YouTube’is on kokkumonteeritud video piltidest, millel üks mees on jäädvustanud oma näo igal päeval kahekümne aasta jooksul (kui ma õigesti mäletan). Võiks küsida, kas see on kunst? Või laiemalt: kas see on väärtus? Jah, see on kahtlemata põnev. Me näeme muutumist, mida me muidu ehk ei märkaks. Või märkaksime, aga ei oskaks tähele panna. Lihtsalt nendiksime, et muutus on toimunud, tajumata selle muutuse nüansse. Seega on kahtlemata huvitav, et keegi on selle muutuse protokollinud. Kas see on väärtus?
Hiljuti (vabandatagu mu aja- ja nimemälu puudulikkust) külastas Eestit daam, kelle kunstiteoseks on tema ise. Ta töötab värvide, stiilide, tekstuuridega, laskub isegi sellisele tasemele, et laseb ennast kirurgiliselt modifitseerida. Tema näo muutuste plastika on erutav, see viib meid lähemale inimkeha piiridele, võimaldab mõtiskleda inimnäo (jumala sarnase?) muutumise võimalikkuse ja tähenduslikkuse üle. Kas see on väärtus?
Sarnane enesekaemuse- ehk tegelikult pigem enesereflektsiooni nähtus on infoühiskonna üks nähtavamaid tunnuseid. Pidev vajadus küsida: kes ma olen? mis te minust arvate? on igasuguse sotsiaalse võrgustiku kvintessents. Inimese sotsiaalse loomuse, edasi- ja tagasisidestuse vajaduse põhjatu allikas on tänapäeva turunduse püha graal. Miski, mille pealt kõik loodavad teenida. Kuidas täpselt, seda ei tea keegi. Aga kõik haistavad, et see on miski, mis on praegusel hetkel kõige tähtsam. Mine tea, võib-olla haistavad kirjanikudki. Ühed näevad potentsiaalset edu, teised liuglevad nö orgaanilisest inertsist kaasa. Kui kõik räägivad endast, järelikult on nii õige ja hea? Järelikult on see normaalne, ehk isegi vajalik, võib-olla väärtuslik. Kas mina-kajastus on väärtus?
Kui ma loen (suudan lugeda) teatud vanuses teatavast soost kirjaniku tekste, mille peategelane on samast soost ja sama vana, siis tabab mind kummaline tõrge. Ma justkui haistaks sõnade tagant seda päris-inimest. tema higi, hormoone, vahel verelõhnagi. Ja see pelutab mind ära. Mul on tunne, nagu seisaksin ma selle inimese magamistoas ja oleksin sunnitud sorteerima tema aluspesu. Okei, mõne inimese puhul võiksin ma seda tegevust ehk nautidagi. Aga kindlasti mitte kõigi puhul. Ma ei taha teada nendest kibedatest hommikutest, kuhu on jätnud oma jälje mõni lahkuv meesisend, kelle lahkumise vari ikka veel naiskirjaniku suunurgas kirvendab, ega nendest valelikest naistest, kelle reeturlik minevikunaer meeskirjaniku õlad ikka veel aeg-ajalt võpatama paneb. Ma näen neid varje ja mulle ei meeldi, et nad on elus. Ma tahaksin tarbida neid kuidagi filtreeritult, läbi esteetikakanga surutuna, ilma feromoonide ilmeksimatu märgistuseta paberilehtede serval.

Ja muidugi see on eelkõige küsimus maitsest. Ma eelistaksin uut kunstilist elu luua in vitro, parimate alusmaterjalide hulgast huvitavamat komplekti selekteerides, sest mulle tundub vastuvõetamatu see mõte, et ühe lapilise lehma saamiseks tuleb mul ristata tähniline pull saja siiruviirulise ovuleeriva isendiga. Ma tahaksin tunda looja kätt - stiliseeritust, kompositsiooni nähtamatute ja kõikemuutvate lõimede olemasolu. Ma nii väga eelistaksin seda nendele kantud ja omakssaanud, konnasilmakujuliste ninadega kingadele, mille sisse mind üritatakse meelitada. Andestatagu mulle paadunud lillelõhnaline viktoriaan minust, aga kui kõik inimlik on nii vaimustav väärtus, siis miks me üldse loome? Võiksime selle asemel minna avalikku käimlasse kogumiskasti roobitsema: milline elu, milline rikkus, milline autentsus! Paigutada kujude asemel ehtsad laibad näitusesaali ja kustuda kaema - milline kunst, milline ülevus, milline emotsioon! (ah jah, see ju on juba isegi tehtud!) Või mis veel parem: loobuda kajastamast, looduba segavast lõuendist ja paberist, ja lihtsalt olla, olla meie ise, sest me kõik oleme unikaalsed ja seega on igaüks meist Universumi suurim väärtus!
Aga mis siis üldse on enam väärtus?

