See, kes kirjutab parima 3-5 sõnast koosneva luuletuse, saab kingituseks raamatupoe kinkekaardi.

Kuna tänapäeval on pigem moes kiirjutada luuletusi, mis ei sisalda just kõige rohkem sõnu ja riime, siis korraldame sellise konkursi. See teeb ka parima luuletuse valimise lihtsamaks ja vähem aeganõudvaks.

Head võistlemist!

Oma luuletus saada, palun: luuletus@lugemisaasta.ee

NB! Purpurmustalt: Hoolimata sellest, kas saadate konkursile või mitte, ootab kommentaarium siiagi 3-5 sõnalisi luuletusi!

Uues Värskes Rõhus ennenägemata koguses allakirjutanu tekste. Samuti Siimu luuletused ja Eia novellett, mõlemad väga head.

Taas on aasta mööda saamas. 19 päeva on veel aega lugeda, et siis esitada möödunud aasta põleva maja nimekiri. Ehk siis: “Kui eelmine aasta põleks majana maha, siis mis raamatud sa teel välja endaga kaasa krabaksid?” (Eelmise aasta nimekirjad leiad siit.)

Mul on vaja rääkida ühest raamatust, mille lugemise paari päeva eest lõpetasin. See on Dennis Cooperi “Frisk”.

Bussis või proovis lugedes kartsin vahepeal, et kõrvalistuja võib piiluda, mida loen ja … ma ei teagi, mis. “Frisk” on nn. George Milesi pentaloogia teine osa. Mu sõber Kristjan hoiab esimest osa enda sõnul Lasnamäe korteri rõdul ega soostu seda mulle tagasi andma. Ka “Frisk” on raamat, mida sobiks leida Lasnamäe korteri rõdult või kuskilt hoopis jubedamast ja lohutumast kohast, nt nukumajast, mis pedofiili pisarasoolast sätendades seisab üksi mahajäetuna metsas külma valge Kuu all.

Romaan algab tsitaadiga Jean Genet’lt.

Put all the images in language in a place of safety and make use of them, for they are in the desert, and it’s in the desert we must go and look for them.

Siit see kõik algabki. Ühest pildist, millest saab 13-aastase poisi kinnismõte, mantra, kõige kohutavam kutse Lähemale. (Meenutan esimese osa pealkirja: “Closer”.)

“Friski” on raske kirjeldada. See raamat ammendab ka ise kuskil maal sõnalise keele. Lihtsalt öeldes on siin posu erinevaid mehi ja noormehi, kes kepivad omavahel ringi. Naisi on romaanis vähe või pole üldse. Romaani keskseimaks tegelaseks kerkiv Dennis on see poiss, kes 13-aastaselt nägi fotot, mis määras kogu ta ülejäänud olemuse ja selle, kuhu poole see olemus teda kiskus: Lähemale.

Siin on mehed, kelle jaoks inimene on ainult keha ja seks lähedaseim/intensiivseim võimalik kehadevaheline suhtlus. Aga Dennisele sellest ei piisa.

Siin ma jäängi jänni. Kui ma nüüd ütlen, et seks ja vägivald on Dennise jaoks lahutamatud, oleks tegu kulunud teemaga. Ma ei kujuta ette, miks see mind huvitama peaks. Ma ei kujuta ette, kuidas edasi anda pühadust, kuhu Dennis end läbi teise inimese keha viia tahab. Siin tekib mõnelgi analoogia Patrick Süskindi “Parfüümi” peategelasega, kes tappis inimesi, et saada neist materjali jumala lõhnaks.

But inside my head the most spectacular violence is happening. A boy’s exploding, caving in. It looks sort of fake since my only models are splatter films, but it’s unbelievably powerful.

Kirjeldus nagu “unbelievably powerful - uskumatult võimas” muutub raamatu arenedes üha hirmsamaks. Mitmel korral iseloomustatakse inimese sisemuse või sellest väljuva lõhna sõnaga “profound”, mida tahaks tõlkida “üdipõhjalik”. Veel üks kirjeldus, mida karta.

Dennis annab üha enam voli tahtele, mida ta ei mõista: teha teise inimesega kõike, mis üldse võimalik. Kuidas anda edasi seda, kui põhjalik Dennis olla tahab, millisele põhjalikkusele ta tegelikult enda soove sõnastades viitab?

Jõhkrused, mis siin raamatus aset leidma hakkavad jätavad raamatu enda keele hätta. Ühel hetkel hakkab tekst lehe pealt maha kooruma, all on tühi paber. Sellest edasi ei pääse sõnastades keegi. Ei autor ega Dennis. (Mõlemad on Dennised.)

