Edasine pole mõeldud õrnatundlikele.
Mulle meeldisid väga mõned mõtted Toomas Raudami Postimehe kirjutisest, kus ta juhtis tähelepanu sellele, et vaatamata üha laienevale kirjanikeepideemiale Eesti Vabariigis on endiselt väga vähe neid, kes on kajastatud. Ja üsna küsitav on see, kas see kajastatavus on õigustatud.
Kes on Eesti luule? Jürgen Rooste. Kes on Eesti proosa? Jan Kaus. Kes on Eesti kirjanduse trendsetter? Peeter Helme. Üldse mitte neid alahinnates jääb ikkagi küsimus, et miks see on just nii. Ja mul torkab pähe terve rida põhjuseid: keegi peab ju olema, inimeste mälumaht on piiratud, kõik need kirjanikud on viljakad ja kirjutavad hästi ning mis veelgi tähtsam - nad on nähtaval. Arvamusrubriikides, telesaadetes, avalikel üritustel. Ja veelgi enam: nad on arvamustatud (opinionated, vabandage see keele vägistamine). Nad loevad, arvavad, annavad nõu, juhivad tähelepanu teistele kirjanikele. Mistõttu teised kirjanikud omakorda loevad neid, arvavad nende kohta, annavad nõu neid lugeda. Lihtne ja loomulik.
Ja põhjendused? Veelgi lihtsam. Igale ennastarmastavale kirjanikule tundub loomulik, et temast kirjutatakse. Et ta kirjutised äratavad huvi, tekitavad diskussiooni, kirjeldavad ühiskonda, avastavad sealt omi väikeseid seaduseid - muidugi sellepärast, et see kõik on nendes teostes olemas. Ja nii nad istuvad oma kulunud tugitoolides ja keerutavad pöidlaid ning ootavad, millal puhkeb hiiglaslik meediakära. Kuni äkitselt taipavad - midagi ei ole juhtunud. Järjekordne teos on lennanud kosmose musta auku, maandunud raamatupoe lettidelt allahinnatud kauba hulka ja läinud kõige kaduva teed. Ah et miks? Ikka sellelsamal põhjusel, et meil on sadu ja sadu kirjutavaid ja avaldavaid inimesi ja tuhandeid igal aastal ilmuvaid raamatuid. KEEGI ei tea, mis tegelikult ilmub. Mul on kuri kahtlus, et igal aastal ilmub shedöövreid (ma ei leia klaviatuurilt õiget tähte, damn mac). Suurepäraseid, vaimukaid, elegantseid teoseid, mis mattuvad kogu selle muu kribukrabu alla, sest autoril ei ole õigeid sõpru - selliseid, kes temast kirjutaksid, kes kutsuksid teda televisiooni, kes tunneksid ära, mida ta teos tegelikult väärt on, kes soovitaksid seda teistelegi lugeda.
Ja miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et hiljuti osalesin ka mina Sirbi gallupis, mis (niipalju kui mina aru sain) sai just sel eesmärgil läbi viidud - uurida, kas viimastel aastatel on ilmunud väärtteoseid, mis on jäänud avaliku tähelepanu alt välja. Suurepärane üleskutse! Istusin maha ja hakkasin mõtlema. Ja arvake ära, missugused teosed mulle pähe tulid? Ikka sõprade omad, neid olen ma ju lugenud ja mõistnud. Ainult et sõbrad on sattunud sellised, keda on juba täitsa usinalt kajastatud. Kust siis see tunne, et ei kajastata piisavalt? Eks ikka raamatupoest. Nende hiiglapikkade lettide ja kõrgete kuhilate eest, kus on alati kümneid ja kümneid raamatuid, mille pealkirjadegi lugemine korralikuks tööks osutub ja mille autorite nimed mulle mitte vähimatki ei ütle. Ja andestage mu mannetus, aga ma ei ole füüsiliselt suuteline neid kõiki avama, läbilehitsemisest või suisa lugemisest rääkimata. Seega on arvustamata raamatu minu kätte sattumine puhas õnnemäng ja social marketing, ehk siis loomulikult loen ma neid teoseid, mida sõbrad mulle soovitavad.
