Tänase mõttearetuse on inspireerinud vaene Jürgen, kes püüab endiselt Eesti rahvast “hukust” “päästa”, ja seda otse Kerberose lõugade vahel elik delfi lehekülgedel.

Kõige suurema küsimuse võiks püstitada nii: kas kirjandus ja laiemalt võttes kunst üldse, on vajalik ühe rahva allesjäämiseks? Ja otsida sellele vastust, arvestades, et tänase päeva diskussioonis on “kirjandus”, “kunst” ja ka “rahvus” juba paratamatult amortiseeruvad mõisted - väärtuslikult tugevalt seotud kasumlikkuse skaalaga.

Laiemalt vaadates - kas on midagi imesteldavat selles, et tänapäeva lapsed ei mõista Lutsu, Tammsaaret, Kreutzwaldi, hoidku veel rääkimast Ristikivist, Vetemaast, Krossist või suisa ennenägematult ülbelt viidates Kausile, Saadile, Saarele? See on paratamatu nähtus, mille on tinginud aeg. Nagu me lõpetame keskkooli teaduslike teadmistega aastas 1900, lõpetame seal ka oma kirjanduslike teadmistega. Ja siin ei ole midagi pahaks panna. Kas me süüdistame tuumafüüsikuid, et hei, me ei mõista isegi relatiivsusteooriat, ärge tehke teadust, see on mõttetu? Kas me süüdistame geneetikuid, et hei, see Mendel ajas mingit kahtlast soga, ärge jamage, tehke midagi normaalset? Informaatikuid, et mis hullu juttu te ajate, kuidas saab mingi kast sooritada tehteid? Täpselt sama on kirjandusega: on paratamatu, et ka see rajaneb hierarhilisele teadmusahelale, ja ühel hetkel jääb kollektiivne vastuvõtuvõime sellest maha - tuleb teha isiklikke valikuid, sest pole aega ega energiat, et kõiki valdkondi sügavamalt  tundma õppida.

Jah, me kõik peame oskama lugeda, see on elementaarne. Samamoodi tuleks osata arvutada, aga kas programmeerimine on kõigile vajalik oskus? Täna veel mitte. Jõu õla loogilise arvestamisega oleks hea igapäevaselt toime tulla, aga kas peaks igaüks meist oskama ehitada raketti? Ja kirjandus - on ju selle parim osa just see, mis läheb edasi, areneb, otsib uusi võimalusi, kaugeneb baasist. Kas see on ebarahvuslik, kui inimesed eelistavad kultuuri asemel süvitsi teada hoopis spordist või lastekasvatusest või kolesteroolitasemest või Sharm-el-Sheikist võrdluses Dubaiga? Ei; see on inimlik. Hing on absoluutselt igas asjas, mida tehakse kirega, väga hästi võib kirglikult koristada! (ja ärge kujutage ette, et te üldse teate, mida koristamine tänapäeval tähendab või kuhu kosmosesse see valdkond on arenenud).

Ja midagi ei olekski ju katki, kui ei oleks seda nimetatud tingimust - väärtuse seotust kasumlikkusega. Mida väiksem on sihtrühm, seda kallim on toode. On üpriski selge, et ilma riigipoolse toetuseta on neetult kallis luua teost, mida tarbib 1000 (alla 1% elanikkonnast) inimest (keskmise romaani tiraazh) või hullem veel, 300 inimest (keskmise luulekogu tiraazh). Arvestades, et iga teose loomiseks kulub aeg ja energia - seda rohkem aega ja energiat, mida kvaliteetsem on see teos (viidates tagasi valdkonna hierarhilisele struktuurile). Ja nii jõuame paramatauseni, et kes tahab hästi kirjutada, peab eelkõige ise investeerima.

Ja miks? Sest kirjandust ja kunsti ei ole meile vaja. Me ei sõltu nendest nagu me sõltusime kunagi floppy diskidest ja siis CDdest ja nüüd mälupulkadest; meil ei ole seda vaja nagu kõige uuemat pesupulbrit, mis eemaldab plekid ka jahedas vees, või nagu kõige uuemat pliidiplaati, mis katsudes ei põleta sõrmi, aga toidu keedab valmis. Ja ka sellisest rahvuslikult populaarsest “ära tule tõelise tööinimese leiba ära sööma”- suhtumisest ei oleks midagi, kui meil oleks olemas aristokraatide kiht - oleks selliseid inimesi, kes ei peaks muretsema oma sissetuleku pärast, vaid võiksid rahus pühenduda kirjutamisele, maalimisele, installatsioonide tegemisele. Aga ühe väikse ja räsitud riigi puhul ei ole see midagi, mida saaks nõuda - olgu siis publikult või riigilt. Vaid ikka ja jälle jäävad kirjanikule/kunstnikule alles kaks valikut: luua vabast ajast, ennast teisel moel finantseerides või luua teos sihilikult laia maailma - sinna, kus asub kasumlikkuse skaala teine ots. Ja sellega ennast rahvuse mõõtmest lahti siduda, teadlikult allutada ennast teistele reeglitele, teistele ootustele, teistsugustele standarditele. Kõik sõltub eesmärkidest, andestatagu macchiavellistile minus.

postitatud ka siia

Mikromälestused Chuck Palahniuki raamatutest.