Mis teeb “Friski” eriliseks on ilmselt see, kui uskumatult lähedal kehale see kirjutatud on. Ma tunnen lugedes, et autor riskib kirjutades oma eluga. Ta on viinud sündmustiku käivitanud pildi sinna sõnakõrbe, sinna, kus piltide asemel on sõnad, eks, ja seal kõrbes saab see pilt aina kohutavamaid lapsi. Iga pilt esitab autorile ja seeläbi lugejale väljakutse: kas sa mind ka kirjeldada julged? Ja siin läheb asi eriti kõhedaks. Edasine kirjeldamine tundub olevat katastroofiline ettevõtmine, samas - samas - on probleem juba pildi enese olemasolus. Me võime jätta pildi kirjeldamata, aga see ei tee pilti olematuks.

Ma pole üllatunud, et Cooper on Prix Sade laureaat. Kes veel? Ja milline kirjandusteos veel võiks tänapäeval mõjuda nii, nagu de Sade’i lood kunagi mõjusid? Ma nagu mäletaksin kuskilt, et Cooper on saanud oma raamatute eest tapmisähvardusi.

I just realized that if you’re still reading you must be the person I want you to be. God, I hope so.

Cooper annab hääle kõndivatele mustadele aukudele. Lugedes esitatakse mulle veel üks väljakutse: siin on see inimene ja tal on hääl, aga ta on Rääkiv Must Auk - kas kuulad ta ära või keeldud? Aga ta on olemas, see inimene. Isegi, kui sa väldid teda ning unustad ta lõpuks. See ei tee teda olematuks. Aga ta ei oska ennast väljendada, ta ei saa aru enda tungist. Ta tahab sinust kõike. Kõik, mis su seest välja tuleb, on sõnum, teade. See pole pelk sitaga mängimine. See on informatsioon. Mille kohta? Dennis ei tea.

It’s a bit out of focus. Still, you can see the fingerprints of the person or persons who made it.

Raamatu lõpusõnad. Siis, kui oleme kõik võimalikud kihid ammendanud, jõudnud tagasi algusesse, pildi juurde. Pinnale, kus näpujäljed reedavad seatust ja seda, et iseenselikku pole siin midagi.

Aga mis on see Jõud, mis teiselt poolt musta auku kutse esitab. See kutsub ju ometi lähemale - Lähemale. Aga, issand jumal, kas tõesti mööda seda teed?

Ma taipasin seda praegu. Mis siis, kui “Frisk” ütleb lugejale: vahel tuleb saata sõnad rännakule, teha reisikirjeldus ilma reisita? Nõnda, et kui sõnad sealt kõrbest, kus päike liiva klaasiks sulatab, ringiga tagasi jõuavad, saab kutsuja petetud - tema arvab, et sa käisid, aga sina lähed teist teed. Vii sõnad ja pildid kõrbe, kuigi see teekond on võimatu. Sinu jaoks oleks see Võimatu.

Peaaegu täpselt aasta eest kirjutatud tutvustust Dennis Cooperist ja “Closerist” saab lugeda siit. Sissekanne kopeeritud mu blogist.

Tuli mullegi selline meil:

Hea sõber!
 
Tule meile appi ja aita kultuuripealinna programm veelgi paremaks teha. Enne päris pealinnaks saamist 2011. aastal on veel hea võimalus korda saata tervelt aastajagu erinevaid kultuurisündmusi. Kultuuripealinna programm ootab sinu loovaid mõtteid, üllatusi ja  lahendusi ning jagab järgmiseks aastaks välja 52 eraisikutele mõeldud stipendiumi, igaüks 10 000 krooni.  

Piisab ka ühest sinu ideest, mille tahad kas üksi või koos sõpradega Tallinnas 2010. aastal ühel nädalal, päeval või ööl teoks teha. Pealegi võib meie stipendium olla ka osa mõnest suuremast projektist, mis toimub avalikus linnaruumis. Mõtteid ja ideid saab kultuuripealinna kodulehel esitada kuni novembri lõpuni ning sündmus peab juhtuma ajavahemikus 2010.01.01 – 2010.12.31. Enam lihtsamaks vist minna ei saagi J

Vaata kodulehelt lisainfot

http://www.tallinn2011.ee/52ideed

Nüüd on kahjuks lood sellised, et Eial ja Robertil on taskud tühjad :( ent selle foorumi majutuse eest tuleks välja käia tulevaks aastaks 708 eek. Palun, kui keegi saab sandikopitaga aidata (üks kuu 59 eek, ei pea kogu aastat korraga maksma), aidake! Kirjutage mulle eia[at]purpurmust.org, saadan vastu kontonumbri. Sularahas saab Robertile maksta :) Või kui keegi saab otsida toetust väljaspoolt Purpurmusta, andke teada.

