Minimälestused

Just for the fuck of it.

Mikromälestused Chuck Palahniuki raamatutest.

“Fight Club” - tundus vägivaldsem, kui film ja oli esimene romaan, mis mind vaimustas (pärast “Kummi-Tarzanit” ja “Bullerby lapsi”).

“Invisible Monsters” - perfektne melodraama, mu lemmik seebiooper. Kattus lugemise ajal täielikult mu emotsionaalse ja vaimse seisundiga. Tõi palju rõõmu läbi meeletu kibeduse. “Birds ate my face.”

“Survivor” - kaane peal oli põlevate pükstega mees, kes üritas peopesa varjus suitsu süüdata. Tundus ‘nihilistlik’. Raamatulehed olid kollakaskrobelised ja lõhnasid nii tugevalt, et jätsid tubakast magusama krõbeda maigu kurku. Peategelane kuulatas hauakambris pea vastu seina, ega mõni surnu äkki ärka ning tule teda surmaembusesse võtma. Ainus Chuck Palahniuki romaan, milles on kasutatud caps locki: “I WANT TO GO TO PRISON.”

“Choke” - lõpetas Palahniuki nö ‘realistliku’ perioodi ning on nimetatud perioodi malbeim ja naljakaim raamat, kuigi ma ei usu selle romaani selgroogu sekundikski. Hea küll, et peategelane teeskleb restoranides toidu kätte lämbumist ja võõrad inimesed päästavad ta elu. Aga siis jäävad kõik need inimesed talle regulaarselt raha saatma, sest tunnevad end igavesti tema hooldajana? Ei usu. Raamatus on stseen, kus üks seksisõltlasest naine tahab, et peategelane Victor Mancini teda mängult vägistaks, aga kõik kukub jõle kohmakalt välja ja läheb untsu. Vibraator hüpleb ja põrkab põrandal. Lugesin seda mata tunnis. Naersin nii, et nägu huugas. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, kui raamat on mind naerma ajanud.

“Lullaby” - Väga kurb raamat hällidest ja surnud tittedest. Mu raamatukaanel oli ilus valge lastetoa tapeet helesiniste ja roosade kaisukarudega. Klassivend laenas ja andis tagasi kohviplekiga. See ärritas mind. Raamatu lõpus on traagiline armastus vana šotlasest politseiniku keha ja peategelase vahel. Ühel hetkel tõusevad peategelane ja üks nõidustega tegelev naine õhku ja kerkivad suure laelühtri juurde üles. See on mingit sorti armastusakt. Sellesama naise jäätatud titt visatakse põrandale kildudeks.

“Diary” - esimesel korral ei meeldinud, teisel korral meeldis täiega ja loeksin seda hea meelega veel. Seal on üks stseen, kus peategelane on metsas ja tal on süda paha ning päikselaikude vahel ärkab üks skulptuur ellu ning hakkab raskete sammudega tema poole kõndima. Romaanis on ka rikas vanamees Angel Delaporte, kelle hingeõhus on viskit ja kes kannab vist nahkpükse. Ta lõhub koos peategelasega seinu, et leida sealt peategelase surnud abikaasa / Angeli armukese süngeid vihast ja põlgusest kantud sõnumeid. Palahniuki kõige paremini kokku istuv masinavärk, see raamat.

“Rant” - tulevikuvärk.

“Pygmy” - meeletu keelemõnu. Kogu raamat on kirjutatud katkises inglise keeles ja see kannab igal leheküljel. Kannab kauem, kui lugu ise. Isegi ei mäleta, kuidas see lõppes.

“Stranger than Fiction” / “Non-Fiction” - kaane peal on lahe koer, kellel on must kapuutsiga pusa seljas ja “Fight Club” käes. Seal on üks pikk artikkel tänapäeva lossiehitajatest. Meestest, kes on päraturikkad, ehitavad oma kätega losse ja siis elavad nendes. Seal on ka naljakas artikkel vabaõhu pornofestivalist. Ühel hetkel seisavad inimesed järjekorras, et osta pullitüra.


  1. Eia

    Mu süütuse võttis tagurpidi nummerdatud “Survivor”, see leheküljenumbrite vähenev järjekord tekitas paanikahoo sümptomeid, “The time is running out” ja “It’s later than you think”.

    Viimane oli “Invisible Monsters”. Olin suve lõpuks endale tekitanud 55 000 kroonise krediitkaardivõla. Lennujaama minnes olid mul mõned kroonid, mis vahetasin eurodeks. Siis läksin tax free’sse ja “Invisible Monsters” paistis olevat ainus asi, mis mu spiriteid liftiks. Raiskasin oma eurod ära. Et kui trummid juba läksid, siis las minna pulgad ka. Ootasin lendu, lugesin, lendasin, lugesin, ootasin pagasit, lugesin, ootasin rongi, lugesin, ootasin metrood, lugesin, metroos, lugesin, ootasin teist metrood, lugesin, ootasin rongi, lugesin, rongis, lugesin. 3 min enne “Rüüglisse” jõudmist sai läbi. Ma armastan ühe päeva raamatuid rohkem kui liblikaid.

    “Rant”. Sain enesele nii ootamatult elamuse. Pani ennast ümber hindama. Meeldis. Olen kirjutanud Neoonile messengeris: “20:08 ma ei jõua ei jõua ei jõua kirjutada, kuigi ma nii tahaks. mõtted ei ole nõus laskma end järjestada. ärkasin 5:30 köhimise peale, mis püsis paar tundi kuni jälle uinusin. ärkvel vaatasin telekat, unes nägin telekast nähtud asju fantastilises sümbioosis. näitas eileõhtuseid uudiseid (ahja mõisa põleng ja tulekahjud californias), nii et unes oli tulekahju. ühes multikas oli üks hiina tshikk, kes läks ajas tagasi ja nägi oma ema noorena, nii et unes olin ma – mitte joonistatud – korea tshikk ja läksin ajas tagasi metsas, kus oli mu ema noor ja selleks ajaks läks kõik juba palahniuki rantiks ja ma olin vanamees, kes tahtis sigitada superinimest.
    kurgus on koguaeg nii kibe maitse, et ma ei jõua nii palju magustatud asju juua, et maitset taltsutada ja”
    Edasi ei lähe tekst, lõpeb seal.
    Ma mäletan nii hästi seda unenägu. Et ma oma ema/endaga vanamehena superinimest sigitada üritasin. Kõik oli nii reaalne, Ranti landscape’idel. Minu pojale sobiks nimeks Rant :D

  2. Eia

    Ja “Haunted”! “Haunted” oli mu Ekspressi “elu raamatute” rubriigis vastuseks küsimusele: “Parim enne-und-raamat, mille võib kas või kaissu võtta?” See on raamat, kust mul oli hästi palju asju välja kirjutada. Ja ma ei ole tavaliselt raamatutest-välja-kirjutaja tüüp.

    Snuff’i mälestus on iga nädal Pariisi kõige ilusamas vanaaegses raamatupoes paari lehekülje lugemine püsti seistes. Kõndida tund, et jõuda sinna, tund tagasi. I like Chuck.

  3. Jim

    “Haunted” - Chucki ‘halb raamat’, nö. penny dreadful. (Unustasin seda mainida.)

Leave a Comment