Nii. Sai lubadus õhku visatud, tuleb seda ka täita. Aga ma hoiatan ette, et selle raamatu arvustamine on minu jaoks enneolematu keerukusega asi. Miks, seda selgitan hiljem.
Selle raamatu puhul tuleb alustada sellest toredast fenomenist, mille nimeks on morfogeneetiline väli. Olete kuulnud? See on see “ideede põld”, mida kõik inimesed üksteisest sõltumatult oma hinges kannavad. Need on need uskumused, mõtted ja arusaamad, mida ei ole meile keegi õpetanud, vaid mis eksisteerivad teisel, kosmilisel tasandil.
Ah et miks ma seda räägin? Sellepärast, et Robert on valmis kirjutanud selle teose, mis on kogu aeg olemas olnud, siinsamas, meie läheduses hõljunud, servapidi ulatudes kõikidesse teistesse teostesse. Selle meie põlvkonna raamatu, selle Nõukogude riigi räpastelt varemetelt tõusnud idealistide-romantikute põlvkonna teose. See on raamat meile, kes me ei rahuldu pelgalt mateeriaga, vaid tahame teada, kuidas toimib hing - meile, kes me tahame teada, mida kõik tajutavad ja mittetajutavad nähtused tähendavad. Meie tahame kaevuda olemasoleva sisusse, mitte vaid takerduda kesta. Ja me tahame uskuda (ja oo, usume) kõiki neid asju, mille kohta meie emad ja isad nii ühemõtteliselt konstateerivad: “lollus!”
Raul, kes oma hinge rännakutele siirdub, on mitmeski mõttes huvitav tegelane. Me ei saa kunagi teada, mis see täpselt on, mis tema hinge piinab, aga me kõik teame seda tunnet - soovi ületada piire, soovi tundma õppida, kogeda. Ja nii nagu Raulgi oleme kogenud, kuidas seesama soov meid ennast lõhestab ja teisi ärritab, kuidas see tekitab hirmu, vastuseisu, nördimust. Ja ometi on see soov liialt ahvatlev, et avanevaid võimalusi kasutamata jätta.
Oma rännakutel (esmal juhuslikkuse, siis juba valiku printsiibil) võtab Raul üle erinevaid kehasid. Mõneti kummastav on see, kuidas teda ei huvita need kehad iseeneses, vaid pigem see tunne - mis tunne on “olla”, olla kellegi teisena. Mis tunne on mäletada midagi, füüsiliselt mäletada võõras mateerias midagi sellist, mida sa pole kogenud? See on kummaline tunne. Rauli hing kaotab oma rännakutel suure osa emotsionaalsusest - ta ei ela, vaid taaskehastab, ta ei mäleta, vaid ümberjutustab endale seiku, mida ta hetkekeha on kogenud.
Kõige ilusam koht raamatust oli minu jaoks Rauli ema kiri oma pojale. Selles oli sellist suurt eluvalu, mida ei ole võimalik tühja koha pealt toota. Samamoodi nutma-naerma ajavalt, ausalt ja noortoorelt mõjuvad Kadri ja Liina, ühed säravamad tegelased selles loos. Kõige kummalisemaks tegelaseks kogu loos jääb tegelikult Raul, kes hingena on hajus, sootu olend, kes adapteerub sellise vaimustuse ja hooga, et on raske vahet teha päris-inimese ja Raul-inimese vahel. Aga võib-olla on see puudulik identiteet, see iseolemise liigõhuke koorik see saladus, miks see kõik ikkagi just Rauliga juhtus… ja see lõtv side tema maskuliinse keha ja haavatud, õrna hinge vahel, mille puhul tundubki loomulikum valik käia erinevaid radu.
Roberti puhul tuleb ära märkida ka temale ainuomane stiil. Hüplik, tihe, košmaar-metafooriline :) Robert ühendab omavahel asjad, millel ei ole mingit seost, ja ometi, seda paeluvamalt need mõjuvad, tekitades tiheda teksti sisse tillukesi mõttesaari, millele võib hetkeks peatuma jääda. Ühes mällusööbinud lõigus näiteks võrdleb ta suitsupilvede puhumist rongidega - võrdlus, mis minu assotsiatiivsüsteemid hetkeks rivist välja jäi, kohe seejärel kiiremale käigule paisates.