Aga mis kõige kummalisem, sedasama gallupit Sirbist lugedes sattusin nii mitmeski lõigus just nende samade nimede otsa, kellest niigi kogu aeg räägitakse. Hea küll, ma tunnistan oma koshmaarset võhiklikkust, aga sellegipoolest on neid nimesid ilmselt kolmekümne kandis, keda ma tänapäeva Eesti kirjandusest üldse tean (arvestamata neid legendaarseid kirjanikke, kes olid kuulsad juba siis, kui ma alles hällis lalisesin). Ja veel hirmsam, needsamad nimed figureerivad igas kirjanduse aastakokkuvõttes. Nagu piisab selleks, et mõjuda filosoofia asjatundjana, lausuda kolme maagilist nime (Lacan, Žižek, Derrida), piisab kirjanduse asjatundjaks olemisest tänapäeval justkui sellest, et tead, kes on Rooste, Helme ja Kaus. Hoidku sellest, et oled kuulnud Merilaist ja Saarest, siis on tegu juba kõrgema pilotaažiga. Mihkelson, Õnnepalu, Park, Hellerma teevad nimetajast tõeliselt haritud gurmaani. Ja noh, kardetavasti usub nii mõnigi lahterdamismeister, et olles lugenud midagi minu teostest, on tal olemas side “Eesti noorkirjandusega”. Õudne, hirmus ja kurb.
Ja mis see lahendus on? Kui kirjastused ükskord saaksid aru, kui tänuväärne on tegelikult arvustuste olemasolu (puhas promotion!), oleks ehk mingit muutust loota. Samuti võiksid päevalehed saada aru, et hästi kirjutatud arvustus võib olla sama huvitav kui ükskõik milline muu arvamusartikkel ning et selliseid võiks suisa iganädalaselt avaldada (iseasi, kui keeruline on selliseid kirjutajaid leida?). Mul ei oleks midagi korralike ülevaadete vastu, kus ei oleks mainitud mitte ainult teose pealkiri ja autor, vaid ka žanriline kuuluvus. Siis ehk jõutaks kunagi ka selleni, et me ei võrdleks enam reisipäevikuid elulugudega ja fantaasiaraamatuid realismile apelleerivate teostega (me ei hakka ju kunagi tõsimeeli võrdlema Mozartit ja lady Gagat, või mis?) ning üritaks pidevalt midagi järeldada kapsaste kohta kartulite põhjal.
* Toomaste kohta polnudki muud öelda, Kaarli pealkiri inspireeris :) Tutvumine Toomas Raudamiga ENKO seminaril oli tore kogemus ja jumal tänatud, et Toomas Vint mind oma blogis järgmiseks vasakpoolsete mässu vedajaks tituleeris, sest see äratas mu tähelepanu ning nüüd on mu kirjanikepagas tema nime võrra rikkam. Niimoodi hakkan veel viimaks arvama, et tean midagi Eesti kirjandusest :P
Viimased sissekanded
Teemad
- A - Allar Lepa (4)
- A - Anna-Kristiina Pae (2)
- B - Birk Rohelend (20)
- C - Carolina Pihelgas (3)
- D - Diana Leesalu (2)
- E - Eia Uus (8)
- E - Eliina Korts (2)
- Filmid (4)
- H - Hanna Kangro (5)
- J - Janika Ots (2)
- J - Jim Ashilevi (5)
- K - Kaarel B. Väljamäe (5)
- K - Kristo Viiding (4)
- L - Liivia Anion (1)
- Lingid (11)
- M - Marje Ingel (9)
- M - Martin Vabat (1)
- Muusika (5)
- N - Neoonmust (2)
- Purpurmust (18)
- R - Robert Randma (7)
- Raamatud (35)
- S - Siim Kera (7)
- Tekstid (10)
- U - Urmo Mets (4)
- Üld (23)
- Üritused (35)
May 30th, 2010 at 17:27
uh, noorte inimeste mured…
aga jah, see on masendav, kuhu ajalehtede kirjanduse kajastamine on vajunud.