* Lugesin hiljuti Günter Grassi “Plekktrummi”. See tähendab, üritasin lugeda. Ja kurvastusin sellest, kuidas psühholoogiliselt täiesti vettpidamatu peategelane (kole ja järelikult halb inimene, imbetsill ja sealjuures hämmastavalt keerulise kõnekeelega, täiesti kompleksivaba erudiit, kes pole päevagi koolis käinud - tõeline moodsa maailma superkangelane!)  on mõõdutundetult üles kiidetud ja ilmselt meelelahutusvinklist suureks kirjanduseks tunnistatud, sest missuguseid muid argumente saab seal olla? Sama tunne tabas mind siis, kui lugesin Marques’i. Kurvastus, suur suur kurvastus. Kas tasub väärtustada kunsti, milles me näeme tuttavlikkust? Milles me tunneme midagi ära? Mis tekitab meis elevust, kui miski, mida me oleme kogu aeg teadnud, aga pole veel näinud vormistatuna? Et kui väike laps joonistab kuuse, ja see on selline roheline kolmnurkadest koosnev moodustis, siis ma hõikame “kuusk!” ja juubeldame, sest see on meile mõistetav: me ise joonistasime just samamoodi! Ja põlgame ära tõelise kuusesuse, mis asub tegelikult hoopiski muus? Ja me ei märka seda, kui kaugele me oleme kuuskedest liikunud, vaid tunneme õnnetunnet sellest, et me saame millestki aru? Ja see tundub meile KUNST?

Mulle meeldisid väga mõned mõtted Toomas Raudami Postimehe kirjutisest, kus ta juhtis tähelepanu sellele, et vaatamata üha laienevale kirjanikeepideemiale Eesti Vabariigis on endiselt väga vähe neid, kes on kajastatud. Ja üsna küsitav on see, kas see kajastatavus on õigustatud.

Kes on Eesti luule? Jürgen Rooste. Kes on Eesti proosa? Jan Kaus. Kes on Eesti kirjanduse trendsetter? Peeter Helme. Üldse mitte neid alahinnates jääb ikkagi küsimus, et miks see on just nii. Ja mul torkab pähe terve rida põhjuseid: keegi peab ju olema, inimeste mälumaht on piiratud, kõik need kirjanikud on viljakad ja kirjutavad hästi ning mis veelgi tähtsam - nad on nähtaval. Arvamusrubriikides, telesaadetes, avalikel üritustel. Ja veelgi enam: nad on arvamustatud (opinionated, vabandage see keele vägistamine). Nad loevad, arvavad, annavad nõu, juhivad tähelepanu teistele kirjanikele. Mistõttu teised kirjanikud omakorda loevad neid, arvavad nende kohta, annavad nõu neid lugeda. Lihtne ja loomulik.
Ja põhjendused? Veelgi lihtsam. Igale ennastarmastavale kirjanikule tundub loomulik, et temast kirjutatakse. Et ta kirjutised äratavad huvi, tekitavad diskussiooni, kirjeldavad ühiskonda, avastavad sealt omi väikeseid seaduseid - muidugi sellepärast, et see kõik on nendes teostes olemas. Ja nii nad istuvad oma kulunud tugitoolides ja keerutavad pöidlaid ning ootavad, millal puhkeb hiiglaslik meediakära. Kuni äkitselt taipavad - midagi ei ole juhtunud. Järjekordne teos on lennanud kosmose musta auku, maandunud raamatupoe lettidelt allahinnatud kauba hulka ja läinud kõige kaduva teed. Ah et miks? Ikka sellelsamal põhjusel, et meil on sadu ja sadu kirjutavaid ja avaldavaid inimesi ja tuhandeid igal aastal ilmuvaid raamatuid. KEEGI ei tea, mis tegelikult ilmub. Mul on kuri kahtlus, et igal aastal ilmub shedöövreid (ma ei leia klaviatuurilt õiget tähte, damn mac). Suurepäraseid, vaimukaid, elegantseid teoseid, mis mattuvad kogu selle muu kribukrabu alla, sest autoril ei ole õigeid sõpru - selliseid, kes temast kirjutaksid, kes kutsuksid teda televisiooni, kes tunneksid ära, mida ta teos tegelikult väärt on, kes soovitaksid seda teistelegi lugeda.

