Bakunini poeg

“Il figlio di Bakunin”, Sergio Atzeni (autor uppus mõni aasta pärast raamatu ilmumist).

Õhukene romaan, meenutas Juan Rulfo “Pedro Paramot”, ainult et Mehhiko asemel on Sardiinia ning surnute küsitlemise asemel intervjueerib elavaid. Väga ilus romaan, lühike, paar tundi maksimum. Autor käib justkui saare peal ringi ja küsib inimestelt, kas te teadsite Tullio Saba’t? Mõni selle peale kutsub sisse, pakub kohvi (need on justkui otse üleskirjutised kassetilt, küsitlejalt pole ühtegi sõna ega jutustajaid ei kirjeldata), mõni saadab karjudes minema. 31 erineva pikkusega intervjuud inimestelt, kes teadis Sabat erinevates linnades eri aastatel, suht kronoloogiliselt järjestatud, või nii kronoloogiliselt kui saab, sest ikka minnakse edasi ja tagasi (”Atonement” on raamatuna selles mõttes sarnane). Aga mis oli ilus ja reaalne selles raamatus, oli see, et kõik need inimesed, kes lugesid end ta sõpradeks või lähedasteks või ütlesid, et teavad tast kõike, vms - nad nägid kõik teda täiesti erinevalt, kõigil oli tema tegudest oma arusaam, kõik teadsin ainult mingit tahku tast - üks ütleb, et oli lõputult seltskondlik, ei osanud üksi olla, teine aga et vihkas seltskonnas olemist, üritas head nägu teha ja ootas hetke, kui saaks üksi olla. Ma lihtsustan praegu, see ei ole nii karjuvalt selge, aga põhimõtteliselt. Seega, rääkides jutustajast: mina-narratiiv on kõige bitchim, sa ei tohi midagi uskuda, mida sa loed. Tema-narratiiv võib olla ükskõik milline - olenevalt sellest, kas jutustab tegelane või kõiketeadev pealtvaataja, kirjanik, jumala silmadega. Aga kui 31 (32 koos intervjueerijaga, kes kirjutab lõppu nr 32 ja kassett vist lõpeb, sest poolik lause lõpeb komaga ja kõik) inimest jutustab, siis on sul natukenegi lootust saada mingit selget pilti selle tegelase kohta. Rohkem kui siis, kui on üks jutustaja, kes teab kõike, mida kõik mõtlevad ja tunnevad. Mulle meeldis see. Inimese vaatepunktist, isikliku kogemuse põhjal. Ma usun, et ma pole ainus inimene, kelle kohta on öeldud “käitub väljakutsuvalt” ja kellegi teise poolt “sa oled nii tagasihoidlik, et ma ei saa üldse aru, kuidas sa toime tuled.” Ja väga enesekindel ja täiesti üdini ebakindel.

Sellega seoses meenub Vaino Vahingu surm. Unt ja Kross läksid suurte sügavate kummarduste taustal, kõik kirjutasid kui suured ja head mehed ja kirjanikud nad olid. Kui VV läks, olid lehtedes järelhüüded kümnetelt ja kümnetelt tuttavatelt - ja ma pole enne sellist asja näinud - enamus olid ta peale maruvihased ja kuigi nad üritasid mingit viisakat matusemeeleolu säilitada, olid kirjutised justkui läbi hammaste sisistatud, hammaste taga hoitud keel üritas tagasi hoida “Vaino… paras sulle!!!” See meeldib mulle rohkem kui see nutukoori ja ülistuste saatel vaikne kadumine. Vahing mängis inimestega ja tegi haiget ja jäi üksi ja kannatas ja tõukas inimesi eemale ja kasutas neid ära (või nii selgub kirjutatust), aga ta oli nendele inimestele kuidagi nii korda läinud, et olles temaga 20 aastat mitte ühtegi silpi vahetanud, olid nad ikkkkka veel tulivihased. Negatiivne emotsioon tundub parem kui null emotsioon. Või mis?


  1. birk

    mina olen just alati täielikult veendunud olnud selles, et kõik inimesed ongi alati kõikide poolt erinevana kogetud :) et mitte kunagi ei ole võimalik leida kahte inimest, kes arvaksid sinu kohta sedasama, nagu sa isegi omad alati teistsugust, ainulaadset sisetunnet kellegi teise kohta. ja veel enam- et inimesed ongi üdini head ja halvad, ebakindlad ja ennastõigustavad ja hoolivad ja egotsentrilised jne jne jne. aga ma üldse ei tahaks, et keegi kakskümmend aastat mu peale viha peab, kuigi mind kahtlemata on õnnistatud andega justnimelt üks sellistest inimestest olla :P ja tõenäoliselt terve elu otsin vastust küsimusele, miks see nii on.

  2. eia

    yees, ma mõtlen just seda, et muidugi näevad kõik iga inimest erinevalt, aga romaanides on enamasti esitatud ühe inimese vaatepunkt teistele, seega sa oled sunnitud autori juttu kullana võtma, kui sa just kedagi kirjeldades silmnähtsavalt teda ei salli. seega, näiteks sõralises, kus ta ütleb kellegi kohta ebakindel, võib mõni teine mees öelda, et see naine on fierce, killer naine, täiuslikult ümar ja piisavalt pehme ja teab oma väärtust, aga samas ei karda nutta. vms. ja bakunini pojas, et tüübil endal polnud üldse sõnaõigust. võib-olla oleks ta ise iga jutu peale öelnud: näh, see polnud üldsegi nii…
    et mulle meeldis selle raamatu juures just see, et sa harjud ära mingi peategelasega, tema characterisationiga, kui tuleb järgmine jutustaja ja ütleb, et misasja, see mees oli ju täielik tõbras, tegi siin ühele tite taha ja tõmbas jeehat :)