May 30th, 2010 at 22:11
Kui asi on piisavalt hea ja hingega tehtud - eks ta leiab ka lugejaid.
Nt siit saab vaadata viimati ilmunud raamatuid (valid vasakust menüüst nt Eestikeelsed raamatud -> ilukirjandus -> kaasaegne Eestist): http://www.apollo.ee/fresh.php
Super asi ju.
May 30th, 2010 at 22:45
Ja ega alati ei pea arvustust lugema. Vint on öeldnud: “Vilunud lugeja näeb raamatut lehitsedes õige pea, milline on talle veel tundmatu autori lausete kujundlikkus, informatiivsus ja rütm. Saab selgeks, kas raamat on kirjandus või see trükis esindab hoopis midagi muud.” Mina lisaks nimistusse veel kujunduse ja raamatu kaane.
May 31st, 2010 at 08:48
Tere, Birk. Ka minul oli tore Teiega kohtuda. Üritus ise võinuks küll olla korraldatud vestluse ja vaidluse, mitte loengu vaimus, kuid eks nad ole tublid ja teine kord ongi teisiti. See on ka üks põhjus, miks ma ei taha osa võtta noist kirjanike raamatukogu tuuridest, tullakse katsuma kirjanikku, mitte tema teoseid. See on õige märkus, et tegelikult peaksid teoste retseptsiooni eest hoolt kandma kirjastused. Nii palju kui mina tean ja olen tähele pannud, reklaamitakse vaid seda, mis niigi ostab, loeb või müüb (kõik kolm epiteeti nihkes, tüüpiline sõnavääne). Miks see nii on, võin ainult aimata: tahetakse teenida vaid suurt raha ja ollakse ka laisad ja mugavad. Need mõlevad koos annavadki koondpildi tüüpilisest tänapäeva kirjastajast, kelle juures üks minusugune kirjanik peab kõndima kikivarvu. Mul üks ongi, ja teda ma armastan, ilma irooniata. Miks on mõned pildil, teised mitte? Ma oma kõne pikemas ja tigedamas variandis ütlesin, et kui mõni noor ja algaja ja muidugi ka andekas kirjanik soovib, et tema teos saab rohkem kui ühe retsi, siis astugu parem mõne ajalehe kultuuuritoimetusse ametisse (või hankigu mõni teine ühiskondlik positsioon). Tean seda omast käest. Kui ma nüüd vist juba kümme aastat tagasi Postimehe toimetuses töötasin, ilmus minu ühest raamatust (Elus enesetapja) Hasso Krullilt arvustus, mis on siiani jäänud üheks sügavamaks sissevaateks minusse (meelega väldin “loomingut”) ja see oli minu enda tellitud. Tõsi, eriti kerge seda läbi suruda polnud, kuna ma polnud ju siiski teab mis lugemisnumber. Kuid mul oli positsioon ja seda pandi tähele, mind tsiteeriti jne. Siit ma järeldan, et pilt kleepub näkku, mitte vastupidi. Ka mina (nagu Kaus) kirjutasin palju ja pikalt, see oli siis Postimehe teadlik taktika ennast kultuurisõbralkuna üles näidata, hiljem see kadus, pikad arvustused tehti lühikeseks, read loeti üle ja öeldi, et teisiti ei tohi, päevalehes teisiti ei saa. Ma siis tulin sealt tulema, ei tulnud, vaid anti kinga, kusjuures mitte viisakalt ja vabandades, vaid selja taga. Isekirjutamisega seoses veel seda, et sellest ajast pärineb suur osa mu raamatukogust, raamatu sai ju kirjutaja endale. Ma ei tee vahet inimese ja inimese ja kirjaniku ja kirjaniku vahel, kuid teosed, mis on kirjutatud teisiti ja