Aga miks see lugemine oli ikkagi raske? Sellepärast, et mina ise ka olen mõelnud neid mõtteid; ja seesama, iseolemise-äratundmise hirm on see, mis pelutab lugedes. Sest kindlasti samamoodi, nagu need loendamatud inimesed kusagil seal väljas, olen ma mõelnud, et ma olen ainuke, kes nii tunneb ja arutleb. Nüüd, Roberti raamatut lugedes, oli mul kummaline tunne, et koos Eia (”Kahe näoga jumalas” oli ka väga palju äratundmismomente) ja Robertiga moodustame me täiesti kummalise kolmainsuse - sest igaüks meist tunneb ja väljendab neidsamu kahtlusi, tundeid ja järeldusi, mis teisedki. Ainult et see ei ole kolmainsus - see on lõpmatu-ainsus, see uus hoovus, uus suund ja just siinsamas, meie peade kohal tihenenud väli, millest igaüks meist oma osa peab välja kirjutama.
-
1
Pingback on Feb 3rd, 2010 at 19:23
[...] Randma ja tema “hüsteerilise realismi” võtmes loodud teose kohta leiab: Eia Uus Postimehes Eia Uus purpurmust.org foorumis Birk Rohelend hingeturismist Postimehes Birk Rohelend purpurmust.org… Diana Leesalu Eesti Päevalehes Silver Sära Ulmekirjanduse Baasis Veiko Märka Eesti Ekspressis [...]
-
2
Trackback on Dec 27th, 2023 at 21:27
https://Theslotsonline.Mystrikingly.com/...
R - Robert Randma - http://www.purpurmust.org...
Leave a Comment
Viimased sissekanded
Teemad
- A - Allar Lepa (4)
- A - Anna-Kristiina Pae (2)
- B - Birk Rohelend (22)
- C - Carolina Pihelgas (4)
- D - Diana Leesalu (2)
- E - Eia Uus (8)
- E - Eliina Korts (2)
- Filmid (6)
- H - Hanna Kangro (6)
- J - Janika Ots (2)
- J - Jim Ashilevi (6)
- K - Kristo Viiding (4)
- L - Liivia Anion (1)
- Lingid (11)
- M - Marje Ingel (9)
- M - Martin Vabat (2)
- Muusika (5)
- N - Neoonmust (2)
- Purpurmust (19)
- R - Robert Randma (7)
- Raamatud (40)
- S - Siim Kera (8)
- Tekstid (11)
- U - Urmo Mets (5)
- Üld (27)
- Üritused (48)
Jun 1st, 2009 at 11:19
Ma ise vaevlesin ka kirjutades selle üle, et kas peaksin andma Raulile kehade otsimisel mingi lisahuvi. Et lisaks nendeks olemisele paeluks teda ka kehad iseeneses. Sest on suhteliselt loogiline, et kui ma ükspäev ärkaksin naise kehas, siis huvitaks mind see väga ka füüsiliselt jne.
Otsustasin siiski seda teemat mitte kajastada, sest laiemalt vaadates tundus see mulle segav asjaolu. Kui ülejäänud raamat sai kirjutatud silmaspidades märksõnu õhk/hing/vaim/absurd/põnevus, siis ma ei osanud sinna jadasse enda jaoks kuidagi ära põhjendada nt mingeid masturbatsiooni stseene vms. See tundunuks väga teemaväline ja rajalt maha lükkav. Isegi ehk igapäevane? Sest ma usun, et esimene asi, mida inimesed mõtlevad teise keha ihaldamisel oleks vist teatav seksuaalse ihaldamise temaatika. Liigse ootuspärasuse täide viimise vältimiseks otsustasin seda teemat üldse mitte kajastada.
Košmaar-metafooria on hea definatsioon. Kuku raadio küsis mult, et kuhu riiulisse ma Sigareti tõstaks. Ma ütlesin kas absurdipõnevik või absurdikomöödia - sest esimene osa raamatust peaks olema naljakas ja teine põnev. Ma ei tea, kas ma sain sellega hakkama… kuid nüüd košmaar-metafooriale kui alajaotusele mõeldes tundub see väga hea riiul.