Ja miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et hiljuti osalesin ka mina Sirbi gallupis, mis (niipalju kui mina aru sain) sai just sel eesmärgil läbi viidud - uurida, kas viimastel aastatel on ilmunud väärtteoseid, mis on jäänud avaliku tähelepanu alt välja. Suurepärane üleskutse! Istusin maha ja hakkasin mõtlema. Ja arvake ära, missugused teosed mulle pähe tulid? Ikka sõprade omad, neid olen ma ju lugenud ja mõistnud. Ainult et sõbrad on sattunud sellised, keda on juba täitsa usinalt kajastatud. Kust siis see tunne, et ei kajastata piisavalt? Eks ikka raamatupoest. Nende hiiglapikkade lettide ja kõrgete kuhilate eest, kus on alati kümneid ja kümneid raamatuid, mille pealkirjadegi lugemine korralikuks tööks osutub ja mille autorite nimed mulle mitte vähimatki ei ütle. Ja andestage mu mannetus, aga ma ei ole füüsiliselt suuteline neid kõiki avama, läbilehitsemisest või suisa lugemisest rääkimata. Seega on arvustamata raamatu minu kätte sattumine puhas õnnemäng ja social marketing, ehk siis loomulikult loen ma neid teoseid, mida sõbrad mulle soovitavad.

Aga mis kõige kummalisem, sedasama gallupit Sirbist lugedes sattusin nii mitmeski lõigus just nende samade nimede otsa, kellest niigi kogu aeg räägitakse. Hea küll, ma tunnistan oma koshmaarset võhiklikkust, aga sellegipoolest on neid nimesid ilmselt kolmekümne kandis, keda ma tänapäeva Eesti kirjandusest üldse tean (arvestamata neid legendaarseid kirjanikke, kes olid kuulsad juba siis, kui ma alles hällis lalisesin). Ja veel hirmsam, needsamad nimed figureerivad igas kirjanduse aastakokkuvõttes. Nagu piisab selleks, et mõjuda filosoofia asjatundjana, lausuda kolme maagilist nime (Lacan, Žižek, Derrida), piisab kirjanduse asjatundjaks olemisest tänapäeval justkui sellest, et tead, kes on Rooste, Helme ja Kaus. Hoidku sellest, et oled kuulnud Merilaist ja Saarest, siis on tegu juba kõrgema pilotaažiga. Mihkelson, Õnnepalu, Park, Hellerma teevad nimetajast tõeliselt haritud gurmaani. Ja noh, kardetavasti usub nii mõnigi lahterdamismeister, et olles lugenud midagi minu teostest, on tal olemas side “Eesti noorkirjandusega”.  Õudne, hirmus ja kurb.

Ja mis see lahendus on? Kui kirjastused ükskord saaksid aru, kui tänuväärne on tegelikult arvustuste olemasolu (puhas promotion!), oleks ehk mingit muutust loota. Samuti võiksid päevalehed saada aru, et hästi kirjutatud arvustus võib olla sama huvitav kui ükskõik milline muu arvamusartikkel ning et selliseid võiks suisa iganädalaselt avaldada (iseasi, kui keeruline on selliseid kirjutajaid leida?). Mul ei oleks midagi korralike ülevaadete vastu, kus ei oleks mainitud mitte ainult teose pealkiri ja autor, vaid ka žanriline kuuluvus. Siis ehk jõutaks kunagi ka selleni, et me ei võrdleks enam reisipäevikuid elulugudega ja fantaasiaraamatuid realismile apelleerivate teostega (me ei hakka ju kunagi tõsimeeli võrdlema Mozartit ja lady Gagat, või mis?) ning üritaks pidevalt midagi järeldada kapsaste kohta kartulite põhjal.

