Tänase mõttearetuse on inspireerinud vaene Jürgen, kes püüab endiselt Eesti rahvast “hukust” “päästa”, ja seda otse Kerberose lõugade vahel elik delfi lehekülgedel.
Kõige suurema küsimuse võiks püstitada nii: kas kirjandus ja laiemalt võttes kunst üldse, on vajalik ühe rahva allesjäämiseks? Ja otsida sellele vastust, arvestades, et tänase päeva diskussioonis on “kirjandus”, “kunst” ja ka “rahvus” juba paratamatult amortiseeruvad mõisted - väärtuslikult tugevalt seotud kasumlikkuse skaalaga.
Laiemalt vaadates - kas on midagi imesteldavat selles, et tänapäeva lapsed ei mõista Lutsu, Tammsaaret, Kreutzwaldi, hoidku veel rääkimast Ristikivist, Vetemaast, Krossist või suisa ennenägematult ülbelt viidates Kausile, Saadile, Saarele? See on paratamatu nähtus, mille on tinginud aeg. Nagu me lõpetame keskkooli teaduslike teadmistega aastas 1900, lõpetame seal ka oma kirjanduslike teadmistega. Ja siin ei ole midagi pahaks panna. Kas me süüdistame tuumafüüsikuid, et hei, me ei mõista isegi relatiivsusteooriat, ärge tehke teadust, see on mõttetu? Kas me süüdistame geneetikuid, et hei, see Mendel ajas mingit kahtlast soga, ärge jamage, tehke midagi normaalset? Informaatikuid, et mis hullu juttu te ajate, kuidas saab mingi kast sooritada tehteid? Täpselt sama on kirjandusega: on paratamatu, et ka see rajaneb hierarhilisele teadmusahelale, ja ühel hetkel jääb kollektiivne vastuvõtuvõime sellest maha - tuleb teha isiklikke valikuid, sest pole aega ega energiat, et kõiki valdkondi sügavamalt tundma õppida.
Jah, me kõik peame oskama lugeda, see on elementaarne. Samamoodi tuleks osata arvutada, aga kas programmeerimine on kõigile vajalik oskus? Täna veel mitte. Jõu õla loogilise arvestamisega oleks hea igapäevaselt toime tulla, aga kas peaks igaüks meist oskama ehitada raketti? Ja kirjandus - on ju selle parim osa just see, mis läheb edasi, areneb, otsib uusi võimalusi, kaugeneb baasist. Kas see on ebarahvuslik, kui inimesed eelistavad kultuuri asemel süvitsi teada hoopis spordist või lastekasvatusest või kolesteroolitasemest või Sharm-el-Sheikist võrdluses Dubaiga? Ei; see on inimlik. Hing on absoluutselt igas asjas, mida tehakse kirega, väga hästi võib kirglikult koristada! (ja ärge kujutage ette, et te üldse teate, mida koristamine tänapäeval tähendab või kuhu kosmosesse see valdkond on arenenud).
Ja midagi ei olekski ju katki, kui ei oleks seda nimetatud tingimust - väärtuse seotust kasumlikkusega. Mida väiksem on sihtrühm, seda kallim on toode. On üpriski selge, et ilma riigipoolse toetuseta on neetult kallis luua teost, mida tarbib 1000 (alla 1% elanikkonnast) inimest (keskmise romaani tiraazh) või hullem veel, 300 inimest (keskmise luulekogu tiraazh). Arvestades, et iga teose loomiseks kulub aeg ja energia - seda rohkem aega ja energiat, mida kvaliteetsem on see teos (viidates tagasi valdkonna hierarhilisele struktuurile). Ja nii jõuame paramatauseni, et kes tahab hästi kirjutada, peab eelkõige ise investeerima.
Ja miks? Sest kirjandust ja kunsti ei ole meile vaja. Me ei sõltu nendest nagu me sõltusime kunagi floppy diskidest ja siis CDdest ja nüüd mälupulkadest; meil ei ole seda vaja nagu kõige uuemat pesupulbrit, mis eemaldab plekid ka jahedas vees, või nagu kõige uuemat pliidiplaati, mis katsudes ei põleta sõrmi, aga toidu keedab valmis. Ja ka sellisest rahvuslikult populaarsest “ära tule tõelise tööinimese leiba ära sööma”- suhtumisest ei oleks midagi, kui meil oleks olemas aristokraatide kiht - oleks selliseid inimesi, kes ei peaks muretsema oma sissetuleku pärast, vaid võiksid rahus pühenduda kirjutamisele, maalimisele, installatsioonide tegemisele. Aga ühe väikse ja räsitud riigi puhul ei ole see midagi, mida saaks nõuda - olgu siis publikult või riigilt. Vaid ikka ja jälle jäävad kirjanikule/kunstnikule alles kaks valikut: luua vabast ajast, ennast teisel moel finantseerides või luua teos sihilikult laia maailma - sinna, kus asub kasumlikkuse skaala teine ots. Ja sellega ennast rahvuse mõõtmest lahti siduda, teadlikult allutada ennast teistele reeglitele, teistele ootustele, teistsugustele standarditele. Kõik sõltub eesmärkidest, andestatagu macchiavellistile minus.
postitatud ka siia
Feb 26th, 2010 at 00:12
a) kas kirjandus ja laiemalt võttes kunst üldse, on vajalik ühe rahva allesjäämiseks?