PÄÄSTKEM PURPURMUST ORG!

Käisin eile “Püha Tõnu kiusamist” vaatamas ja kohe tundsin, et tahan sellest rääkida. Et kui vastata sellele kõige nõmedamale küsimusele: “Missugused kunstiteosed on sind viimasel ajal kõnetanud?” siis jah, JAH! Veiko Õunpuu kõnetas mind.

Kõigepealt - Õunpuu on eelkõige visuaalne geenius. Ideaalsed kadreeringud, mis mängivad musta skaalal sellisel ulatusel, kus must ei tundu enam must, vaid näiteks roheline. Või kuldne. Lo-fi võtmes kvaliteetfilmi toota tundub täieliku hullumeelsusena, aga see töötab just tänu sellele, et selline mürarohke, purune, kõige halvemale amatöörfilmile ohtlikult lähedale astuv visuaalne tehnika on iseeneses parim iroonia tarbimiskultuuri särava, kliinilise, värvilise pildi vastu. Vastandamine ja kontrastidega töötamine on selles teoses režissööri lemmiktehnika. Igas episoodis olid omavahel paaritatud karikeeritud tüpaažid:  tumedavereline femme fatale vs kartulikoorene eesti mees, laisa hiiglase tüüpi politseinik vs pisike käbe ametivend, lakutud kupeldaja-Willy vs tema brutaalne paariline, energiline kurjusekäsilane Krahv vs täiuslikku õõvruumi kehastav Meister. 
Teiseks - heli ja montaaz. Mulle meeldis see eklektika, kuidas stseenid olid tükkideks raiutud nagu need ärahakitud käed seal metsa all. Lihtsalt vaimustav oli see üleminek paisuvalt müralt ja tihedalt pildilt sellele valusale valgele numereeritud kaadrile, mis signeeris järjekordse episoodi algust. Osa karaktereid omandas oma tegeliku mõõtme just tänu oma hääletämbrile (Meister, Nadežda). Ainult et oli ka kohti, mille tehnilise külje pealt jäi segaseks, kas selline fragmentaarsus peaks katma kogu filmi, või on kohati lihtsalt ebaühtlase montaaži küsimus. Esimesel juhul oleks pidanud selle tehnikaga veel rohkem üle vindi minema, teisel puhul tõmbama tagasi, et üleminekud episoodide vahel oleksid olnud maksimaalselt teravad.

Mis oli kogu teose kõige nõrgem koht - ja ai-ai, sellest oli kahju!- oli peategelase Tõnu karakter. See nimelt puudus. Ehk oli häda selles, et Taavi Eelmaa ei olnud kõige õigem valik sellesse rolli. Vägisi tundus, et nt  kasvõi kõrvalosa täitev Hendrik Toompere jr oleks paremini sobinud - et läbi suurema neutraalsuse ja pehmuse ja ehk isegi jõuetusegi oleks olnud peategelast inimesena kergem tajuda. Hetkel jäi Tõnu ise kõige lahtisemaks, tuimemaks, “selleks tehasedirektoriks”, kel justkui puudus igasugune inimlik mõõde (kes ei märganud isegi protestida, kui ta kuskile kahtlasse keldrisse ülekuulamisele lohistatakse, vaid pungitas ainult silmi nagu kala kuival). Teine põhjus oli see, et tal justkui polnudki midagi öelda. Tõnu ise oli auditoorium, nagu tainas, kellesse ülejäänud karakterid oma lohukesi vajutasid, kellele nad esitasid oma statemente, ja Tõnu rolliks oli olla käsn, kes kogu selle info endasse imeb ja siis jälle kusagil nukralt seistes jõllitab (ega tekita vähimatki tunnet, et mida ta, kurask, küll parasjagu mõelda võiks). Kohati mõjus see isegi harmooniat lõhkuvana, häirivana - nt kui ta koolipoisilikult karjub Nadeždale “Ma armastan sind”!, siis mõjub see täiesti ebakohaselt, häirivalt, ilusat lummavgrotsekset sümfooniat prääksupillina lõhestavalt, ja sellest ei hakka hea, vaid on lihtsalt natuke… lame. Sedasama va piinlikkustunnet, mis kindlasti on iga eestlasest kinovaataja salajane kompleks, tekitas ka kohatine proportsioneerituse ja komponeerituse ebaühtlus ja ülekarikeerimine, mis ei mõjunud enam naljakalt ega kurvalt, vaid tekitas lihtsalt ükskõiksust. Ühes kohas oli näiteks stseen, kus peategelane jõllitab tühjal pilgul peeglisse, samal ajal kui ta naine sõbraga õues suudleb - seda stseeni oleme küll kardetavasti sajas erinevas filmis sada korda näinud ega igatse seda taas näha.  Või kas peaks siin nägema parafraseeringut Hollywoodile? See hakklava-keldriteema oli ju ilmselgelt B-kategooria õudusfilmide kuldvaramust (”Hostel”) maha võetud.  Ja see Jaapani õudusfilmi-diskursus, kasvõi Nadežda tumedapäises-aukussilmses, kaelaväänutavas olekus, see küll tekitas sooja äratundmise, aga mõjus nagu režissööri isiklik-intiimne ääremärkus, mis on kogemata kombel sisse jäänud, kuigi poleks tohtinud.