* Toomaste kohta polnudki muud öelda, Kaarli pealkiri inspireeris :) Tutvumine Toomas Raudamiga ENKO seminaril oli tore kogemus ja jumal tänatud, et Toomas Vint mind oma blogis järgmiseks vasakpoolsete mässu vedajaks tituleeris, sest see äratas mu tähelepanu ning nüüd on mu kirjanikepagas tema nime võrra rikkam. Niimoodi hakkan veel viimaks arvama, et tean midagi Eesti kirjandusest :P

Vint, Raudam ja teised viripillid…

Globaalkirjanik Baturin

Kas Teede ikka läks Tartusse?

Elo Viidingu emapuhkus. Ota misassja?!

Isa tuba on tühi. Nooremast proosast.

Kohtume kolmapäeval 14. aprillil kell 18:00.

Kultuurkapital eraldas raha seesinase purpurmust.org lehe ülalpidamiseks praeguse teenusepakkuja hinna järgi peaaegu kaheks aastaks. Suur aitäh nendele purpurmusta liikmetele, kes oma kehvas majanduslikus olukorras leidsid võimaluse kuni praeguseni asjal hing sees hoida. Birk, Allar, Kaarel, Robert. Kui kedagi unustasin, hõigake!

Samuti eraldas Kultuurkapital sel korral raha purpurmustale välise kõvaketta ostmiseks, kus saab olema arhiiv - siiani toimunud (ja tuleviku) ürituste videod, fotod, ilmunud ja ilmumata käsikirjad. Kui keegi kirjutab midagi suurt või väikest, ja kardab, et läheb kaduma, on nüüd koht, kuhu salvestada värsket eesti kirjandust. Sest kellel meist poleks asjad nii kaduma läinud, et arvuti kuumeneb üle või keegi sellele midagi peale valab või kaovad paberilehed või põleb märkmik?

Aitäh, Kulka!

Tänase mõttearetuse on inspireerinud vaene Jürgen, kes püüab endiselt Eesti rahvast “hukust” “päästa”, ja seda otse Kerberose lõugade vahel elik delfi lehekülgedel.

Kõige suurema küsimuse võiks püstitada nii: kas kirjandus ja laiemalt võttes kunst üldse, on vajalik ühe rahva allesjäämiseks? Ja otsida sellele vastust, arvestades, et tänase päeva diskussioonis on “kirjandus”, “kunst” ja ka “rahvus” juba paratamatult amortiseeruvad mõisted - väärtuslikult tugevalt seotud kasumlikkuse skaalaga.

Laiemalt vaadates - kas on midagi imesteldavat selles, et tänapäeva lapsed ei mõista Lutsu, Tammsaaret, Kreutzwaldi, hoidku veel rääkimast Ristikivist, Vetemaast, Krossist või suisa ennenägematult ülbelt viidates Kausile, Saadile, Saarele? See on paratamatu nähtus, mille on tinginud aeg. Nagu me lõpetame keskkooli teaduslike teadmistega aastas 1900, lõpetame seal ka oma kirjanduslike teadmistega. Ja siin ei ole midagi pahaks panna. Kas me süüdistame tuumafüüsikuid, et hei, me ei mõista isegi relatiivsusteooriat, ärge tehke teadust, see on mõttetu? Kas me süüdistame geneetikuid, et hei, see Mendel ajas mingit kahtlast soga, ärge jamage, tehke midagi normaalset? Informaatikuid, et mis hullu juttu te ajate, kuidas saab mingi kast sooritada tehteid? Täpselt sama on kirjandusega: on paratamatu, et ka see rajaneb hierarhilisele teadmusahelale, ja ühel hetkel jääb kollektiivne vastuvõtuvõime sellest maha - tuleb teha isiklikke valikuid, sest pole aega ega energiat, et kõiki valdkondi sügavamalt  tundma õppida.

