Minaismi pealetungist

(Seda mõtisklust inspireerib üleüldine vohav enesekunst, eelkõige sõnas ja paberil. See lõputu blogide ja muude enesekajastuste väljatrükk, mis üldse lõppevat ei näi ja mida siin-seal arvustatakse nii, nagu oleks tegemist millegi väärtuslikuga. Ja selle kõige juures on sellise kunsti väärtuseks tunnistamine pehmelt öeldes veider kiidulaul tema looja olemasolule ja kirjaoskusele (viimast ei tasuks kindlasti segi ajada kirjutamisoskusega)).

YouTube’is on kokkumonteeritud video piltidest, millel üks mees on jäädvustanud oma näo igal päeval kahekümne aasta jooksul (kui ma õigesti mäletan). Võiks küsida, kas see on kunst? Või laiemalt: kas see on väärtus? Jah, see on kahtlemata põnev. Me näeme muutumist, mida me muidu ehk ei märkaks. Või märkaksime, aga ei oskaks tähele panna. Lihtsalt nendiksime, et muutus on toimunud, tajumata selle muutuse nüansse. Seega on kahtlemata huvitav, et keegi on selle muutuse protokollinud. Kas see on väärtus?
Hiljuti (vabandatagu mu aja- ja nimemälu puudulikkust) külastas Eestit daam, kelle kunstiteoseks on tema ise. Ta töötab värvide, stiilide, tekstuuridega, laskub isegi sellisele tasemele, et laseb ennast kirurgiliselt modifitseerida. Tema näo muutuste plastika on erutav, see viib meid lähemale inimkeha piiridele, võimaldab mõtiskleda inimnäo (jumala sarnase?) muutumise võimalikkuse ja tähenduslikkuse üle. Kas see on väärtus?
Sarnane enesekaemuse- ehk tegelikult pigem enesereflektsiooni nähtus on infoühiskonna üks nähtavamaid tunnuseid. Pidev vajadus küsida: kes ma olen? mis te minust arvate? on igasuguse sotsiaalse võrgustiku kvintessents. Inimese sotsiaalse loomuse, edasi- ja tagasisidestuse vajaduse põhjatu allikas on tänapäeva turunduse püha graal. Miski, mille pealt kõik loodavad teenida. Kuidas täpselt, seda ei tea keegi. Aga kõik haistavad, et see on miski, mis on praegusel hetkel kõige tähtsam. Mine tea, võib-olla haistavad kirjanikudki. Ühed näevad potentsiaalset edu, teised liuglevad nö orgaanilisest inertsist kaasa. Kui kõik räägivad endast, järelikult on nii õige ja hea? Järelikult on see normaalne, ehk isegi vajalik, võib-olla väärtuslik. Kas mina-kajastus on väärtus?
Kui ma loen (suudan lugeda) teatud vanuses teatavast soost kirjaniku tekste, mille peategelane on samast soost ja sama vana, siis tabab mind kummaline tõrge. Ma justkui haistaks sõnade tagant seda päris-inimest. tema higi, hormoone, vahel verelõhnagi. Ja see pelutab mind ära. Mul on tunne, nagu seisaksin ma selle inimese magamistoas ja oleksin sunnitud sorteerima tema aluspesu. Okei, mõne inimese puhul võiksin ma seda tegevust ehk nautidagi. Aga kindlasti mitte kõigi puhul. Ma ei taha teada nendest kibedatest hommikutest, kuhu on jätnud oma jälje mõni lahkuv meesisend, kelle lahkumise vari ikka veel naiskirjaniku suunurgas kirvendab, ega nendest valelikest naistest, kelle reeturlik minevikunaer meeskirjaniku õlad ikka veel aeg-ajalt võpatama paneb. Ma näen neid varje ja mulle ei meeldi, et nad on elus. Ma tahaksin tarbida neid kuidagi filtreeritult, läbi esteetikakanga surutuna, ilma feromoonide ilmeksimatu märgistuseta paberilehtede serval.