- See küsimus ei tee vajalikke eeldusi. Inimene ei ela üksnes leivast. eks :) Küsimus pole ju (bioloogilises) eksistentsis. Mitte kas, vaid kuidas.
[Noh, nagu Vanas-Kreekas tehti eristus loomuliku elu (zoe) ja ühiskondliku [siin: kultuurilise]/hea elu (bios) vahel. Zoe üle arutlemine pole siin kõne väärtki]
b) kasumlikkusest pole eraldi mõtet rääkida, siin kõneleb turg: musta pori, Potterit ja videvikku! Andekamad ettevõtjad jäävad ellu.
Ja NB! Kunagi pole ju tulnud värskeid teoseid sellises tempos! Kas on keegi kuulnud kaeblemist, et pole midagi lugeda? (Põhiline kaeblemine, see pakkumisest lookas turule vastav!, on ju see, et lugeda on nii palju ja aega on nii vähe - ei jõua lugeda kõike mida tahaks!)
Kvaniteedi üle ei kurdeta ja ei saagi kurta… igatsetakse uut ja suurt kvaliteeti!
Ajaloost leiab nii majanduslike muredeta suurkirjanikke (krahv Tolstoi) kui võlgases virelevaid ja võlausaldajete eest põgenevaid (Dostojevski).
Küll pole vist kunagi olnud nii laiade massideni jõudnud kirjutamis- ja avaldamisvõimaluste survet, mis ka pisipisikese anderaasu lausa veskikivina kandjat rõhub.
nt Jules Verne oli oma eluajal(, mis langes kirjanduse kuldaega st aega, mil kirjandus oli enamvähem ainus kodustarbitav ja massidele kättesaadav kultuuritoode) tõeline hittkirjanik ja tema kõige müüdavamat romaani “Kaheksakümne päevaga ümber maailma” müüdi tema eluajal rekordilised 108 000 eksemplari.
Nõukaaegne Raimond Kaugver tegi talle ära ;)
Nagu teeb Kivirähki tiraažid praegu pika puuga ära Dostojevskile viimase eluajal.
Proportsionaalselt ja suhtarvuliselt läheb kirjandusel paremini kui iial enne. (Nõuka-aja erandlikkus on muidugi kult. ajalooline kurioosum).
Feb 26th, 2010 at 09:42
E, millest me räägime, avaldamisest või lugemisest? avaldatakse rohkem kui kunagi varem ja loetakse vähem kui kunagi varem.
Feb 26th, 2010 at 13:15
Ei, kõigest hoolimata ka loetakse rohkem kui kunagi varem (ja/sest raamatud on odavaimad kui kunagi varem (va NSVL jällegi)). Kusjuures kaod lugejate ridades ei tulene kirjandusest ( et see enam ei kõneta vms), vaid muude meelelahutuslike vahendite, eelkõige muusika (ja ka TV, pluss nüüd internet) kasvavast domineerimisest.
Sellega kaasnevad küll mõningad kahetsusväärsed kõrvalmõjud nagu nt mõistuspõhisuse asendumine tajupõhisusega (http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10096:stepihundikutsika-dialoogi-ihkav-monoloog-uue-polvkonna-arvustus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3284) või nagu ütleks Kivisildnik: loomastumine (looma kognitiivne süsteem on ülesehitatud eelkõige tajule (ja geneetilisele mälule); kultuurilise mälu plahvatuslik kasv on seotud ikka kirjanduslikkusega).
Muide, Dos. ja Tolstoi loomevõime tippajal oli Venemaal kirjaoskus umbes 10%.
Kultuuritarbimise (sh kirjanduse tarbimise) muutustest õhtumaades on põhjalik uurimus Donald Sassoonilt
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?167633
Apr 2nd, 2010 at 19:46
ja näed, ikkagi vaidlen vastu, sest olen viimasel ajal päris palju puutunud kokku raamatukogude töötajatega, ja nemad on mures. jah, need inimesed, kes vanasti lugesid, loevad ka nüüd; aga need, kes alles peaksid seda harjumust omandama, ei ole selle harjumuse omandamisest huvitet.
kirjaoskus ja lugemine ei ole päris samad asjad. kirjaoskajaid on rohkem kui kunagi varem, soov seda oskust millekski muuks kui tööks või meelelahutuseks kasutada kindlasti väiksem. justnimelt mälupõhisuselt tajupõhisusele kaldumise ja tähelepanu/mäluühikute lühenemise tõttu. romaanilugemine on raske töö, ja seetõttu on lihtsam sellest kõrvale hoida. suur osa lugejatest loeb elulugusid, reisikirju ja eneseabiraamatuid, romaani roll on kahvatunud. Dostojevski ajal võis üks kümnest inimesest osata lugeda, aga sageli luges see üks teisele üheksale ette.
Mar 17th, 2012 at 12:19
:)
May 14th, 2014 at 04:53
On remarque tout de suite que vous maîtrisez bien le thème
May 16th, 2014 at 16:25
Je suis entièrement du même avis que toi
May 18th, 2014 at 18:07
Je finirai de voir ça après
Jun 5th, 2014 at 21:49
Très bon article, continue de cette façon
Jun 10th, 2014 at 12:19
Je vais vous dire que ce n’est guère erroné !
Jun 22nd, 2014 at 05:41
Je vois tout de suite que vous connaissez superbement bien ce que vous avancez
Jun 26th, 2014 at 02:21
Un sérieux merci au créateur de ce site
Jun 30th, 2014 at 19:42
Splendide post, comme d’hab