Lähemale

Mul on vaja rääkida ühest raamatust, mille lugemise paari päeva eest lõpetasin. See on Dennis Cooperi “Frisk”.

Bussis või proovis lugedes kartsin vahepeal, et kõrvalistuja võib piiluda, mida loen ja … ma ei teagi, mis. “Frisk” on nn. George Milesi pentaloogia teine osa. Mu sõber Kristjan hoiab esimest osa enda sõnul Lasnamäe korteri rõdul ega soostu seda mulle tagasi andma. Ka “Frisk” on raamat, mida sobiks leida Lasnamäe korteri rõdult või kuskilt hoopis jubedamast ja lohutumast kohast, nt nukumajast, mis pedofiili pisarasoolast sätendades seisab üksi mahajäetuna metsas külma valge Kuu all.

Romaan algab tsitaadiga Jean Genet’lt.

Put all the images in language in a place of safety and make use of them, for they are in the desert, and it’s in the desert we must go and look for them.

Siit see kõik algabki. Ühest pildist, millest saab 13-aastase poisi kinnismõte, mantra, kõige kohutavam kutse Lähemale. (Meenutan esimese osa pealkirja: “Closer”.)

“Friski” on raske kirjeldada. See raamat ammendab ka ise kuskil maal sõnalise keele. Lihtsalt öeldes on siin posu erinevaid mehi ja noormehi, kes kepivad omavahel ringi. Naisi on romaanis vähe või pole üldse. Romaani keskseimaks tegelaseks kerkiv Dennis on see poiss, kes 13-aastaselt nägi fotot, mis määras kogu ta ülejäänud olemuse ja selle, kuhu poole see olemus teda kiskus: Lähemale.

Siin on mehed, kelle jaoks inimene on ainult keha ja seks lähedaseim/intensiivseim võimalik kehadevaheline suhtlus. Aga Dennisele sellest ei piisa.

Siin ma jäängi jänni. Kui ma nüüd ütlen, et seks ja vägivald on Dennise jaoks lahutamatud, oleks tegu kulunud teemaga. Ma ei kujuta ette, miks see mind huvitama peaks. Ma ei kujuta ette, kuidas edasi anda pühadust, kuhu Dennis end läbi teise inimese keha viia tahab. Siin tekib mõnelgi analoogia Patrick Süskindi “Parfüümi” peategelasega, kes tappis inimesi, et saada neist materjali jumala lõhnaks.

But inside my head the most spectacular violence is happening. A boy’s exploding, caving in. It looks sort of fake since my only models are splatter films, but it’s unbelievably powerful.

Kirjeldus nagu “unbelievably powerful - uskumatult võimas” muutub raamatu arenedes üha hirmsamaks. Mitmel korral iseloomustatakse inimese sisemuse või sellest väljuva lõhna sõnaga “profound”, mida tahaks tõlkida “üdipõhjalik”. Veel üks kirjeldus, mida karta.

Dennis annab üha enam voli tahtele, mida ta ei mõista: teha teise inimesega kõike, mis üldse võimalik. Kuidas anda edasi seda, kui põhjalik Dennis olla tahab, millisele põhjalikkusele ta tegelikult enda soove sõnastades viitab?

Jõhkrused, mis siin raamatus aset leidma hakkavad jätavad raamatu enda keele hätta. Ühel hetkel hakkab tekst lehe pealt maha kooruma, all on tühi paber. Sellest edasi ei pääse sõnastades keegi. Ei autor ega Dennis. (Mõlemad on Dennised.)

Mis teeb “Friski” eriliseks on ilmselt see, kui uskumatult lähedal kehale see kirjutatud on. Ma tunnen lugedes, et autor riskib kirjutades oma eluga. Ta on viinud sündmustiku käivitanud pildi sinna sõnakõrbe, sinna, kus piltide asemel on sõnad, eks, ja seal kõrbes saab see pilt aina kohutavamaid lapsi. Iga pilt esitab autorile ja seeläbi lugejale väljakutse: kas sa mind ka kirjeldada julged? Ja siin läheb asi eriti kõhedaks. Edasine kirjeldamine tundub olevat katastroofiline ettevõtmine, samas - samas - on probleem juba pildi enese olemasolus. Me võime jätta pildi kirjeldamata, aga see ei tee pilti olematuks.

Ma pole üllatunud, et Cooper on Prix Sade laureaat. Kes veel? Ja milline kirjandusteos veel võiks tänapäeval mõjuda nii, nagu de Sade’i lood kunagi mõjusid? Ma nagu mäletaksin kuskilt, et Cooper on saanud oma raamatute eest tapmisähvardusi.

I just realized that if you’re still reading you must be the person I want you to be. God, I hope so.

Cooper annab hääle kõndivatele mustadele aukudele. Lugedes esitatakse mulle veel üks väljakutse: siin on see inimene ja tal on hääl, aga ta on Rääkiv Must Auk - kas kuulad ta ära või keeldud? Aga ta on olemas, see inimene. Isegi, kui sa väldid teda ning unustad ta lõpuks. See ei tee teda olematuks. Aga ta ei oska ennast väljendada, ta ei saa aru enda tungist. Ta tahab sinust kõike. Kõik, mis su seest välja tuleb, on sõnum, teade. See pole pelk sitaga mängimine. See on informatsioon. Mille kohta? Dennis ei tea.

It’s a bit out of focus. Still, you can see the fingerprints of the person or persons who made it.

Raamatu lõpusõnad. Siis, kui oleme kõik võimalikud kihid ammendanud, jõudnud tagasi algusesse, pildi juurde. Pinnale, kus näpujäljed reedavad seatust ja seda, et iseenselikku pole siin midagi.

Aga mis on see Jõud, mis teiselt poolt musta auku kutse esitab. See kutsub ju ometi lähemale - Lähemale. Aga, issand jumal, kas tõesti mööda seda teed?

Ma taipasin seda praegu. Mis siis, kui “Frisk” ütleb lugejale: vahel tuleb saata sõnad rännakule, teha reisikirjeldus ilma reisita? Nõnda, et kui sõnad sealt kõrbest, kus päike liiva klaasiks sulatab, ringiga tagasi jõuavad, saab kutsuja petetud - tema arvab, et sa käisid, aga sina lähed teist teed. Vii sõnad ja pildid kõrbe, kuigi see teekond on võimatu. Sinu jaoks oleks see Võimatu.

Peaaegu täpselt aasta eest kirjutatud tutvustust Dennis Cooperist ja “Closerist” saab lugeda siit. Sissekanne kopeeritud mu blogist.


Leave a Comment