
Taas on aasta mööda saamas. 19 päeva on veel aega lugeda, et siis esitada möödunud aasta põleva maja nimekiri. Ehk siis: “Kui eelmine aasta põleks majana maha, siis mis raamatud sa teel välja endaga kaasa krabaksid?” (Eelmise aasta nimekirjad leiad siit.)
Viimased sissekanded
Teemad
- A - Allar Lepa (4)
- A - Anna-Kristiina Pae (2)
- B - Birk Rohelend (20)
- C - Carolina Pihelgas (3)
- D - Diana Leesalu (2)
- E - Eia Uus (8)
- E - Eliina Korts (2)
- Filmid (4)
- H - Hanna Kangro (5)
- J - Janika Ots (2)
- J - Jim Ashilevi (5)
- K - Kaarel B. Väljamäe (5)
- K - Kristo Viiding (4)
- L - Liivia Anion (1)
- Lingid (11)
- M - Marje Ingel (9)
- M - Martin Vabat (1)
- Muusika (5)
- N - Neoonmust (2)
- Purpurmust (18)
- R - Robert Randma (7)
- Raamatud (35)
- S - Siim Kera (7)
- Tekstid (10)
- U - Urmo Mets (4)
- Üld (22)
- Üritused (35)

Dec 12th, 2009 at 15:04
Jälle hea pilt.
Varsti listin…
Jan 30th, 2010 at 21:19
2009 ei olnud minu jaoks raamatuaasta. Vaatasin läbi eelmisel aastal loetute loetelu, kus oli raamatuid, mis olid üksnes lugemist väärt (neil ei peatu pikemalt) ning neid, mis tekitasid emotsioone ja mingil põhjusel kuidagi töötasid:
* Aasta säraküünal: Chuck Palahniuk, „Invisible Monsters“ (igas aastas peab olema raamat, mis jääb meelde „selle päevana, kui ma selle raamatu läbi lugesin“, olgu ta mis raamat tahes, ent selline, mis põletab suure teatraalsusega end lihtsalt kiiresti läbi).
* Parim kompa: Birk Rohelend, „Mu sõraline sõber“ ning „Alexander ja Belle“ (mina lugesin need järjest ja mulle meeldis kui üdini erinevad nad olid, ning et Rohelend nii veniv on, et ta vastandeid valdab).
* Kõige pikemana tunduv lühike raamat, heas mõttes – Sergio Atzeni, „Bakunin’s Son“ (lisaks meeldis väga viis, kuidas tekst oli kokku pikitud, põhjendus väheseotud lõikude järgnevusele).
* Parim puänt: Madis Kõiv, „Lõputu kohvijoomine“ (kuulsin, et etendusest jäeti see välja ja näitlejad polnud sellest kuulnudki; üldse oli väga hea käsikiri, ei teagi palju lava jaoks mugandati).
* Aasta selgitus: Joseph Heller, „Catch-22“ (lõpuks!)
Nad andsid midagi, ent tulekahju korral, selguse hetkel teaksin, et neid uuesti ei loe. Tuleroaks ei läheks vist vaid 4:
* Parimad portreed ja lootustandvaim: George Orwell, „Down and Out in Paris and London“ (mõnus lugemine; ilus, kole, hoolikas ja hooletu).
* Nauditavaim kirjanduslike esseede kogumik: James Wood, „The Irresponsible Self (On Laughter and The Novel)“ (armas oli; tekitas huvi Bohumil Hrabali, V. S. Naipauli ja teiste vastu, kes varem külmaks jätsid).
*Kõige kodusem visuaal – Robert Randma, „Sigaret“ (selle mitmetasandilisus peaaegu et lubab, et viie aasta pärast lugedes saaksin sellest teistsuguseid emotsioone, märkaksin teisi teemasid. Pikemalt loe Postimehest, siin).
* Aasta parim lugemine – John Fowles, „The Magus“ (nii pikk, nii lummav, nii julm, nii mänglev, nii manipuleeriv, nii piinav, nii köitev… imeline lugemine. Juba poole peal mõtlesin, et see on siis see esimene raamat, mida ma alustan pärast viimast lehekülge uuesti esimesest. Minu Vintage eksemplar oli 672 lk ja seda jätkus mulle Birmasse, Malaisiasse, Vietnami ja pikkadele tüütutele lennureisidele. Vahepeal nõudis, et loeksin aeglasemalt või üle. Ju siis oli ta jaoks õige aeg, sest ta tõesti töötas. Kusjuures vaatasin ära ka samanimelise filmi, mille stsenaariumi autor oli samuti Fowles – ning ta oli välja jätnud 90% raamatust, ent oli siiski võimeline midagi raamatu emotsionaalsusest edasi andma, muutes selle jaoks tegelaste omavahelisi suhteid, lugude lõppe, rahvusi, tutvumisi ja nii edasi. Uskumatu, et praktiliselt kohe pärast raamatu valmimist suutis ta sellele kirvega kallale minna ja sellest midagi hoopis uut teha: raamat ilmus 1966 ning film linastus juba 1968. [Wikipedia: „The adaptation, however, was greeted as a failure. Michael Caine himself has said that it was the worst film he had been involved in, because no one knew what it was all about.“ No päris ambitsioonikas ka selline raamat 80 minuti sisse mahutada. Ning Michael Caine ei pruugi ka kõige teravam pliiats karbis olla...] Kusjuures film oli oma aja kohta päris hea ja julge.)