Ja muidugi see on eelkõige küsimus maitsest. Ma eelistaksin uut kunstilist elu luua in vitro, parimate alusmaterjalide hulgast huvitavamat komplekti selekteerides, sest mulle tundub vastuvõetamatu see mõte, et ühe lapilise lehma saamiseks tuleb mul ristata tähniline pull saja siiruviirulise ovuleeriva isendiga. Ma tahaksin tunda looja kätt - stiliseeritust, kompositsiooni nähtamatute ja kõikemuutvate lõimede olemasolu. Ma nii väga eelistaksin seda nendele kantud ja omakssaanud, konnasilmakujuliste ninadega kingadele, mille sisse mind üritatakse meelitada. Andestatagu mulle paadunud lillelõhnaline viktoriaan minust, aga kui kõik inimlik on nii vaimustav väärtus, siis miks me üldse loome? Võiksime selle asemel minna avalikku käimlasse kogumiskasti roobitsema: milline elu, milline rikkus, milline autentsus! Paigutada kujude asemel ehtsad laibad näitusesaali ja kustuda kaema - milline kunst, milline ülevus, milline emotsioon! (ah jah, see ju on juba isegi tehtud!) Või mis veel parem: loobuda kajastamast, looduba segavast lõuendist ja paberist, ja lihtsalt olla, olla meie ise, sest me kõik oleme unikaalsed ja seega on igaüks meist Universumi suurim väärtus!
Aga mis siis üldse on enam väärtus?

* Lugesin hiljuti Günter Grassi “Plekktrummi”. See tähendab, üritasin lugeda. Ja kurvastusin sellest, kuidas psühholoogiliselt täiesti vettpidamatu peategelane (kole ja järelikult halb inimene, imbetsill ja sealjuures hämmastavalt keerulise kõnekeelega, täiesti kompleksivaba erudiit, kes pole päevagi koolis käinud - tõeline moodsa maailma superkangelane!)  on mõõdutundetult üles kiidetud ja ilmselt meelelahutusvinklist suureks kirjanduseks tunnistatud, sest missuguseid muid argumente saab seal olla? Sama tunne tabas mind siis, kui lugesin Marques’i. Kurvastus, suur suur kurvastus. Kas tasub väärtustada kunsti, milles me näeme tuttavlikkust? Milles me tunneme midagi ära? Mis tekitab meis elevust, kui miski, mida me oleme kogu aeg teadnud, aga pole veel näinud vormistatuna? Et kui väike laps joonistab kuuse, ja see on selline roheline kolmnurkadest koosnev moodustis, siis ma hõikame “kuusk!” ja juubeldame, sest see on meile mõistetav: me ise joonistasime just samamoodi! Ja põlgame ära tõelise kuusesuse, mis asub tegelikult hoopiski muus? Ja me ei märka seda, kui kaugele me oleme kuuskedest liikunud, vaid tunneme õnnetunnet sellest, et me saame millestki aru? Ja see tundub meile KUNST?


  1. birk

    ah jaa, inspiratsiooniallikana töötas kindlasti ka uus lootustandev staarkirjanik :) http://www.elu24.ee/?id=284543

  2. birk

    muahaha, noorstaarkirjanik õitseb hämmastavate metafooridega! “Kätlin silmitses mind kui nukrat elevanti, kes enda suurest torust laseb kuuldele kilkamisi, mis väikestele lastele peeretamist meenutab.” Ja igaks juhuks selgitab järgmises lauses: “Tol hetkel mina aga ei peeretanud, ma nutsin südamest.”
    Kus oleksime ilma selle surematu romaanita….

  3. Mihkel Kunnus

    “Kole ja järelikul loll”???

  4. Martin Luiga

    Teie artikkel inspireeris mind vastulauset kirjutama.

    http://martinluiga.wordpress.com/2010/07/13/ons-uks-blog-ka-midagi-vaart/

  5. Birk

    Mihklile: jah, ma olen täiesti veendunud, et välimus ja sisemus on üpriski lõdvalt ja kui, siis pigem pöördvõrdeliselt seotud (dorian grey-usku mina) :) aga “Plekktrummis” (nagu muinasjuttudes) on kurikavalaks pealetegaseks vesipeaga kääbus. Minus protestib kõik sellise käsitlusviisi vastu.

  6. Hanna Kangro

    Birk kallis, ma kadestan su võimet teemasse nii kirglikult suhtuda, kuid mis puudutab kunsti (väärtust)siis selle funktsioneerimine baseerubki ju mõistmisel läbi samastumise, kas seda ei öelnud mitte kunagi kuskil väga ilusti Asko Künnap. Igasugune kunst püüab pidevalt laveerida illusoorsuse ja inimese kodustatud pidepunktide vahel. Mis puudutab seda bloginduse teemat siis minu meelest tuleks enda vaimu dieedi nimel kõike seda paska ignoreerida, keegi ju ei topi seda meile nina alla..

  7. Kerri

    - Let’s start with the Samsung Galaxy Gear first, because this
    is more than just a watch. The instant a child fits Dayz Stand alone Hack they are modified.
    We can declare titanfall down load will not be the best thing since sliced bread, however it’s still important.

  8. gamescheattool.com

    Remarkable issues here. I’m very happy to peer your article.

    Thanks so much and I’m looking ahead to contact you.
    Will you please drop me a mail?

Leave a Comment