  3. Birk

    no sõraline sellepärast on ju eriti masendav raamat, et see on totaalselt monoaspektiline (ja see vaatenurk eihiilga just objektiivsuse poolest :P). tegelikult saigi see raamat ju puhtast kurjusest kirjutatud, et kõik see, mida ma muidu teen, ei lähe kellelegi korda, sest ei ole piisavalt punane ja puust.
    ma ei tea, ma olen sellele päris palju mõelnud. et miks ikkagi ei taheta lugeda midagi sisukat, keerulist ja küsimärke püstitavat - isegi kriitikat ei huvita. et kui ikka kolme lausega lugejat sisse ei ime ja siis kogu aeg edasi ei kleebi, vaid lased tal vabade assotsiatsioonide ja isikliku interpretatsiooniga töötada, et siis on see täielik jama, mida sa teed. või on see ainult eestis nii? või mingi minu isiklik probleem, et ma ei ole piisavalt “söödav”? ma ei tea. ma olen üldse mõelnud kirjutamisest loobuda, sest kogu tagasiside ajab mind täielikult endast välja ja nii tundub ju täiesti mõttetu see, mida ma teen. kahjuks ainult ei ole loobumine kuigi kerge.
    see tegelikkuse taasloomine (re-creation) on üldse kõige huvitavam asi minu arvates. ma olen alati jälestanud raamatute lineaarsust, monoliitsust, ajateljel üheselt mõistetavalt kulgevat vormi, mis on ajast kohutavalt maha jäänud. see on nii võlts, mingi “raamatureaalsus”, milles ei ole kübetki elust. klassikalised tegelased on karkassid, mitte inimesed - nende mõtted ja teod on alati poolikud, ilma igasuguse kontra-jõuta (mis tegelikkuses pole kunagi võimalik). Houllebecqi lugedes olin pidevalt sunnitud imestama selle üle, miks ta ühe inimese (iseenda) kaheks on jaganud - see tundus täiesti mõttetu, puine, kääridega lõikamine, millega kaotati ära palju usutavust.
    aga noh, sellist, päris-elulist kirjanudts ju veel polegi. selleks, et suuta üldse midagi elulist luua, tuleb olla täielik psühholoogia- ja elugeenius, ja selleks läheb aeg… ja ajal on vahva komme konformismi soosida, nii et selleks, et meeldida, tuleb ikka, jäädagi ringis roomama… ja mitte kunagi tõusta püsti ja astuda sammuke edasi.

  4. Birk

    korrigeerin ennast - mujal arenetakse küll. kusagil seal väljas, kus on mõtlevaid inimesi. aga jumala eest mitte siin, kus on nii meeletu surve mingi taaskehastunud Vilde olla selleks, et “asjatundjad” ütleksid - “oo, klassika!”
    ma olen viimsel ajal päris palju kohalikke arvustusi lugenud, ja noh… ma ise ka ei tea, miks ma seda endale teen. aga kui keegi (seda hullem, et kunagine menukirjanik) ütleb asju stiilis “oo missugune tubli noor inimene, tõeline pärl - kirjutab just nii, nagu mina kolmkümmend aastat tagasi!”, siis ajab see lihtsalt… ahastusse.

  5. Ingel

    Mnjaa, jälle kord nendin, et tunnen end kuidagi privilegeerituna: luule puhul ei eelda vist küll keegi, et autor seda kirjutades publikule (lugejale) mõtleks. Ja ma loomulikult polegi seda kunagi teinud, ega arvagi, et peaks.
    Selline soovitus võibolla proosa puhul ei tööta, aga ikkagi: äkki sa, Birk, saaksid kuidagi nii kirjutada, et sul on lugejast ja kriitikuist savi? Et teed näo, nagu poleks kunagi enda kohta ühtki arvustust saanud ega lugenud? Äkki see aitaks?
    (Vabandan juba ette, juhul, kui see soovitus kuidagi eriti tobe ja küündimatu tundub)

  6. birk

    ei saa kirjutada nii, et on savi, aga eks katsun leida võimaluse piires kompromisse - kirjutada nii, et hing oleks rahul ja kellelegi läheks ikka korda ka :)

  7. robert

    Vb ma olen seda välja öeldes yleromantiline, aga mina kirjutan sõpradele. Inimestele, kelle puhul ma tean, et nemad mõistavad mind. Miks ma siis neile emaile ei saada ja oleks ok? Sest mängu teeb nagu huvitavaks see, et äkki leiab tekst juhuslikkuse printsiibil kellegi, keda ma veel ei tunne, kuid kellele asi siiski korda läheb. Ma teadvustan endale täiesti, et 99% inimestest mõtlevad teisiti kui mina, aga kuna Eestis on tiraažid nii väikesed, siis tundub põnev mängida seda lotot. On ju inimesi, kes ostavad 100 bingo loto piletit ja pyyavad vähemalt yhega neist võita. Eestis kirjutamine tundub mulle umbes sama. Ma annan välja n arvu bingo loto pileteid ehk raamatuid ja siis äkki paar tykki neist võidab. Suure tõenäosusega on need kõik kes ei võida kõnekamad ja väljendavad oma pahameelt, et nende pilet taaskord võidukas ei olnud, kuid äkki-äkki leidub paar inimest, kes jackpotti hitivad.
    Kuidagi peab ju oma elu huvitavaks tegema. Mingit mängu peab ju mängima. Ma mängin sellist kirjanduslikku mängu. Tundub vahelduseks täitsa OK ajaviide.

Leave a Comment