Aastal 2010 luban lugeda kordades rohkem kui eelmisel ning lõpuks võimalikult palju eesti keeles (ka tõlkekirjandust).
Unustasin:
* Võtaksin kaasa ka “Mehed ei nuta” kogumiku, mis sai kirjutatud Prima Vista kirjanikerännu 2009 raames. Andres Ehin, Tõnu Õnnepalu, Urmas Vadi, Mehis Heinsaar ja mina. Käisime eraldi väikestes külades kirjutamas ja kõik lähenesid ülesandele loomulikult erinevalt. Need mõned päevad, mis ma Kiiklas veetsin, olid aga nii maagilised, et see oli minu jaoks üks 2009. aasta suursündmusi ning tollal ilmunud novellist “Ära” on saamas romaan.
Jan 31st, 2010 at 01:58
Tundub, et ma tegelikult ikka ei ole midagi ära unustanud. 2009 jääksin ilmselt tulekahjus ellu, sest sinna jääb muuhulgas, no-ma-tõesti-ei-tea-miks, aga ikka päris mitu lõpuni loetud saasta, mille põlemine tundub puhas ilu. Või siis nagu Eia ülal mainis: „2009 ei olnud minu jaoks raamatu aasta.“ Mu 2009 uus lugemine olid tagasihoidlike puhangutena psühhoanalüüs ja nihilism + füüsilise uuendusena ekraanilt, harjumiseni.
Aga siiski.. Natuke puhast kulda on ka.
- Aasta Vaimustus ja Muusa: Sarah Kane ja ta näidendid. „Complete Plays“, kus on koos „Blasted“, „Phaedra’s Love“, „Cleansed“, „Crave“, „4.48 Psychosis“ ja lühifilmi stsenaarium „Skin“. Ma päästaksin põlevast majast neid kõiki ka üksikutena. Aga maanilisuseni tahan hetkel üle lugeda eriti kahte ta viimast näidendit „Crave“ ja „4.48 Psychosis“. Natuke nukker, argine ja aateline. Kibestunud ja pettunud, aga väga unistav. Õigustatult valitud lahmimine. Fragmentidena ja nende sulamina. „Crave’is“ on iga tsitaat eraldiseisvana luuletus, mida tegelased C, M, B ja A läbisegi kokku looks pritsivad. Kihiline, kus kihid ei eristu. Ja ma ei suuuuuuda seda raamatut ta omanikule sügisest saadik tagasi anda, ehkki ma ei suudaks sellist raamatut mitte kelleltki, kes sellest hoolib, varastada.
- Aasta Õhk: Robert Randma „Sigaret“. Mulle tundub, et ma ei oska selle kohta enam midagi kompaktset öelda, sest ma olen teie kõigiga sellest nii palju rääkinud ja seda erinevalt lugenud. Aga teile, kes ennast eelnevast lausest puudutatuna ei tundnud – mulle tohutult meeldib, kuidas Robert kirjutab. Eriti need kujundid, arusaam reaalsusest ja õrnalt sarkastiline huumor. Väga ootan „Vanillat“.
- Aasta Õõvastus: Dennis Cooper „Frisk“. Esimene osa viiest ehk „Closer“ oli mu eelmise aasta listis. Jim kirjutas tast ka siin mõni postitus tagasi. Jah. Väga jah. Kui ma „Friski“ lõpetasin, tundsin, et ma vajaks nüüd vahelduseks midagi eriti hüpersuper nunnut. See kiri seal ikka, noh.. Õõvastav. Ma ei leia sõnu. Kindlasti ei ole see ainult seks ja vägivald, aga see ei lase sul mööda vaadata. Seega lähemale. Õõvastava tühjuse lämmatav lähedus või eimiski kui..
- Aasta Vihm: Eia Uus „Ära“ (kogumikust „Mehed ei nuta“, aga teisi ma sealt ei päästaks). Päriselt ära. Nii õrn ja tugevalt terav. Olen seda mitu korda lugenud ja iga kord puudutab väga-väga-väga.
- Aasta Elav Klassik: Douglas Coupland „Generation A“. Respekt, Coupland, respekt. Solon sõnast soolo. Ka temast ja sellest raamatust on siin foorumis juba juttu. Miks X-ist sai A.
- Aasta Vool: Birk Rohelend „Mu sõraline sõber“. Pihtiv jutustamine püüdliku siirusega tegelaselt, kellele see omane ei peaks olema, on nunnu. Aga „Mu sõraline sõber“ ei ole ainult nunnu. Hindan väga seda, kuidas kujundus raamatusse sisse jookseb. Ilus.
- Aasta Kergus: Miranda July „No One Belongs Here More Than You: Stories“. Mulle väga meeldib, et ta on. Ja täpselt nii jaburalt nunnukas.
(- Aasta Ainult-See-Aasta: Margaret Atwood „Lady Oracle“. See tegelt ei ole ilmselt üldse nii hea raamat, et teda listima peaks vms, aga on mulle liiga 2009. 2007 alustasin mitu korda, aga ei suutnud, eriti käis närvidele peategelase idiootsus, aga mitte heas mõttes. 2009 oli mingi päev, kus see raamat väga sobis, nii et töötas. Ja mitu hetke või asja on peale seda täiega-lady-oracle.)
Mu kõrval on Eia „Parimad portreed ja lootustandvaim“ laureaat, hakkan kohe seda lugema. Aitäh, Eia!
Feb 9th, 2010 at 16:51
Päris kindlasti oli eelmise aasta parim eesti keeles ilmunud luulekogu Mart Kanguri “Kuldne põli”.