Lõpetasin äsja rokiguru Patti Smithi raamatu „Just Kids“, mis jäi mulle silma ühe tuttava raamaturiiulil ja mille sealt ahnelt kaasa haarasin. Tagakaanelt võib lugeda, et teos algab armastusloona ja lõpeb eleegiana. Mulle tundub pigem, et ta algab detailselt ja lõpeb emotsionaalselt. Esmalt on tähtis panna paika ajastu, ümbrus, inimesed, kuid lõpus jäävad detailide asemel kõikjale hõljuma hoopis tunded. Kaovad argisus, rituaalide kirjeldused, eneseotsingud ja avastused. Alles jääb nukrus, mida saadab kindel teadmine, et elatud ja jagatud elu on olnud seda valu väärt.

Patti Smith alustas luuletajana ja tahtis just selles valdkonnas läbi lüüa, kuid teda saatsid kõikjal kunstiinimesed ja lõpuks leidis ta end sobivat hoopiski rokkarite maailma. Mälestusteraamat „Just Kids“ jutustab tema enda elust, kuid peamiselt kunstnik Robert Mapplethorpe’ist, keda võiks julgelt nimetada Patti hingesugulaseks. Nad alustasid armastajatena, kuid et neid ühendas eelkõige soov ennast kunsti kaudu väljendada ja nad pidevalt teineteist selles vallas inspireerisid ja tagant utsitasid, siis näib mulle nende suhte puhul vaimne mõõde olevat igal ajahetkel olulisem ja kestvam kui mistahes füüsiline väljund selle vastena. Raamatus on palju siseheitlusi ja arutlusi selle üle, mis on kunstis oluline, kuidas kunstnikuna (sõna kõige laiemas mõttes) läbi lüüa ja miks tasub endale kindlaks jääda. Seal on 1960. ja 70. aastate New York. On Andy Warhol, narkootikumid, Chelsea hotell, reisid Prantsusmaale, Arthur Rimbaud, looming, AIDS, surm. Tekst kubiseb igasugu viidetest iidolitele. Lugemine kulgeb aga kiirelt ja ladusalt, sest kirjutis on haarav ja hõlpsalt mõistetav ka ilma tausta tundmata. Patti otsib sündmuste vahel seoseid, kasutab ülevoolavaid metafoore ja mahlakaid väljendeid, mis nii mõnelgi korral sunnivad sõnaraamatu järele haarama.

Teose üks põhiline funktsioon näib olevat kinnitada stereotüüpset nägemust kunstnikust: nälja piiril elamine, konfliktid perega, šokeeriva sisuga loometöö, mida segavad argimured, kõike saatev äng ja kõhklus: kas ma ikka teen õiget asja? Ja samas täielik veendumus, et kunstnik olla on kõige ägedam asi maailmas. Taoline kunstniku mõiste järjekindel mütologiseerimine hakkab juba poole raamatu pealt närvidele käima, kuna seda rõhutatakse lihtsalt niivõrd palju. Jah, kunstnikud on erilised, nad on geeniused, neil on raske, kuid on nad seetõttu siiski teistest paremad? Kas pole nad ka mitte samasugused inimesed nagu teised? On’s neid vaja pidevalt kõrgustesse tõsta?

Raamatu lõpus ütleb Patti, et ta tahaks Robertit sõnades kinni püüda ja näib pigem arvavat, et tal see ühe teose raamides ei õnnestu, kuid „Just Kids“ on mu meelest nii sidusa ja terviklikuna kirjutatud, et lausa kadedaks ajab!

Värske Purpurmusta oru foorumi tegelane Elo