“Fight Club” - tundus vägivaldsem, kui film ja oli esimene romaan, mis mind vaimustas (pärast “Kummi-Tarzanit” ja “Bullerby lapsi”).

“Invisible Monsters” - perfektne melodraama, mu lemmik seebiooper. Kattus lugemise ajal täielikult mu emotsionaalse ja vaimse seisundiga. Tõi palju rõõmu läbi meeletu kibeduse. “Birds ate my face.”

“Survivor” - kaane peal oli põlevate pükstega mees, kes üritas peopesa varjus suitsu süüdata. Tundus ‘nihilistlik’. Raamatulehed olid kollakaskrobelised ja lõhnasid nii tugevalt, et jätsid tubakast magusama krõbeda maigu kurku. Peategelane kuulatas hauakambris pea vastu seina, ega mõni surnu äkki ärka ning tule teda surmaembusesse võtma. Ainus Chuck Palahniuki romaan, milles on kasutatud caps locki: “I WANT TO GO TO PRISON.”

“Choke” - lõpetas Palahniuki nö ‘realistliku’ perioodi ning on nimetatud perioodi malbeim ja naljakaim raamat, kuigi ma ei usu selle romaani selgroogu sekundikski. Hea küll, et peategelane teeskleb restoranides toidu kätte lämbumist ja võõrad inimesed päästavad ta elu. Aga siis jäävad kõik need inimesed talle regulaarselt raha saatma, sest tunnevad end igavesti tema hooldajana? Ei usu. Raamatus on stseen, kus üks seksisõltlasest naine tahab, et peategelane Victor Mancini teda mängult vägistaks, aga kõik kukub jõle kohmakalt välja ja läheb untsu. Vibraator hüpleb ja põrkab põrandal. Lugesin seda mata tunnis. Naersin nii, et nägu huugas. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, kui raamat on mind naerma ajanud.

“Lullaby” - Väga kurb raamat hällidest ja surnud tittedest. Mu raamatukaanel oli ilus valge lastetoa tapeet helesiniste ja roosade kaisukarudega. Klassivend laenas ja andis tagasi kohviplekiga. See ärritas mind. Raamatu lõpus on traagiline armastus vana šotlasest politseiniku keha ja peategelase vahel. Ühel hetkel tõusevad peategelane ja üks nõidustega tegelev naine õhku ja kerkivad suure laelühtri juurde üles. See on mingit sorti armastusakt. Sellesama naise jäätatud titt visatakse põrandale kildudeks.

“Diary” - esimesel korral ei meeldinud, teisel korral meeldis täiega ja loeksin seda hea meelega veel. Seal on üks stseen, kus peategelane on metsas ja tal on süda paha ning päikselaikude vahel ärkab üks skulptuur ellu ning hakkab raskete sammudega tema poole kõndima. Romaanis on ka rikas vanamees Angel Delaporte, kelle hingeõhus on viskit ja kes kannab vist nahkpükse. Ta lõhub koos peategelasega seinu, et leida sealt peategelase surnud abikaasa / Angeli armukese süngeid vihast ja põlgusest kantud sõnumeid. Palahniuki kõige paremini kokku istuv masinavärk, see raamat.

“Rant” - tulevikuvärk.

“Pygmy” - meeletu keelemõnu. Kogu raamat on kirjutatud katkises inglise keeles ja see kannab igal leheküljel. Kannab kauem, kui lugu ise. Isegi ei mäleta, kuidas see lõppes.

“Stranger than Fiction” / “Non-Fiction” - kaane peal on lahe koer, kellel on must kapuutsiga pusa seljas ja “Fight Club” käes. Seal on üks pikk artikkel tänapäeva lossiehitajatest. Meestest, kes on päraturikkad, ehitavad oma kätega losse ja siis elavad nendes. Seal on ka naljakas artikkel vabaõhu pornofestivalist. Ühel hetkel seisavad inimesed järjekorras, et osta pullitüra.

Kadriorus, Vilde Muuseurmis, Rohelisel aasal

Martin Vabati teise luuleraamatu „Naerutaltsutaja“ esitlus.