ei ole võib olla nii lihtsad ja lobedad lugeda, peaksid kritikas pälvima enam tähelepanu. Mis aga on meil? Ka auhinnasaamistel eelistatakse neid, mis vastavad normille, need aga, mis ei vasta, jäetakse virilalt naeratades kõrvale või tormatakse neile isiklikus plaanis kallale, võrdustades kangelase ja kirjutaja. Ma ei usu,et mõistlike valkute tegemine Sirbis oleks ilmvõimatu. Või Loomingus. Oma kõnes ma tegin Sirbile liiga, kuid see on ka ainus koht, kus Kaus teeb tööd innu ja südamega, sellepärast ma sinna torkasingi, teised (endised) KL väljaanded on nii jäigad, et neist ei tasu muutmist või probleemile kaasa mõtlemist mitte lootagi. Ja ega keegi pole minuga minu murest rääkida tahtnudki, ma ei ole sugugi nii kange, et ei annaks järele, kui mind avatud vestluses veenataks, et see, mida mina tahan, on neil ja noil põhjustel võimatu. Midagi sellist aga pole toimunud ja selles asi ongi. Kõik on minu kõnest kohutavalt solvunud (on ka neid, kes pole, muidugi), kõik on “isiksused”, mitte keegi ei luba ennast kutsuda või nimetada kultuuriametnikuks, kes kuulab rahulikult kriitika ära ja püüab võimaluse korral senist praktikat kuigivõrd muuta. Selliseid inimesi enam kahjuks pole.
Kohtumiseni,
Toomas
May 31st, 2010 at 09:26
Tere, Toomas!
Ma ootasin jupp aega, et millal keegi Teie sõnavõtule reageerib, aga tõesti - ei kippu, ei kõppu. Mu legendaarne ema ütles alati: “Tõeline daam ei märka kunagi, kui keegi teda kritiseerib. Ta eelistab seda mitte kuulda.” Seega ma järeldan, et meil on tegu tõeliste daamidega :)
Birk
May 31st, 2010 at 15:12
Kas kirjastustes “tahetakse teenida vaid suurt raha ja ollakse ka laisad ja mugavad”?
No vaevalt. Ega ükski kirjastus ju rahas suple, üritavad nemadki kõigest (väest) oma nina vee peal hoida (ja masu on nii mõnedki uputanud).
Ning (noore) inimese motiveerituse idealistlikus ja pingelises triaadis (feim, respekt, sull) on raha [sull, eks :) ] ike viimane (vaevalt, et keegi nii loll ja eluvõõras on, et kirjutamist rikastumisteeks peab, eks). Arvan, et feim ja respekt domineerivad raha üle isegi sedavõrd, et raamatute avaldamise võiks vabalt maksustada ja ikka poleks kirjastustel käsikirjadest puudus.
Pealegi (seda tuleb ikka üle rõhutada!) lugemisvarast ei ole puudust!
Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes kurdaks, et pole midagi lugeda.
Kui kurdetakse, siis ikka ainult seda, et lugemisväärseid asju on nii palju, aga aega lugemiseks nii vähe. (See on veel üks asi, mis kirjastuste elu raskendab).
See turu küllastumus (ja mitte ainult see küllastumus, vaid ka siinpoolsusele orienteeritud mentaalsus, mis jätab ainsaks transtsendentsuseks tuleviku ehk potentsiaalsuse) rõhutab veel ekstra põlvkondade vahelist lõhet ning seda nooruse kasuks ja kirjanduslikkuse (sh elukogemuse, kõlbelisuse, erudeerituse, intelligentsuse) kahjuks, sest kirjandusteose retseptsioonis hakkab üha suuremat rolli määrama autori potentsiaalsus.
