Külm nahk

Nagu juba mainitud, sai hiljuti seotatud terve hulk toredaid raamatuid. Nende hulgas oli ka Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”. Ja oli see vast raamat!

Ma olen juba korduvalt imestanud tänapäevaste hittkirjanike stiili üle - see on sageli külmalt ükskõikne, minimalistlik ja konstateeriv, peaaegu emotsioonidevaba.  Imestasin selle üle nii Houellebecqi “Elementaarosakeste” kui ka Lindqvisti “Ärkavate surnute” (”Handling the Undead”) puhul, ja ei jäänud see imestus tulemata ka nüüd, Piñoliga.

Meri. Vaikus. Jahedus. Tilluke saar kusagil lõunas, nii tilluke, et see on pea täielikult peitunud pikkus-ja laiuskraadi ristumiskoha alla parimal maakaardil. Mees, kes on valinud eksiili, et oma painava minevikuga rahu sõlmida. Lausa idülliliselt tüüne algus - võiks isegi öelda et igav. Ja siis äkitselt - sinakad, külmad, kurisevalt häälitsevad kahejalgsed amfiibolendid! Monstrumid, kes oma kilenahksete sõrmede ja luiste jäsemetega kriibivad juba esimesel ööl pisikese onni uste ja akende kallal, ise lakkamatult näljaselt huikudes.
Koos saarelt lahkumast keelduva, pool-metsistunud Batis Caffoga, mongoliidsete tunnustega jändriku mehenässakaga asutakse halastamatusse võitluse lõputult pealetungivate kalalõhnaliste elukate vastu. Mida rohkem neid õnnestub surmata, seda jõhkram on uute pealetung. Iga kord, kui lugedes tundub, et enam õõvastavamaks ei saa minna, läheb olukord üha katastroofilisemaks ja hirm halvab isegi lugeja. Jõud, kavalus ja terve mõistus hülgab mehed, kes on otsustanud, maksku mis maksab, sellel tillukesel maakillukesel ellu jääda - terve aasta lihtsalt ellu jääda, kõik üle elada, enne kui laev jälle saabub.
“Meie tillukesel saarel kulutab pilk asju. Ta on libisenud tuhandeid kordi üle iga punkti. Räägime majaka ümbrusest nagu provintsist. Igal nurgal, puul ja kivil on oma nimi./…/ Ka ajast saab suhteline mõiste. Ämblikuvõrku takerdunud vihmapiisk võib langeda sajandeid; mõnikord seevastu võib silmapilgu jooksul mööduda terve nädal.”

Aga Piñol poleks ilmselt Piñol, kui ta nii lihtsa süžeega piirduks. Loo arenedes hakkab ilmnema üha rohkem ja rohkem kummalisi tõsiasju: näiteks ilmneb, et Batis on ühe “konnanäo” enda juurde elama jätnud. Kurioossust lisab fakt, et olend on ilmselgelt naissoost ja keeldub lahkumast Batise juurest, kes teda vahelduva viha, vägivalla ja himurusega kohtleb. Loo arenedes muutub järjest keerulisemaks ja vastuolulisemaks meeste suhe olenditesse. Korduvalt püstitub seesama küsimus: kas see, mida me ei mõista, on sellepärast hukkamõistu väärt, et me seda ei mõista? Kas eluvorm, millega me ei suuda suhelda meile tuntavas keeles, on seepärast vähem intelligentne kui me ise? Kõik, mis tundub meile jälk, on jälk täpselt senikaua, kuni meil puudub uudishimu. Mida sügavamale veidrustesse langetakse, mida rohkem tuntakse huvi ebanormaalse, koletisliku vastu, seda rohkem see lummab. Mida enam me suudame näha “teises” inimest, iseennast, seda sügavamaks muutub austus teise ja põlgus enda vastu. Seesama enesepõlgus on aga suurepärane, viljakas pinnas armastuse tekkeks: meelehetliku, klammerduva, ennast taasleida - üritava, hinge surmava armastuse tekkeks. Ja selline armastus ei tunne piire…

“Ent tuletorn oli hirmu kants. Kujutlegem astlaga putukat, kes meile kõrva poeb. Just nii vallutas mind kahtlus, ootamatult ja valusalt. Hakkasin endale küsimusi esitama ning mu küsimused kasvasid vestluspartneritest tugevamaks: mis siis, kui nad ei võitlegi ainult saare nimel? Pealegi, miks peaks neid huvitama too viljatu maatükk, absurdne taimestik ja nurgelised kivirahnud? Võib-olla, võisin seda vaid oletada, sihtisid nad midagi hoopis kõrgemat: seda, mis minagi.”
 - Albert Sánchez Piñol “Külm nahk”


  1. eia

    AITÄH! Mul oli see raamat reading listis umbes kolmas, kui ma aasta tagasi otsustasin Prantsusmaale tulla ja hakkasin end prantsuse kirjandusega kurssi viima. Nüüd kui tulid meilid sooduka kohta, oli see raamat seal kirjas ja mõtlesin jälle, et ostaks… Aga selle kirjeldused, mis igal pool on, on natukene väga tuimad ja tühised. Aitäh, et sa natukene huvitavamaks asja tegid.

  2. rambo

    Raamatust võib välja lugeda, et inimloomal ei ole tulevikku. (Rümp, vaevaks endale ja hävinguks teistele elusolenditele). Oleks oodanud, et “merekoletised” teevad lõpuks inimrümba piinadele lõpu….

  3. Aposta sistema

    Every weekend i used to go to see this web page,
    for the reason that i want enjoyment, for the reason that this this website conations truly fastidious funny information too.

Leave a Comment