Muuhulgas näitab vastavatud Tartu Elektriteater festivali soojenduseks 8. mail filmi “Kaplinski süsteem”. Seansile tuleb kohale ka Jaan Kaplinski ise ja temaga vestleb Rauno Kivi. Mõistagi lastakse ka publikul sõna sekka öelda.

9. mail näitab Elektriteater aga värskelt valminud dokki “Biithotell”, mis jutustab biitnike elust ja loominguteest Pariisis aastatel 1957-1963, kui nad redutasid ühes räämas võõrastemajas ja lasid mõttel vabalt lennata. Tõeliselt inspireeriv vaatamine.

Kellel Tartusse asja, tulge kaema!

„Elupuud“ on mitmed tutvustused nimetanud ülistuslauluks elule ja sellega tuleb nõustuda. Kui palju ilu, loodust, hetki argipäevast on sinna sisse pikitud! Kurdetakse, et filmi on raske vaadata ja sellel puudub lineaarne narratiiv, kuid seda polegi vaja, sest vaataja ujutatakse üle kõige sellega, mis maailmas kaunist on. Meie elus pälvib igapäevane rutiin suurema osa ajast ja tähelepanust. Malicki film näitab,  et see ei pea olema sugugi igav, üksluine ja tüütu, vaid hoopis kaunis, meeliülendav ja hingelisusest pakatav. Meile avatakse ühe pere kasvamise lugu ja seda just läbi väikeste sammude nagu õhtusöögid, laste mängud, aiatööd, spontaansed lustimised veevoolikuga või käik linna. Selles kõiges on nii palju maagilist, kui sa vaid teed oma silmad lahti ja naudid seda. Olen veendunud, et päevade kaupa võiks elu, inimesi ja maailma lihtsalt suu lahti imetldes jälgida ning nende vooluga kaasa minnes end sealjuures ülihästi tunda. „Elupuu“ tekitab usu, et selline eksistents on võimalik, vaatamata karmusele ja ootamatutele tragöödiatele. Selline eksistents on tõepoolest võimalik ja filmi ideoloogia järgi vaid valiku küsimus: sa kas otsustad looduse või armu tee kasuks (way of nature vs way of grace).

Looduse ja armu tee lahutab ka filmiperekonna ema ja isa. Ütleb ju kasvav poegki oma mõtisklustes, et temas peavad alati võitlust ema ja isa. Esimene neist esindab kõike hella, südamlikku ja siirast, teine aga kõike karmi, jõulist ja isekat. Nende teineteiseleidmine ja abielu, mis filmi fookusest kõrvale jäävad, tunduvad pisut ebausutavatena. Tegemist on polaarselt erinevate isiksustega – kuidas nad kokku sattusid, mis neid teineteise poole tõmbas, millise jõuga nad külg külge kõrval elades niivõrd kaua vastu pidasid? Võib-olla on vastus lihtne: vastandid tõmbuvad. Kuid et nad pole oma erinevustes teineteist arendavad ja toetavad, vaid pigem aina enam lahku kasvavad, siis jääb kahtluseuss närima. Laste vastumeelsus isa suhtes ei näi tulenevat ühest konkreetsest vahejuhtumist, vaid peitub pigem iseloomude kokkupõrkes. Isa olemus lihtsalt ei sobi neile, sest see on nõudlik ja külm, samas kui ema pakub soojust ja tuge, tõstmata kunagi häält ja näitamata vägivaldset poolt. Film ühest külgest personifitseerib vanemate kaudu hea ja kurja võitlust, kuid teisalt rõhutab just ema ja isa ülitähtsat rolli lapse kujunemisel. Vanavanemad, sõbrad, kool omavad siin teisejärgulist rolli, kuid vanemad püsivad lakkamatult  fookuses. Nende mõju alt pole võimalik pääseda, nagu pole võimalik ka valida üht poolt, sest mõlemad jätkavad võitlust, andmata kunagi alla. Kuigi pildikeel, isa tõdemus oma elusügisel, et ta on olnud pime maailma ilu suhtes, ja kõigi tegelaste sõbralik kokkusaamine päris lõpus viitavad justkui autori armu teed toetavale hoiakule, pole võimalik mööda vaadata looduse teed esindavate tegude, sõnade ja kaadrite võimsusest. Nagu isa ja ema pojas, nii jätkavad nad oma võitlust ka vaatajas.

„Elupuud“ ei maksa peljata. Võib-olla ei sobi ta tõesti kõigile, kuid kui minna tema vooluga kaasa (mul õnnestus see alles teisel katsel), siis tajud sa selle sulinat veel mõnda aega pärast filmi lõppu.

Põlegem siis biitnike valguses läbi öö!

Sel nädalal esitletakse Kaarel B. Väljamäe raamatut “Suur mees juba”. Kohal on autor ise, lisaks veel Igor Kotjuh, Diana Leesalu, Märt Pius ja Kaspar Velberg. Algus kell 18.

Arutlusküsimusi kirjutajatele: miks ja kellele te kirjutate? Kas (kujuteldavad) adressaadid on samad või muutuvad ajas? Kas põhjus, miks kunagi kirjutamist alustatud sai, erineb põhjusest kirjutamist jätkata? Kellele kirjutada päevikuid ja muid autobiograafilisi märkmeid? Mil määral on kirjutamine edevuse väljendus? Ja kas sisseostude nimekiri on ikka nii süütu paber, nagu Eco väidab?