hiirtest ja inimestest

Praegusel ajal on ikka oma head küljed ka. Vastupidiselt Ecole ei julgeks väita, et kirjutamine/kirjastamine üldisest olukorrast puutumata on jäänud, küll aga on ilmunud uus, väga tervitatav nähe: ulatuslikud allahindlused raamatupoodides.

Ühelt selliselt ma hiljuti endale terve virna raamatuid koju tassisingi, nende hulgas John Steinbecki kultusromaani “Hiirtest ja inimestest” (ca 50 kr, Rahva Raamat). Justnimelt see  õhuke, ladus, lihtne raamatuke kuluks praegu igale eestlasele marjaks lugeda - on see ju kirjutatud Suure Depressiooni ajal.

Lenny ja George on kaks sõpra, kes rändavad alati koos. Kuna kohmakal Lennyl on karu jõud ja kärbse mõistus,  peab George tema jaoks olema ühtlasi õpetaja ja kasvataja, vahendaja ja vastutaja. See ei ole kerge ülesanne, nii mõnigi kord kumuleerub pinge tüliks, kus üks ütleb: “Mine minema, sa oled mu ära kurnanud!” ja teine nähvab vastu: “Aga lähengi ära! Siis sa jääd ihuüksi!” Ometi jätkatakse koos, viimase võimaluseni. Kahte meest ühendab unistus, milleks on oma kodu - koht, nii tilluke kui tahes, mida võiks pidada omaks. Väike talu peenramaa, õunapuude ja küülikutega…

See on ilus unistus, mis ei ole enamusele meist võõras. Kui paljudel on üldse veel olemas oma kodu? Kinnisvara on enamasti panga oma; ka autod, mööbel ja kodumasinad kuuluvad talle. Aga see tunne, midagi omada, on ju niivõrd palju parem tundest olla lubatud midagi kasutama, täielikus teadmatuses sellest, kui kauaks seda luba on antud. Lugedes tabasin ennast ketserlikult mõttelt: kui palju on ikkagi äraelamiseks vaja? Kui palju on vaja selleks, et täita oma unistusi? Teinekord tunduvad võimalused niivõrd reaalsed, et see suisa hirmutab; seegi on sügavalt inimlik tunne. Ikka ja jälle püstitub igavesena näiv dilemma: kas leppida olemasolevaga või siiski pingutada ja riskida parema  nimel? Kas rahulduda nüristava “hiirekeste silitamisega” või ületada see vastupandamatu kihk endas, et kusagil seal kaugel võiks oodata midagi enamat?

Steinbecki puhul on nauditav see kõrvaltvaatajalikkus, millega ta oma tegelasi saadab, kokkupõrgetesse kiretult sekkumata jättes. Tegelaste siseilm jääb meie eest suures osas varjatuks;  me võime vaid uduselt aimata, mida tunneb Lenny, kui ta on järjekordse ohvri eluküünla oma kohmakate kätega kustutanud, ja George, kui ta mõistab, et tema manitsustest, nõuannetest ja valvsusest ei ole tegelikult olnud midagi kasu.

Steinbeck välistab õnneliku lõpu võimaluse, jäävad vaid erinevad ebameeldivad tulevikukuvandid, millega tuleb õppida leppima. Elu on justkui lohutu teekond erinevate inimeste keskel, kes on kõik omal kombel muserdatud ja katki, altid teineteise valestimõistmisele ja umbusklikud kõige lootustandva suhtes, naeruvääristades sõprust, unistusi ja lootusi; kõigest hingest keelates endale usku, et pääseda hilisematest pettumustest. 
Kas pole seegi sügavalt inimlik?


  1. eia

    Kui ma olin 15, oli see koolis kohustuslik kirjandus, mis meie puhul tähendas seda, et me õppisime seda raamatut terve kooliveerandi. Jah, see on väga väga õhuke raamat ning meil oli 8 kirjanduse tundi nädalas (sest käisin kirjanduse “kallakuga” klassis). Veerandi lõpuks oli see raamat mul vist sõna-sõnalt peas. Kui eksam oli ära olnud, vaatasime selle ekraniseeringuid ja käisime teatris ka seda vaatamas. Ning selleks, et päriselt oskaks seda raamatut analüüsida, tuli vähemalt 3 Steinbecki veel läbi lugeda, valisin “Me tusameelse talve” ja “Vihakobarad” ja “Hommiku pool Eedenit”. Mulle meeldisid hiired väga, aga kobarad veel väga palju rohkem.
    Mis puutub kodu omamisse, siis mul tuli ka see eile jutuks. Üks vanem inimene ütles, et kamoon, pole sul häda midagi, sa oled 24, sa ei peagi veel kodu omama. Aga ausalt - ma pole kunagi tahtnud kodu omada, või isegi tooli või autot või riiulit. Mina just tahan kasutatda teadmata ajaks kellegi teise pinda või nurka, elada selles ebakindluses, et ma ei osta sinna tooli ega riiulit, sest iga hetk võidakse välja visata. Või siis ostan kokkupandava tooli, mida saab suvel lõkke äärde püsti panna :) Ma arvan, et päev, kui ma ostan näiteks tassi, on päev, mil minust on saanud täiskasvanud inimene. Ma kardan omada ja ma austan inimesi, kes ostavad kodumasinaid ja söögiriistu.

  2. birk

    nojah, mina käisin matemaatika-füüsika kallakuga klassis :P “kobaraid” on tõesti meeletult kiidetud, aga pärast “hiiri” esialgu justkui ei kutsu edasi lugema… järelmaitse oli kuidagi selline hästi kuiv, nagu kvaliteetveini puhul, mida ei saa üle ühe klaasi tarbida.