St noore inimese kirjutatud mannetu käkerdis pole lihtsalt väga armetu raamat, vaid võimaliku klassiku potentsiaalne esmasammuke ning see kujutlus ja lootus annab sellele sära, mille varjus staažika kirjaniku keskhea teos ei vääri eriti tähelepanu.
Teisisõnu: aja vaim soosib kaduvväikse võidutõenäosusega lotopileti eelistamist käega katsutavale väärtusele.
Noor kirjanik on klassiku võimalikkus, aga keskealine kirjanik on luhtunud klassik.
Väga süptomaatiline oli Kaarel Kressa ülevaateartiklikese pealkiri “Tulevikulootused: kas mõnest noorautorist saab kunagi klassik?” (26.02.2010).
Kirjandusteoste eneste kvaliteedil ja väärtusel on selles mängus üpris teisejärguline roll.
Aga vastama peaks vist rohkem ise. Võiks ju iga kirjutaja võtta endale kohuse kirjutada üks PÕHJALIK JA SÜVENEV arvustus (1, 2, 3, 4… ) kuu jooksul.
Kultuurikirjandus oleks kohe parem ja ka märgatute enestunne :).
Jun 1st, 2010 at 08:44
Vaat aga seda ei tea ju, kas käkerdis või ei, kui pole lugenud. Kindlasti on debüütide hulgas käkke, aga on ka küllalt selliseid kirjanikke, kes ongi ainult 1 teosega maha saanud, ja see teos on läinud maailma kirjanduse paremikku (nt Lee “Tappa laulurästast”). Seega - pole arvustust, pole aimugi. Teisest küljest, on ju lihtne variant edasi arvustada neid, keda juba arvustatakse. Aga ka klassikutel on läbikukkumisi, samas kui neid ei juleta läbikukkumisteks tunnistada. Ja siis otsitakse nii meeleheitlikult iva, et iga pime kana leiab vähemalt arbuusi.
Aga jaa, tõsi ta on, Mihkel, tuleb ise teha. Ega teisiti ei saagi.
Jun 2nd, 2010 at 00:16
Tore sind siin näha, Mihkel. Peab mainima, et sul on väga head arvustused. Respekt. Kirjuta edasi. Tulevane kriitika-klassik. Heh.
Ma olin ka tolles “tulevikuklassikute” loos tegeleks ja iseenesest ju lihtsalt üks artiklike, aga süümepiinadeni ebamugav hakkab. Nagu ilgelt tahaks ja trügiks või oleks kogemata kuskile allkirja pannud või maitia.
Selles mõttes läheb Asta Põldmäe põgus mainimine tossamas Sirbi küsitluses palju enam korda. Et kas üldse asja saab. Näiteks. Ekstaole.
Üldiselt on kirjanikel kaks väikest probleemi. Neile ei jagu raha (aega?) ega (kõla)ruumi. Selline mulje.
Aga ikka on hirmus palju, millest kirjutada. Selles mõttes pole ju katki midagi. Ekstaole.
Muuseas, too pealkiri (mis sind, Birk, inspireeris) tuli Vindi “Üürilise” lugemise järel. See keskendus peamiselt kirjaniku rahamurele. Mind hakkas kummitama kahtlus, et Vint oli nimme kirjutanud halva raamatu (romaanis ta kirjeldab päris hästi asju, mis omased kehvale kirjandusteosele ning teoses endas olid need esindatud; näiteks kujund “hästi kirjutatud halb romaan” kehtib vist Vindi enda teose kohta küll), et ette heita: Vaadake, kuhu te eesti kirjaniku viinud olete! Sellest paremini ei ole võimalik!
Teoste kajastuse kasinust võiks ju internet (kasvõi purpurfoorumi näol) pisut leevendada, aga selle eest vist keegi maksma küll ei hakka ;)