Martin: „Selles on laule, mis ei lase mind enam kauem kodus ega tööl püsida. Kadrioru alev on mu kodu - siitki on nii palju jutustada, missest et suur linn siit läbi voolab.“
Muuseumi perenaine hoiatas, et muuseumis pidi olema külm. Seega tuleb valmistuda ja ruum puhta olemisega soojaks teha.

Ps. Esitlus toimub ka 10. veebruaril 18:00 Tartus Tampere majas.

]]> http://www.purpurmust.org/foorum/2010/02/01/naerutaltsutaja/feed/ http://www.purpurmust.org/foorum/2010/02/01/kolmapaeval-musta-lae-all/ http://www.purpurmust.org/foorum/2010/02/01/kolmapaeval-musta-lae-all/#comments Mon, 01 Feb 2010 09:06:10 +0000 eia http://www.purpurmust.org/foorum/?p=144 3. veebruar kell 18

Kirjanduslik kolmapäev

Eesti Kirjanike Liidu Musta Laega Saalis, Harju 1

VÄIKE PROOSAKALEIDOSKOOP I

Kärt Hellerma, Grete Kutsari ja Birk Rohelennuga vestleb Peeter Helme. Kõlavad ka katked autorite teostest.

Kuna tänapäeval on pigem moes kiirjutada luuletusi, mis ei sisalda just kõige rohkem sõnu ja riime, siis korraldame sellise konkursi. See teeb ka parima luuletuse valimise lihtsamaks ja vähem aeganõudvaks.

Head võistlemist!

Oma luuletus saada, palun: luuletus@lugemisaasta.ee

NB! Purpurmustalt: Hoolimata sellest, kas saadate konkursile või mitte, ootab kommentaarium siiagi 3-5 sõnalisi luuletusi!

Taas on aasta mööda saamas. 19 päeva on veel aega lugeda, et siis esitada möödunud aasta põleva maja nimekiri. Ehk siis: “Kui eelmine aasta põleks majana maha, siis mis raamatud sa teel välja endaga kaasa krabaksid?” (Eelmise aasta nimekirjad leiad siit.)

Bussis või proovis lugedes kartsin vahepeal, et kõrvalistuja võib piiluda, mida loen ja … ma ei teagi, mis. “Frisk” on nn. George Milesi pentaloogia teine osa. Mu sõber Kristjan hoiab esimest osa enda sõnul Lasnamäe korteri rõdul ega soostu seda mulle tagasi andma. Ka “Frisk” on raamat, mida sobiks leida Lasnamäe korteri rõdult või kuskilt hoopis jubedamast ja lohutumast kohast, nt nukumajast, mis pedofiili pisarasoolast sätendades seisab üksi mahajäetuna metsas külma valge Kuu all.

Romaan algab tsitaadiga Jean Genet’lt.

Put all the images in language in a place of safety and make use of them, for they are in the desert, and it’s in the desert we must go and look for them.

Siit see kõik algabki. Ühest pildist, millest saab 13-aastase poisi kinnismõte, mantra, kõige kohutavam kutse Lähemale. (Meenutan esimese osa pealkirja: “Closer”.)

“Friski” on raske kirjeldada. See raamat ammendab ka ise kuskil maal sõnalise keele. Lihtsalt öeldes on siin posu erinevaid mehi ja noormehi, kes kepivad omavahel ringi. Naisi on romaanis vähe või pole üldse. Romaani keskseimaks tegelaseks kerkiv Dennis on see poiss, kes 13-aastaselt nägi fotot, mis määras kogu ta ülejäänud olemuse ja selle, kuhu poole see olemus teda kiskus: Lähemale.

Siin on mehed, kelle jaoks inimene on ainult keha ja seks lähedaseim/intensiivseim võimalik kehadevaheline suhtlus. Aga Dennisele sellest ei piisa.

Siin ma jäängi jänni. Kui ma nüüd ütlen, et seks ja vägivald on Dennise jaoks lahutamatud, oleks tegu kulunud teemaga. Ma ei kujuta ette, miks see mind huvitama peaks. Ma ei kujuta ette, kuidas edasi anda pühadust, kuhu Dennis end läbi teise inimese keha viia tahab. Siin tekib mõnelgi analoogia Patrick Süskindi “Parfüümi” peategelasega, kes tappis inimesi, et saada neist materjali jumala lõhnaks.

But inside my head the most spectacular violence is happening. A boy’s exploding, caving in. It looks sort of fake since my only models are splatter films, but it’s unbelievably powerful.

Kirjeldus nagu “unbelievably powerful - uskumatult võimas” muutub raamatu arenedes üha hirmsamaks. Mitmel korral iseloomustatakse inimese sisemuse või sellest väljuva lõhna sõnaga “profound”, mida tahaks tõlkida “üdipõhjalik”. Veel üks kirjeldus, mida karta.

