Couplandil ilmus mõnda aega tagasi kauaoodatud uus romaan. Seekordse nimi on “Generation A”. Kui üheksakümnendate algul üllitas ta kultuslikku staatusesse tõusnud romaani “Generation X” (loe ülevaadet: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/19D4A85C014B61A5C22571290038F391) ning mõni aeg hiljem romaani

“Shampoo planet”, mida on tituleeritud ka Generation Y-ks, siis nüüd üle kümne aasta hiljem jõudis ta uue “meie generatsiooniga” mängiva romaanini. Isiklikult arvan, et tegemist on kindlasti ühe tugevaima Couplandi raamatuga. Olles just romaani lõpetanud, tundub mulle, et see koosnes kolmest osast.

D.Coupland \

Esimeses osas oleme ajastu tutvustuse juures. Elame aastas, mis jääb 2010ndast veidi tulevikulisemaks. Arvatakse, et mesilased on juba väljasurnud ning maailmas on tarvitamisel uus nö anti-depressandilaadne ravim Solon, mis hoiab inimest olevikus. Ei teki inimesel ärevust tuleviku peale mõeldes ega probleeme minevikule tagasi vaadates. Täielik olevikus elamine on omamoodi meie generatsiooni haigus. Ühiskond on internetiseerunud ning reaalsus tekib virtuaalmaailma ja “päris”maailma segunemise tulemusena. Ajaloo olulisus on teisenenud, tugevalt tuleb peale totemistlik ühiskonna hoiak ja suurkorporatsioonide võim ning kultuuriline hegemoonia. Üksikisik otsib uusi võimalusi maailmaga suhestumiseks, 15 minutit kuulsust on piisav, et olla sinu elu eesmärk kogu inimelu vältel ning loomulikult on terve maailm sünteesitud. Naturaalsus on asendatud ainetega, mis on toodetavad massidele. Suhtumine vägivalda on teisenenud, ajaloo nostalgia tundub nagu krõmpsuv porgand – ulme! Kuid

siis äkitselt nõelab mesilane inimest…

Teises osas toimub äkiline vormi muutus. Hetkeks tundub, et romaanile on vaheetapina sisse tikitud novellikogu. Algab etapp, kus kõik karakterid kukuvad lugusid jutustama ja kannustatuna raamatu nö “esimesest poolest”, ootad sa paratamatult tegevuse edasi minekut takerdudes erinevate allegooriliste lugude otsa ningotsides neist olulisust antud temaatika kontekstis. See tunne läheb aga suhteliselt kiirelt üle, kui algab nö kolmas osa.

Kolmandas osas, nagu ikka heade lugude puhul, jõuad sa selgusepunktini. Erinevad lõngaotsad hakkavad kokku jooksma. Lõngaotsi on tänu möödunud lugudele aga paras peotäis ja seda suurem on rõõm neid korraga käes hoida. Ma ei oskagi öelda, kust maalt teine osa lõppeb ja kolmas algab, sest mingil hetkel segunevad ka raamatu tegevuslikkus ja selles olevad lood ning luuakse suurepärane tervik ja nagu ikka jõuab tagakaas liialt kiirelt kätte.

Coupland on meeletult sotsiaalkriitiline, kuid ta oskab seejuures karakterite loomise juures neid teha söödavaks ja nende veidrusi hoida just täpselt piiripeal. Loomulikult on romaan täis pikitud väga naljakaid olukordi ja tugev sotsiaalkriitika on hajutatud absurdi ning Couplandliku nõelterava ütlemise taha (“With a single vowel of a female Aussie, you could cut glass”). Objektide ning olukordade kirjeldus on kujundirikas ja värvikas. Võrdlusmomendid rõhutavad asjade erilisust ja mahulisust rohkem, kui ülivõrre iial seda suudaks (Kui on nuga, siis see pole lihtsalt terav: you could separate Siamese twins with it). Meile tutvustatakse viit karakterit, kes on pärit maailma eripaigust. Oma osa saavad kõik – kirjeldused on mitmetasandilised. Äratundmisrõõm tekib nii stereotüüpsel tasandil, kui ka alltekstina. Et asjale vürtsi lisada, on kõigil karakteritel ka süvenenud mingi konkreetne omadus alates pühendunud hambahügienistist ja korporatiivsest papagoist kuni Tourette’i sündroomini välja (”My pussy just exploded, but I can’t stop fucking,” Her Tourette’s just gives, gives, gives.)

Coupland on taaskord suutnud kirjutada meeletult mitmekihilise teose, mida saavad võrdväärselt nautida erinevad inimesed suhestudes seal erinevate tasanditega.

Olles 48. aastane, on Coupland seejuures oma eale ehk veidigi üllatuslikult kursis. Kursis kõige laiemas mõttes. Tema kaasajalisus on väga tänapäevane ja tekstis on selge, et Couplandi jaoks on 3 minutit tagasi toimunud asi juba vana. Me tahame infot, mis on nüüd-nüüd-nüüd, mitte seda, mis on “nii sekund tagasi”.

Sellest tulenevalt tundub ka loogiline, et tegevus toimub mõningad aastad tulevikus, et kui lugeja lauale raamat alles mõne aja pärast maandub, ei ole ta veel lootusetult vananenud.

Kokkuvõtteks soovitaksin väga ja julgeksin lausa öelda, et tegemist on MUST-READiga. Suurepärane romaan!

Generation A
Douglas Coupland
William Heinemann 2009


  1. Aili

    Sain ka paar päeva tagasi oma raamatu kätte ja ma ei pidanud pettuma. Mulle ka väga meeldis see. Kuigi kui ma esimest korda selle review’d VIST The Guardianist lugesin, lõi mulle esimese asjana hoopis Doctor Who kogu oma mesilastega pähe.

  2. Neoonmust

    Mulle meeldivad Couplandi visandid sotsiaalsusest. See ei paista nagu sotskriitika, vaid pigem nagu muhe muie. Ja mul on respekt ta soliidse ja noorusliku tulevikku-suunatuse ees. Ja ta iroonia on kohati väga naljakas. Ja ehkki eelloetelust jm-st tulenevalt ta tõesti võib endale lubada oma ühe elu jooksul mitut põlvkondade määratlemist nii, et see on khuul, siis midagi on tas natsa nunnukalt vanakoolilikku, vbl umbes see püüd määratleda.

    Soovitan lugeda. Ma natsa justkui eeldasin, et ta hakkab manduma või nii, ealiselt ntx oleks see okei, või kvantitatiivselt. Ent ses suhtes olen Robertiga nõus, et „Generation A“ on kindlasti üks Couplandi tugevamatest raamatutest.

    Lõppu jõudes meenus, et Coupland tweetis mõni aeg tagasi: „Had a weirdly good idea for a book tonight.” – ja see tundub nüüd põnevam.

    Btw, suitsetades “Generation A”’ga voodi peal, oli Samantha esimene lugu absurdselt naljakas. Tõesti, väga, väga naljakas. Ma pole ammu omaette nii palju naernud.

Leave a Comment