.

Leave a Comment