Kokkuvõtvalt - see teos oli justkui lõunasöök kolm tundi peale ärasöömist :) Narratoloogia oli õhuke, see oli vaid kattevari, mille alla tegelik sisu oli hõredate niitidega traageldatud. Eelkõige oli see teos ulatuslik, äärmiselt sotsiaalkriitiline kollaaž praeguse ühiskonna tuhandest valupunktist: inimhinge müüdavusest ja kannatuste odavusest, alkoholismist, petmisest, salatsemisest, näivusest, võimu-, asjade- ja rahaihast, armastuse juhuslikkusest ja absoluutse viletsuse grandioossest võidukäigust hingetühjuse üle. Samuti oli antud sisule ennekogematu kultuuriline mõõde - tõlkimata vene keel (jah, tegelikult sain aru, kuigi olen juba see noorem põlvkond, kes enam seda ei mõista), prantsuse, saksa ja inglise keel, kõik see kultuuride paabel ühes supikatlas, mis kees tegelikult kultuurilise kandepinna mõttes väga isuäratavaks hautiseks. Väga hästi töötasid kõik ootamatuse- ja karikeerituse elemendid (eriti see koht, kus kokkutulnud rikkurid peidavad silmad pihkude varju, et mitte vaadata asotsiaali “kui me teda ei vaata, siis äkki ta läheb ise minema!”), kõik need otsesed ja peidetud vihjed teistele suurte sotsiaalsete taustsüsteemidega teostele (Onu Vanja, Dante “Jumalik komöödia”, vana testament, Jaapani filmikunsti stilistika ja tähendusmustrid, Goethe, Nietzsche, Moulin Rouge) ja see jumalik küllus, see pillutatus, hakitus, ülerõhutatus, absurdsus ja kohatine painav venivus, kus tuli neetud suure pühendumusega järgida režissööri petlikult järje kaotanud, tuima ja halli uitmõtet, mis lihtsalt kiusas vaatajat, tehes talle vaatamise võimalikult ebameeldivaks ja raskesti seeditavaks :) Kõik see metatasandilisus, kus lugu on tegelikult hoopis mulje miljonist erinevast juba jutustatud loost, see töötas suurepäraselt, lihtsalt vaimustavalt, ja üle pika aja tundsin siirast rõõmu, et Eestis, ja kardetavasti ka maailmas, on üks inimene saanud võimaluse teha midagi sellist, mille kohta 95 inimest sajast deklareerib “Haige hobuse unenägu!” ja ülejäänud 5 saavad ühe elu suurimatest elamustest. ja meeldis, ausõna, südamest meeldis see, et Veiko Õunpuu on astunud sellise suure ja pika ja üsna surmapõlgurliku sammu edasi - sinnapoole, kus puhas kunst kõigest müümisest ja turundusest hoolimata ja sellele vastukaaluks ikka veel edasi elab. 
“Püha Tõnu kiusamine” on homne film, mis tuleks ilmtingimata täna ära vaadata.

Couplandil ilmus mõnda aega tagasi kauaoodatud uus romaan. Seekordse nimi on “Generation A”. Kui üheksakümnendate algul üllitas ta kultuslikku staatusesse tõusnud romaani “Generation X” (loe ülevaadet: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/19D4A85C014B61A5C22571290038F391) ning mõni aeg hiljem romaani

“Shampoo planet”, mida on tituleeritud ka Generation Y-ks, siis nüüd üle kümne aasta hiljem jõudis ta uue “meie generatsiooniga” mängiva romaanini. Isiklikult arvan, et tegemist on kindlasti ühe tugevaima Couplandi raamatuga. Olles just romaani lõpetanud, tundub mulle, et see koosnes kolmest osast.