Dennis annab üha enam voli tahtele, mida ta ei mõista: teha teise inimesega kõike, mis üldse võimalik. Kuidas anda edasi seda, kui põhjalik Dennis olla tahab, millisele põhjalikkusele ta tegelikult enda soove sõnastades viitab?

Jõhkrused, mis siin raamatus aset leidma hakkavad jätavad raamatu enda keele hätta. Ühel hetkel hakkab tekst lehe pealt maha kooruma, all on tühi paber. Sellest edasi ei pääse sõnastades keegi. Ei autor ega Dennis. (Mõlemad on Dennised.)

Mis teeb “Friski” eriliseks on ilmselt see, kui uskumatult lähedal kehale see kirjutatud on. Ma tunnen lugedes, et autor riskib kirjutades oma eluga. Ta on viinud sündmustiku käivitanud pildi sinna sõnakõrbe, sinna, kus piltide asemel on sõnad, eks, ja seal kõrbes saab see pilt aina kohutavamaid lapsi. Iga pilt esitab autorile ja seeläbi lugejale väljakutse: kas sa mind ka kirjeldada julged? Ja siin läheb asi eriti kõhedaks. Edasine kirjeldamine tundub olevat katastroofiline ettevõtmine, samas - samas - on probleem juba pildi enese olemasolus. Me võime jätta pildi kirjeldamata, aga see ei tee pilti olematuks.

Ma pole üllatunud, et Cooper on Prix Sade laureaat. Kes veel? Ja milline kirjandusteos veel võiks tänapäeval mõjuda nii, nagu de Sade’i lood kunagi mõjusid? Ma nagu mäletaksin kuskilt, et Cooper on saanud oma raamatute eest tapmisähvardusi.

I just realized that if you’re still reading you must be the person I want you to be. God, I hope so.

Cooper annab hääle kõndivatele mustadele aukudele. Lugedes esitatakse mulle veel üks väljakutse: siin on see inimene ja tal on hääl, aga ta on Rääkiv Must Auk - kas kuulad ta ära või keeldud? Aga ta on olemas, see inimene. Isegi, kui sa väldid teda ning unustad ta lõpuks. See ei tee teda olematuks. Aga ta ei oska ennast väljendada, ta ei saa aru enda tungist. Ta tahab sinust kõike. Kõik, mis su seest välja tuleb, on sõnum, teade. See pole pelk sitaga mängimine. See on informatsioon. Mille kohta? Dennis ei tea.

It’s a bit out of focus. Still, you can see the fingerprints of the person or persons who made it.

Raamatu lõpusõnad. Siis, kui oleme kõik võimalikud kihid ammendanud, jõudnud tagasi algusesse, pildi juurde. Pinnale, kus näpujäljed reedavad seatust ja seda, et iseenselikku pole siin midagi.

Aga mis on see Jõud, mis teiselt poolt musta auku kutse esitab. See kutsub ju ometi lähemale - Lähemale. Aga, issand jumal, kas tõesti mööda seda teed?

Ma taipasin seda praegu. Mis siis, kui “Frisk” ütleb lugejale: vahel tuleb saata sõnad rännakule, teha reisikirjeldus ilma reisita? Nõnda, et kui sõnad sealt kõrbest, kus päike liiva klaasiks sulatab, ringiga tagasi jõuavad, saab kutsuja petetud - tema arvab, et sa käisid, aga sina lähed teist teed. Vii sõnad ja pildid kõrbe, kuigi see teekond on võimatu. Sinu jaoks oleks see Võimatu.

Peaaegu täpselt aasta eest kirjutatud tutvustust Dennis Cooperist ja “Closerist” saab lugeda siit. Sissekanne kopeeritud mu blogist.

Hea sõber!
 
Tule meile appi ja aita kultuuripealinna programm veelgi paremaks teha. Enne päris pealinnaks saamist 2011. aastal on veel hea võimalus korda saata tervelt aastajagu erinevaid kultuurisündmusi. Kultuuripealinna programm ootab sinu loovaid mõtteid, üllatusi ja  lahendusi ning jagab järgmiseks aastaks välja 52 eraisikutele mõeldud stipendiumi, igaüks 10 000 krooni.  

Piisab ka ühest sinu ideest, mille tahad kas üksi või koos sõpradega Tallinnas 2010. aastal ühel nädalal, päeval või ööl teoks teha. Pealegi võib meie stipendium olla ka osa mõnest suuremast projektist, mis toimub avalikus linnaruumis. Mõtteid ja ideid saab kultuuripealinna kodulehel esitada kuni novembri lõpuni ning sündmus peab juhtuma ajavahemikus 2010.01.01 – 2010.12.31. Enam lihtsamaks vist minna ei saagi J

Vaata kodulehelt lisainfot

http://www.tallinn2011.ee/52ideed

PÄÄSTKEM PURPURMUST ORG!