  3. eia

    hiirtes on ka natuke see, et olukord on pisut abstraktne. et paljud meist üritavad suvalistes farmides tööd saada kahele - endale ja vaimupuudega sõbrale. selle raamatu impressiv osa oli see, et see oli nii lühike. ja et nii lühikese ruumi jooksul jõudis ta nii efekti saavutada. (bakunin oli ka suht lühike). lugesin ükspäev pariisi metroos jekyll&hyde’i, mis on mul taskuformaadis paperback, 20 lk võib-olla, 30 äkki. naljakas oli nii väikest raamatut lugeda, nagu loeks voldikut, et noh, ma olen selline inimene - võõrale metroos - kes uhkeldab, et on elus 16 raamatut läbi lugenud, aga kõik on tirkud (ma tean, et see on suurepealine arvata, et kedagi metroos kotib, mida mingi tibi sadade hulgas loeb, aga see on besides the point praegu, aga ma ise alati vaatan, mida inimesed loevad). aga siis ma vaatasin ringi ja leidsin, et paksud raamatud on stephen kingid ja harry potterid. krimkad enamasti, ulmekad, või natuke õhemal kujul - kireromaanid, või kuidas neid nimetatakse. et kui mingil ajal korrelleerus inimeste mõtetes raamatu paksus lauba kõrgusega niiöelda, siis nüüd see enam nii ei ole. oskus on midagi lühidalt öelda. infoajastu ja data üleküllus ja igalt poolt tulev reklaam. no tegelikult ei ole enam aega sõdasid ja rahusid, tõdesid ja õigusi lugeda.
    ma tellisin just raamatu mälu kohta sarjast “a very short introction”, nii et väga lühikene sissejuhatus mälusse ehk mällu. ma eeldasin, et see on kuni 50 lk, aga see on 150, tihedas kirjas erinevalt romaanidest, kitsaste marginitega. ning loomulikult see peab olema 150 lk, sest muidu saaks netist kõik kätte, aga ikkagi tundus, et see ei ole a VERY short introduction…
    ning jah, ma kiidan siin õhukesi lühikesi poignant raamatuid, aga when it comes down to it, olen ma ise selline, kes viiesajanda lehekülje peal, ehk poole peale jõudes, iga lause juures palvetama: palun ära veel lõpe, palun ära veel lõpe, ära lõpe, kesta igavesti, ära jäta mind. nii et hüpokriit mis hüpokriidivabrik.

  4. Birk

    mul on jälle viimasel ajal täielik paksu raamatu allergia peaaegu, sest ma tean, et ma ei saa endale lubada seda kiirelt läbi lugeda, ja siis mind ajab hulluks, kui on väheke keerulisem teos ja ma nii paar korda nädalas mõned tunnid lugeda saan, et siis ma olen kõik ära unustanud, kes ja mis ja mispärast. sellepärast ma vist loengi nii ülekaalukalt pocket-booke viimasel ajal, et need saab vähemasti paari tunniga läbi ja ei pea vaevlema nii metsikult :)
    muidugi, eks see oleneb sellest, mida ja kellele kirjanik tahab öelda. et kõik aru saaksid, tuleb kirjutada nii, et iga lause on ühes lõigus vähemalt kolm korda üle kirjutatud. kui kirjutada nii, et kogu õhk on välja lastud, võib väga suuri asju lühidalt kirja panna. ma pigem eelistan viimast, sest mind ajavad sisutühjad kordused täiesti hulluks. aga see on ilmselt jällegi sellestsamast ajasurvest tingitud, mis on võtnud ära võime/võimaluse süüvida.
    ometi, miskipärast on minus kogu aeg see sügav veendumus, et kõrgeim kunstivorm on midagi haiku-laadset… ehk veel vähemate sõnadega.

  5. Ingel

    irw, mina oma 1-4 realiste luuletustega olen siis tänapäeval suisa ideaalne kirjanik (õigemini küll luuletajahakatis) :-D
    Aga tõsisemaks muutudes, see info üleküllus teeb vahel lausa haiget, liiga palju on seda, millest ei jõua kunagi teadagi saada, rääkimata läbilugemisest…

  6. maxbet casino online

    What he planned to show was the lively miss of an child
    understanding that was one of the most pure and spiritual farewell words for the world.
    Such type of art has much variation in the interiors,
    it loves curves. Thus you can enjoy by shopping at Artezzi with one of your favorite decors like Wine and food metal art.

  7. alt ahliqq

    It’s a shame you don’t have a donate button! I’d definitely dojate to this brilliant blog!
    I guess for now i’ll ettle for bookmarking and adding your RSS
    feed to my Google account. I look forward to brand
    new updates and willl talk about this website wiith my Facebook group.

    Chat soon!

  8. پرشین ثبت

    Thanks for a mavelous posting! I actually enjoyed reading it, you might bbe a great author.
    I will ensure that I bookmark your blog and will eventually
    come bak sometime soon. I want to encourage that you continue your great
    posts, have a nice evening!

  1. 1 Hiirtest ja omamisest « Anonüümsed jutud

    [...] link, mis otsingule vastas oli Birk Rohelennu arvamus, kust ma sain teada, et meie koolides ollakse tolle jutustuse “õppimisel” [...]

  2. 2 Free Web Hosting

    Free Web Hosting…

    hiirtest ja inimestest - http://www.purpurmust.org...



Leave a Comment