Esimeses osas oleme ajastu tutvustuse juures. Elame aastas, mis jääb 2010ndast veidi tulevikulisemaks. Arvatakse, et mesilased on juba väljasurnud ning maailmas on tarvitamisel uus nö anti-depressandilaadne ravim Solon, mis hoiab inimest olevikus. Ei teki inimesel ärevust tuleviku peale mõeldes ega probleeme minevikule tagasi vaadates. Täielik olevikus elamine on omamoodi meie generatsiooni haigus. Ühiskond on internetiseerunud ning reaalsus tekib virtuaalmaailma ja “päris”maailma segunemise tulemusena. Ajaloo olulisus on teisenenud, tugevalt tuleb peale totemistlik ühiskonna hoiak ja suurkorporatsioonide võim ning kultuuriline hegemoonia. Üksikisik otsib uusi võimalusi maailmaga suhestumiseks, 15 minutit kuulsust on piisav, et olla sinu elu eesmärk kogu inimelu vältel ning loomulikult on terve maailm sünteesitud. Naturaalsus on asendatud ainetega, mis on toodetavad massidele. Suhtumine vägivalda on teisenenud, ajaloo nostalgia tundub nagu krõmpsuv porgand – ulme! Kuid

siis äkitselt nõelab mesilane inimest…

Teises osas toimub äkiline vormi muutus. Hetkeks tundub, et romaanile on vaheetapina sisse tikitud novellikogu. Algab etapp, kus kõik karakterid kukuvad lugusid jutustama ja kannustatuna raamatu nö “esimesest poolest”, ootad sa paratamatult tegevuse edasi minekut takerdudes erinevate allegooriliste lugude otsa ningotsides neist olulisust antud temaatika kontekstis. See tunne läheb aga suhteliselt kiirelt üle, kui algab nö kolmas osa.

Kolmandas osas, nagu ikka heade lugude puhul, jõuad sa selgusepunktini. Erinevad lõngaotsad hakkavad kokku jooksma. Lõngaotsi on tänu möödunud lugudele aga paras peotäis ja seda suurem on rõõm neid korraga käes hoida. Ma ei oskagi öelda, kust maalt teine osa lõppeb ja kolmas algab, sest mingil hetkel segunevad ka raamatu tegevuslikkus ja selles olevad lood ning luuakse suurepärane tervik ja nagu ikka jõuab tagakaas liialt kiirelt kätte.

Coupland on meeletult sotsiaalkriitiline, kuid ta oskab seejuures karakterite loomise juures neid teha söödavaks ja nende veidrusi hoida just täpselt piiripeal. Loomulikult on romaan täis pikitud väga naljakaid olukordi ja tugev sotsiaalkriitika on hajutatud absurdi ning Couplandliku nõelterava ütlemise taha (“With a single vowel of a female Aussie, you could cut glass”). Objektide ning olukordade kirjeldus on kujundirikas ja värvikas. Võrdlusmomendid rõhutavad asjade erilisust ja mahulisust rohkem, kui ülivõrre iial seda suudaks (Kui on nuga, siis see pole lihtsalt terav: you could separate Siamese twins with it). Meile tutvustatakse viit karakterit, kes on pärit maailma eripaigust. Oma osa saavad kõik – kirjeldused on mitmetasandilised. Äratundmisrõõm tekib nii stereotüüpsel tasandil, kui ka alltekstina. Et asjale vürtsi lisada, on kõigil karakteritel ka süvenenud mingi konkreetne omadus alates pühendunud hambahügienistist ja korporatiivsest papagoist kuni Tourette’i sündroomini välja (”My pussy just exploded, but I can’t stop fucking,” Her Tourette’s just gives, gives, gives.)

Coupland on taaskord suutnud kirjutada meeletult mitmekihilise teose, mida saavad võrdväärselt nautida erinevad inimesed suhestudes seal erinevate tasanditega.

Olles 48. aastane, on Coupland seejuures oma eale ehk veidigi üllatuslikult kursis. Kursis kõige laiemas mõttes. Tema kaasajalisus on väga tänapäevane ja tekstis on selge, et Couplandi jaoks on 3 minutit tagasi toimunud asi juba vana. Me tahame infot, mis on nüüd-nüüd-nüüd, mitte seda, mis on “nii sekund tagasi”.

Sellest tulenevalt tundub ka loogiline, et tegevus toimub mõningad aastad tulevikus, et kui lugeja lauale raamat alles mõne aja pärast maandub, ei ole ta veel lootusetult vananenud.