Jah, me kõik peame oskama lugeda, see on elementaarne. Samamoodi tuleks osata arvutada, aga kas programmeerimine on kõigile vajalik oskus? Täna veel mitte. Jõu õla loogilise arvestamisega oleks hea igapäevaselt toime tulla, aga kas peaks igaüks meist oskama ehitada raketti? Ja kirjandus - on ju selle parim osa just see, mis läheb edasi, areneb, otsib uusi võimalusi, kaugeneb baasist. Kas see on ebarahvuslik, kui inimesed eelistavad kultuuri asemel süvitsi teada hoopis spordist või lastekasvatusest või kolesteroolitasemest või Sharm-el-Sheikist võrdluses Dubaiga? Ei; see on inimlik. Hing on absoluutselt igas asjas, mida tehakse kirega, väga hästi võib kirglikult koristada! (ja ärge kujutage ette, et te üldse teate, mida koristamine tänapäeval tähendab või kuhu kosmosesse see valdkond on arenenud).

Ja midagi ei olekski ju katki, kui ei oleks seda nimetatud tingimust - väärtuse seotust kasumlikkusega. Mida väiksem on sihtrühm, seda kallim on toode. On üpriski selge, et ilma riigipoolse toetuseta on neetult kallis luua teost, mida tarbib 1000 (alla 1% elanikkonnast) inimest (keskmise romaani tiraazh) või hullem veel, 300 inimest (keskmise luulekogu tiraazh). Arvestades, et iga teose loomiseks kulub aeg ja energia - seda rohkem aega ja energiat, mida kvaliteetsem on see teos (viidates tagasi valdkonna hierarhilisele struktuurile). Ja nii jõuame paramatauseni, et kes tahab hästi kirjutada, peab eelkõige ise investeerima.

Ja miks? Sest kirjandust ja kunsti ei ole meile vaja. Me ei sõltu nendest nagu me sõltusime kunagi floppy diskidest ja siis CDdest ja nüüd mälupulkadest; meil ei ole seda vaja nagu kõige uuemat pesupulbrit, mis eemaldab plekid ka jahedas vees, või nagu kõige uuemat pliidiplaati, mis katsudes ei põleta sõrmi, aga toidu keedab valmis. Ja ka sellisest rahvuslikult populaarsest “ära tule tõelise tööinimese leiba ära sööma”- suhtumisest ei oleks midagi, kui meil oleks olemas aristokraatide kiht - oleks selliseid inimesi, kes ei peaks muretsema oma sissetuleku pärast, vaid võiksid rahus pühenduda kirjutamisele, maalimisele, installatsioonide tegemisele. Aga ühe väikse ja räsitud riigi puhul ei ole see midagi, mida saaks nõuda - olgu siis publikult või riigilt. Vaid ikka ja jälle jäävad kirjanikule/kunstnikule alles kaks valikut: luua vabast ajast, ennast teisel moel finantseerides või luua teos sihilikult laia maailma - sinna, kus asub kasumlikkuse skaala teine ots. Ja sellega ennast rahvuse mõõtmest lahti siduda, teadlikult allutada ennast teistele reeglitele, teistele ootustele, teistsugustele standarditele. Kõik sõltub eesmärkidest, andestatagu macchiavellistile minus.

postitatud ka siia

Mikromälestused Chuck Palahniuki raamatutest.

“Fight Club” - tundus vägivaldsem, kui film ja oli esimene romaan, mis mind vaimustas (pärast “Kummi-Tarzanit” ja “Bullerby lapsi”).

“Invisible Monsters” - perfektne melodraama, mu lemmik seebiooper. Kattus lugemise ajal täielikult mu emotsionaalse ja vaimse seisundiga. Tõi palju rõõmu läbi meeletu kibeduse. “Birds ate my face.”

“Survivor” - kaane peal oli põlevate pükstega mees, kes üritas peopesa varjus suitsu süüdata. Tundus ‘nihilistlik’. Raamatulehed olid kollakaskrobelised ja lõhnasid nii tugevalt, et jätsid tubakast magusama krõbeda maigu kurku. Peategelane kuulatas hauakambris pea vastu seina, ega mõni surnu äkki ärka ning tule teda surmaembusesse võtma. Ainus Chuck Palahniuki romaan, milles on kasutatud caps locki: “I WANT TO GO TO PRISON.”