Tegelikult võtab minu jaoks sigareti kui peegeldamise temaatika absurdivõtmesse paneku katse kõige paremini kokku raamatu eelviimane lause.
Aga natuke muud ka: Ma olen nüüd kuulnud nii mõnegi inimese arvamusi sigaretist ja see on mulle nii huvipakkuv, sest inimesed saavad asjadest nii erinevalt aru ja paljud annavad niipalju lisaväärtusi, mida ma teadlikult küll kirja pole pannud. Minu teadlik kodeeringumäng on paljudest aga mööda läinud. Mulle meeldib see, sest isiklikud assotsatsioonid on nii huvitav asi, mis tegelikult räägib nii palju sellest inimesest.
Jun 1st, 2009 at 12:42
Ma pigem nimetaksin selle žanri millekski selliseks nagu sürrealistlike sugemetega “ülerealism” (overrealism), sest see taotleb eelkõige usutavust, selleks erinevaid paranormaalseid jms juhtumisi võimalikult tõepäraselt kirjeldades(nagu ka Lindqvisti jt teosed). Põneviku ega komöödia sõnu ei kasutaks kohe kindlasti mitte, esimese jaoks on sündmusi liiga vähe ja teise jaoks puuduvad teravad kontrastid :P
Jun 1st, 2009 at 12:52
Ma ise siiani olen seda nimetanud hüperrealismiks. Minu jaoks võrdub see vist millegi sarnasega nagu sulle “ülerealism”.
Aga komöödia temaatikast üks küsimus, mida mulle meeldib küsida inimlikust huvist, et kas kellelegi on minu naljad naljakad..
Kas keha nr 2 tundus sulle naljakas? ehk siis liina-kadri teema. Ma nagu kirjutasin seda nii, et mul endal naljakas oleks lootes, et ka teistel on… ajas sind naerma?;)
Jun 1st, 2009 at 13:48
krt ma ajasin siin terminitega joont wikipedias ja nii, ja alguses pealkirjastasin just hüperrealismiks, aga siis vaatasin, et muud sellenimelised asjad lähvad nagu sisuliselt lahku. siis avastasin selle overrealismi, mis oli kirjeldatud kui “interpolations of natural, intimate and social motifs with loose imagery” ja tundus, et läheb paremini. Sest maagilise realismiga on see vahe sees, et igasugune gootika on sinu jutust välja nülitud ja ulmeks ei saa justkui samuti nimetada, kuna see ju pürib väljast sisse (laiendab justnimelt tegelikkust, olemasolevat), mitte seest-väljapoole (laiendab mitte-tegelikkust, tulevat), nagu ulme tavaliselt. Pealegi ei haara see lugu ettekujutuse mehhanisme, vaid tõlgenduse omi.
ei old naljakas, selline piinlik-valus oli :P:P väga usutav, aga ei saa ju naerda selle üle, et noor inimene on noor :) mõned muidugi kindlasti naeravad :P
Jun 5th, 2009 at 23:58
HÜSTEERILINE REALISM!
Jun 8th, 2009 at 13:17
“666 on nii tema teema nagu.” Lemmiklause kogu romaanist.
Dec 19th, 2023 at 06:53
essay buying online
common app essay ideas
get essay written
essay for medical assistant
professional essay editing
Dec 22nd, 2023 at 05:14
When I initially commented I clicked the “Notify me when new comments are added” checkbox and now each time a commentis added I get four e-mails with the same comment.Is there any way you can remove me from that service? Cheers!Also visit my web-site بک لینک ارزان
Mar 19th, 2024 at 19:48
soluta sit delectus natus ea. doloremque qui sunt fugiat non et rerum placeat labore illo reprehenderit. velit placeat ea non quia et.
Mar 29th, 2024 at 12:20
consequatur saepe corporis eius accusantium ipsa animi fuga dolores. velit iure minima omnis expedita dolore et quasi eos. magnam voluptatibus iusto repellendus delectus magnam quidem ipsam dignissimo