Kokkuvõtteks soovitaksin väga ja julgeksin lausa öelda, et tegemist on MUST-READiga. Suurepärane romaan!

Generation A
Douglas Coupland
William Heinemann 2009

Mäletan teda aastate tagant Amazoni “kui-sulle-meeldib-see-raamat,-proovi-ka-seda” lahtrist. Mäletan ta ilusat meeldejäävat raamatukaant ja pealkirja:

o

1. Tööd

“Eeeee Eee Eeee” on Tao Lini esimene romaan ja see avaldati aastal 2007. Mulle meeldivad Tao Lini pealkirjad. Esitan tema senise bibliograafia:

• (elektrooniline luulekogu) “this emotion was a little e-book” (2006)
• (elektrooniline novellikogu) “Today the Sky is Blue and White with Bright Blue Spots and a Small Pale Moon and I Will Destroy Our Relationship Today” (2006)
• (luulekogu) “you are a little bit happier than i am” (2006)
• (elektrooniline kirjavahetus Ellen Kennedyga) “Hikikomori” (2007)
  
• (novellikogu) “Bed” (2007)
• (romaan) “Eeeee Eee Eeee” (2007)
• (luulekogu) “cognitive-behavioral therapy” (2008)
• (lühiromaan) “Shoplifting from American Apparel” (2009)

(Wikipedia)

Tema tulevane romaan kannab pealkirja “Richard Yates”. Praegused
intervjuud keskenduvad peaasjalikult hiljuti avaldatud lühiromaanile
“Shoplifting From American Apparel”. Esialgu oli mul kohati ‘ärritav’
tema intervjuusid lugeda, kuna ta tundus kurvakstegevalt
distantseeritud. Nüüd olen ta juba ‘omaks võtnud’, leidnud üles mingi
’soojuse’ ja äratundmise.

(Kasutasin eelnenud lõigus jutumärke, et illustreerida Lini kirjutusviisi - ta paneb tihti sõnu, mõisteid jutumärkidesse. Erinevatel eesmärkidel. Enamjaolt on siiski distantseeritus mängus, aga sageli ka nt sõnade ‘ebapiisavus’, leppimine (?) nende viitelisusega, mingi second-hand keele kasutamine).

Tao Lini kirjutised (nii palju, kui neid võrgus olen jõudnud läbi lugeda)
tunduvad kuidagi ‘puhtad’, kuidagi ‘vägivaldsed’, kuidagi rahulikud (vahel oleks sõnad nagu rahustite all). Meenutavad David Firthi flash-multikaid, mälust kajab Bret Easton Ellise “Less Than Zero” (hinnangute puudumine ja seeläbi tekkiv tohutu vajadus nende järele). Läbimata jäetud/läbimatu kaugus vanemate ja laste vahel. Tunne, et ‘kõik on läbi’ ja ‘kõik on võimalik’. Ja ongi ja see ei tähenda midagi, aga tähendab nii paljut. Toon välja mõned võimsamad kohad e-jutukogust “Today the Sky is Blue and White with Bright Blue Spots and a Small Pale Moon and I Will Destroy Our Relationship Today”.

He picked me up and threw me in the ocean.

I didn’t scream. I thought it must be normal to be thrown off a cruise ship.

I was raised by dolphins.

Fifteen years later I found my brother in America. I punched him in the face and he went blind.

(“Dolphins”)

There was talk of teaching English in Taiwan. Young people were
leaving America to teach English in Asia. This is what the young people were doing these days. There was something in the air.

“Teach English in Taiwan,” said the air.

“Okay,” said Neil.

(“Taipei, Taiwan”)

Dana comes in the bedroom; I push the delete button.

“You just deleted a message so that I wouldn’t hear it,” she says. “That’s bad.”

[...]

I stare at a wall for a very long time without thinking anything, feeling anything, or blinking. Then I notice Dana standing in the doorway with a steak knife—blade tucked behind her wrist. She raises it, like to stab, and walks toward me; I side step, turn around; she stabs the knife into the wall behind me.

“I’m serious,” she says. “I will kill everyone. It doesn’t matter.”

(“Go To the Beach”)

I can’t sleep. I need to be on the roof. I’m moving my foot to the side frame of the window to try and leverage myself up. I’m almost there. I have two fingers touching a shingle of the roof. The shingles are like a dog’s tongue. I’m falling. I’m trying to use my hands to pull my head and neck and body up, but there’s only air. The top of my head hits the driveway. It makes a noise like an egg cracking.