“Choke” - lõpetas Palahniuki nö ‘realistliku’ perioodi ning on nimetatud perioodi malbeim ja naljakaim raamat, kuigi ma ei usu selle romaani selgroogu sekundikski. Hea küll, et peategelane teeskleb restoranides toidu kätte lämbumist ja võõrad inimesed päästavad ta elu. Aga siis jäävad kõik need inimesed talle regulaarselt raha saatma, sest tunnevad end igavesti tema hooldajana? Ei usu. Raamatus on stseen, kus üks seksisõltlasest naine tahab, et peategelane Victor Mancini teda mängult vägistaks, aga kõik kukub jõle kohmakalt välja ja läheb untsu. Vibraator hüpleb ja põrkab põrandal. Lugesin seda mata tunnis. Naersin nii, et nägu huugas. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, kui raamat on mind naerma ajanud.

“Lullaby” - Väga kurb raamat hällidest ja surnud tittedest. Mu raamatukaanel oli ilus valge lastetoa tapeet helesiniste ja roosade kaisukarudega. Klassivend laenas ja andis tagasi kohviplekiga. See ärritas mind. Raamatu lõpus on traagiline armastus vana šotlasest politseiniku keha ja peategelase vahel. Ühel hetkel tõusevad peategelane ja üks nõidustega tegelev naine õhku ja kerkivad suure laelühtri juurde üles. See on mingit sorti armastusakt. Sellesama naise jäätatud titt visatakse põrandale kildudeks.

“Diary” - esimesel korral ei meeldinud, teisel korral meeldis täiega ja loeksin seda hea meelega veel. Seal on üks stseen, kus peategelane on metsas ja tal on süda paha ning päikselaikude vahel ärkab üks skulptuur ellu ning hakkab raskete sammudega tema poole kõndima. Romaanis on ka rikas vanamees Angel Delaporte, kelle hingeõhus on viskit ja kes kannab vist nahkpükse. Ta lõhub koos peategelasega seinu, et leida sealt peategelase surnud abikaasa / Angeli armukese süngeid vihast ja põlgusest kantud sõnumeid. Palahniuki kõige paremini kokku istuv masinavärk, see raamat.

“Rant” - tulevikuvärk.

“Pygmy” - meeletu keelemõnu. Kogu raamat on kirjutatud katkises inglise keeles ja see kannab igal leheküljel. Kannab kauem, kui lugu ise. Isegi ei mäleta, kuidas see lõppes.

“Stranger than Fiction” / “Non-Fiction” - kaane peal on lahe koer, kellel on must kapuutsiga pusa seljas ja “Fight Club” käes. Seal on üks pikk artikkel tänapäeva lossiehitajatest. Meestest, kes on päraturikkad, ehitavad oma kätega losse ja siis elavad nendes. Seal on ka naljakas artikkel vabaõhu pornofestivalist. Ühel hetkel seisavad inimesed järjekorras, et osta pullitüra.

Kadriorus, Vilde Muuseurmis, Rohelisel aasal

Martin Vabati teise luuleraamatu „Naerutaltsutaja“ esitlus.

Martin: „Selles on laule, mis ei lase mind enam kauem kodus ega tööl püsida. Kadrioru alev on mu kodu - siitki on nii palju jutustada, missest et suur linn siit läbi voolab.“
Muuseumi perenaine hoiatas, et muuseumis pidi olema külm. Seega tuleb valmistuda ja ruum puhta olemisega soojaks teha.

Ps. Esitlus toimub ka 10. veebruaril 18:00 Tartus Tampere majas.

]]> http://www.purpurmust.org/foorum/2010/02/01/naerutaltsutaja/feed/ http://www.purpurmust.org/foorum/2010/02/01/kolmapaeval-musta-lae-all/ http://www.purpurmust.org/foorum/2010/02/01/kolmapaeval-musta-lae-all/#comments Mon, 01 Feb 2010 09:06:10 +0000 eia http://www.purpurmust.org/foorum/?p=144 3. veebruar kell 18

Kirjanduslik kolmapäev

Eesti Kirjanike Liidu Musta Laega Saalis, Harju 1

VÄIKE PROOSAKALEIDOSKOOP I

Kärt Hellerma, Grete Kutsari ja Birk Rohelennuga vestleb Peeter Helme. Kõlavad ka katked autorite teostest.