(“Driveway”)

Dana comes in the bedroom; I push the delete button.

“You just deleted a message so that I wouldn’t hear it,” she says. “That’s bad.”

[...]

I stare at a wall for a very long time without thinking anything, feeling anything, or blinking. Then I notice Dana standing in the doorway with a steak knife—blade tucked behind her wrist. She raises it, like to stab, and walks toward me; I side step, turn around; she stabs the knife into the wall behind me.

“I’m serious,” she says. “I will kill everyone. It doesn’t matter.”

Ma ei kujuta ette, kas need kohad võivad sulle mingitpidi muljet avaldada, mõjuda. Igal juhul mõjuvad Tao Lini tekstid mulle üllatavalt. Neis on steriliseeritud atmosfäär, mis võtab minult - lugejalt - ootuse kuidagi üllatuda, pigem valmistun igavlema või lihtsalt vaikse kindlusega kurvastusse vajuma, nagu kivi vajub aeglaselt tumeda järve põhja poole, ikka nii üksi-üksinda, sügavamale - aga siis tuleb üllatus! Mingi toa uks ei lähe kinni … ja see on kontekstis nii üllatav. Steriilsest faktide nimekirjast saab maagiline realism. Või tavaline koduvideo, mis muutub David Lynchi filmiks [pole parim võrdlus]. Tao Lin rääkis oma ’stiilist’ re SFAA:

I would say it’s not at all self-exploration, but more like how, if a family goes on vacation, they’ll videotape it or take a lot of pictures. And when they do that it’s not really to figure out what’s happening in their vacation — it’s just so later on they can re-live the vacation. And that’s how I view Shoplifting From American Apparel. I’m not trying to write it down to gain some kind of insight, but, instead of laying down in bed and thinking back and remembering things, I can pick up the book and read it and experience a more intense version of remembering things. [...] I would agree that it would be boring, at least for me, to watch other people’s home videos. But my book also has another aspect where I crafted it and worked on it as if it was a work of art. So when I’m writing it, I don’t have a standard of just, like, a diary — my standard is of a novel. So it has aspects of both someone’s home video, and someone’s home video edited into a documentary.

(Stop Smiling Magazine)

“SFAA” on kuuldavasti eriti/äärmuseni (?) puhastatud proosa. Selleni välja, et tegelaste tundeid ega mõtteid ei kirjeldata, autori hinnang on ‘välja jäetud’ (kuivõrd/nii vähe, kui see üldse võimalik on). Ainult kondid. Lin “SFAA” kirjutamisest:

I think what influenced me most re what I included in the novella was that I wanted the novella to be calm and somewhat non-dramatic, so as to intensify the prose style’s effects. I edited out or edited down certain dramatic passages.

(The Rumpus)

Any time I use a word that I never use, or the sentences are so long that I have to change my pitch to make them comprehendible, or lines that I feel are really dramatic, or really violent lines where I talk about wanting to kill something. I wanted to avoid that in just one book, so if I met someone I could just tell them to read this book, and have the feeling that they’ll know who I really am.

(Stop Smiling Magazine)

o

2. Tao

As a person I can say that I don’t reject anything, or don’t want to reject anything. I would like to have the abililty to calmly acknowledge that all things are equally legitimate, from their own perspectives, or from certain perspectives. If my work rejects anything it rejects “feeling bad,” or it wants to in that it functions, in part, as a way for me to convince myself to not feel bad.

(The Rumpus)

My target audience is 12-17 year-old children who exhibit signs of social anxiety. I imagine them sleeping in class in middle school while maintaining a B average. I imagine them in high school thinking “Chuck Palahniuk is immature” while still enjoying his early works. I imagine them walking alone in gated communities listening to early Rilo Kiley.

My target audience is also 18-30 hipsters. I imagine them on the L train listening to some new NYC indie band on their iPod hating their life and feeling good and occasionally thinking “steady cash flow without a real job would be good” while knowing it would just make their despair more noticeable to themselves, due to having less distractions from it, but also more amusing for everyone—something they value in life.

(Bookslut)

Lin teeb sõbra Carlesiga bändi “Jesus Christ.” (the indie band). Twitterdab (@tao_lin), blogib. Ta blogi aadress on http://heheheheheheheeheheheehehe.com/

Stop Smiling: Do you think about this at all, the Tao Lin Persona?

TL: I think about it constantly, but I don’t feel I have control over it. But I do try to control it, a lot. It’s just that, one day to the next day, I’ll think different things. And I’ll do stuff that makes the previous day’s work on my persona not seem like it makes sense. One day I’ll think that to help my persona I need to sell a bunch of stupid things on eBay, and then I’ll feel really good about that, like I’m headed in a direction where my persona will become more clear to everyone. But then the next week I’ll think that I’ve ruined my persona by exposing too much of myself. Then for a week I won’t do anything, and I’ll think, “This is good. I’m becoming more mysterious.” So I just don’t have a set plan overall. And that has become my plan, I think, in terms of my persona — to just do whatever I feel like, and through that to seem … not like a complex human being, but just a normal human being who’s not a character with set attributes.

(Stop Smiling Magazine)

i have been thinking about myself from the point of view of someone in 2100 idly thinking about my career and career arc and things like that while in a space station on mars looking at the earth, and i have images of myself staying in my room reading for a really long time and it seems good and acceptable

[...]

it’s okay maybe now for me to be alone a lot, people won’t feel bad or think i’m weird, since i’ve accomplished things and seem productive, people will assume i am staying away from society to focus on ‘my things’ in a passive non-asshole way, and my value as a human being will increase, perhaps one day culminating in a permanent feeling of being ‘beautiful and meaningless’

is this the goal of my life, to trick people biographically and control the tone with which they think about me, feels like i am inside my biography trying to ‘get the tone right’

(blogipostitus “can i write an iconic book of poetry”, 2/13/2009)

Intervjuudest on seni mu lemmik olnud The Rumpuses ilmunud pikk intervjuu, mu lemmikkoht oli vist see:

Today I don’t think about “weightiness,” I think, except literally. 200 words about [anything] are viewed, ideally, as equal, to me, to 200 words about [anything else]. Today I feel unable, or maybe unwilling (due to it contradicting the way I want to view things, as I talked about elsewhere in this interview), to non-sarcastically process or earnestly comprehend articles that use the words “important,” “weighty,” etc. non-sarcastically.

[...]

I feel that for me to consider “weightiness” while writing, or to just think earnestly about “weightiness,” ever, wouldn’t make sense at all to me. It would seem weird, like I was in a science-fiction movie. It would be like if critics started writing about how novels need to have more toy poodles in them. And I read their articles and felt pressured and earnestly put a lot of toy poodles in my writing.

(The Rumpus)

Kergelt haakuv väljavõte novellist “Taipei, Taiwan”:

He tried to use his ideas for stories and poems. But his brain would say, “Neil, what are you doing?” One time Neil was eating a peach and his brain said, “Neil, what are you doing?”

(“Taipei, Taiwan”)

o

3. Üks täismahus näide

dear ellen
tao is dead. you must move on. tao is dead.

but i just evolved the ability to scream in agony while maintaining a neutral facial expression and calm body posture. this is fun. maybe you should get a hobby. are you able to construct a mannequin-tao out of hotplates? maybe i can mail you some of tao’s flesh and you can grow multiple tao clones. there are many possibilities. don’t give up.
theo

(”Hikikomori” #44)

Ei tea, mis mulje ma Tao Linist jätsin?

Lihtsalt infoks (Siret Paju palus üles riputada):

Loovlabori idee sai alguse äratundmisest, et meid kõiki ümbritsevad mitmed vähemuskogukonnad, kelle eripäras peituvaid väärtusi paljud ei märka või mõista; veelgi enam – kellest ei kirjutata just tihti haaravalt ja eelarvamusi vältides. Aga just seda kavatseme teha meie! Identiteete uuriva loovkirjutamise kursusega alustame juba novembri alguses 2009.

Mis kursusel toimub?

Kogemusõppe käigus avaneb osalejatel võimalus tutvuda Eesti erinevate vähemusgruppide põneva mitmekesisusega, samuti osaleda seminaridel koos tunnustatud külalislektoritega. Eesmärgiks seame tekkinud tähelepanekuid lahti mõtestada, et neid kirjutamise kaudu loovalt väljendada.

Kirjutamismeetodite omandamist juhendab Siret Paju, kellel on rahvusvahelised kogemused loovkirjutamise õpetamises. Projekti lõpuks kirjutavad osalejad neile sobivas žanris teksti. Kõik loometööd avaldatakse raamatus, mis ilmub septembris 2010.

Kes peaks kandideerima?

Kandideerima ootame igas vanuses inimesi, kes on huvitatud oma loovuse arendamisest kirjanikuna ja kes identifitseerivad end mõne vähemusgrupiga (näiteks rahvusliku, usulise, rassilise või seksuaalse vähemusega).

Kandideerimistingimuste kohta detailsem informatsioon ja meie kontaktandmed on aadressil: http://loovlabor.wordpress.com/tule-laborandiks/