Archive Page 2

Kirjanduslik eksperimentaalneljapäev

2. veebruaril kell 18 kõnelevad Hasso Krull ja Kiwa eksperimentaalkirjandusest. Üritus toimub Tartus, Kirjanduse Maja keldrisaalis, Vanemuise 19. Küllap rebitakse muuhulgas kildu paremale ja vasakule!

Luuleõhtu Kareva ja Varblasega

Neljapäeval, 26. jaanuaril loevad Tartus oma luulet Doris Kareva ja Hannes Varblane. Üritus toimub kohvikus Anna Edasi (Tähe 20) ja algab kell 18. Tõotab tulla talviselt hubane õhtu!

Kirjanduslikud kolmapäevad

Uuel aastal on uue hooga alustamas kirjanduslikud kolmapäevad Tallinnas Kirjanike Liidu majas.

Sel nädalal esitletakse Kaarel B. Väljamäe raamatut “Suur mees juba”. Kohal on autor ise, lisaks veel Igor Kotjuh, Diana Leesalu, Märt Pius ja Kaspar Velberg. Algus kell 18.

Lutsu konverents koos ringsõiduga!

Reedel, 6. jaanuaril toimub Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis Oskar Lutsu teemaline konverents, kus muuhulgas saab Peeter Oleski juhatusel käia kultuuriloolisel ringsõidul mööda ülikoolilinna. Ajakava ja info uudiste all: http://www.kirmus.ee/

Kirjutamisest

Teen ühe sõbraga study groupi ja alustasin selle jaoks Umberto Eco “Lector in fabulaga”, mis arutleb lugeja ja autori vaheliste seoste üle. Juba Peeter Toropi eessõnast leidsin mõtlemisainet. Nimelt tsiteeritakse seal Eco väidet, et “on vaid üks asi, mida sa võid kirjutada iseendale ja selleks on sisseostude nimekiri. See aitab meeles pidada, mida sa pead ostma ja kui sa oled kõik sisseostud teinud, võid selle hävitada, sest millekski muuks seda kasutada ei saa. Iga teine asi, mille sa kirjutad, kirjutad sa millegi ütlemiseks kellelegi.”

Arutlusküsimusi kirjutajatele: miks ja kellele te kirjutate? Kas (kujuteldavad) adressaadid on samad või muutuvad ajas? Kas põhjus, miks kunagi kirjutamist alustatud sai, erineb põhjusest kirjutamist jätkata? Kellele kirjutada päevikuid ja muid autobiograafilisi märkmeid? Mil määral on kirjutamine edevuse väljendus? Ja kas sisseostude nimekiri on ikka nii süütu paber, nagu Eco väidab?

“Tabamata ime” Tartus

Eesti autorifilm
TABAMATA IME

Kuue noorema põlve filmitegija kollektiivlooming Tartu Uue Teatri ajutises majas Lai 37.

Kohapeal räägivad projektist ANDRES MAIMIK ja MARKO RAAT

Kahe ja poole tunnine kassett koosneb kuuest lühifilmist Eduard Vilde „Tabamata ime” ainetel ehk kuuest erinevast variatsioonist eesti kultuuri hiilgusest ja õudusest.

Režissöörid Rainer Sarnet, Marianne Kõrver, Marko Raat, Arbo Tammiksaar, Jaak Kilmi, Andres Maimik sukelduvad eesti näitekirjanduse tumedasse tiiki.


Ainsaks tingimuseks režissööridele oli kinnipidamine loo moraalist.

Näitlejatena võib näha Von Krahli Teatri näitlejaid (Liina Vahtrik, Mari Abel, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur) ning mitmeid rohkem või vähem tuntud kultuuritegelasi. Filmid on tootnud Von Krahli Teater 2006. aastal.

Noppeid ajakirjandusest:

Tarantino „4 toale” pandi pika puuga ära. (Rein Pakk, kultuurikapten)
Südamest naljakas. (Asko Künnap, reklaamiäss)
Puhas rõõm. (Mart Normet, teleprodutsent)
Elegantne iroonia. (Marek Reinaas, ettevõtja)

N29.12.2011 / 19.00 / YES33 Lai 37 / 3.-
Piletid müügil Lai 37 kassas ja Piletimaailmas.
www.uusteater.ee

Patti Smith kirjutab

Lõpetasin äsja rokiguru Patti Smithi raamatu „Just Kids“, mis jäi mulle silma ühe tuttava raamaturiiulil ja mille sealt ahnelt kaasa haarasin. Tagakaanelt võib lugeda, et teos algab armastusloona ja lõpeb eleegiana. Mulle tundub pigem, et ta algab detailselt ja lõpeb emotsionaalselt. Esmalt on tähtis panna paika ajastu, ümbrus, inimesed, kuid lõpus jäävad detailide asemel kõikjale hõljuma hoopis tunded. Kaovad argisus, rituaalide kirjeldused, eneseotsingud ja avastused. Alles jääb nukrus, mida saadab kindel teadmine, et elatud ja jagatud elu on olnud seda valu väärt.

Patti Smith alustas luuletajana ja tahtis just selles valdkonnas läbi lüüa, kuid teda saatsid kõikjal kunstiinimesed ja lõpuks leidis ta end sobivat hoopiski rokkarite maailma. Mälestusteraamat „Just Kids“ jutustab tema enda elust, kuid peamiselt kunstnik Robert Mapplethorpe’ist, keda võiks julgelt nimetada Patti hingesugulaseks. Nad alustasid armastajatena, kuid et neid ühendas eelkõige soov ennast kunsti kaudu väljendada ja nad pidevalt teineteist selles vallas inspireerisid ja tagant utsitasid, siis näib mulle nende suhte puhul vaimne mõõde olevat igal ajahetkel olulisem ja kestvam kui mistahes füüsiline väljund selle vastena. Raamatus on palju siseheitlusi ja arutlusi selle üle, mis on kunstis oluline, kuidas kunstnikuna (sõna kõige laiemas mõttes) läbi lüüa ja miks tasub endale kindlaks jääda. Seal on 1960. ja 70. aastate New York. On Andy Warhol, narkootikumid, Chelsea hotell, reisid Prantsusmaale, Arthur Rimbaud, looming, AIDS, surm. Tekst kubiseb igasugu viidetest iidolitele. Lugemine kulgeb aga kiirelt ja ladusalt, sest kirjutis on haarav ja hõlpsalt mõistetav ka ilma tausta tundmata. Patti otsib sündmuste vahel seoseid, kasutab ülevoolavaid metafoore ja mahlakaid väljendeid, mis nii mõnelgi korral sunnivad sõnaraamatu järele haarama.

Teose üks põhiline funktsioon näib olevat kinnitada stereotüüpset nägemust kunstnikust: nälja piiril elamine, konfliktid perega, šokeeriva sisuga loometöö, mida segavad argimured, kõike saatev äng ja kõhklus: kas ma ikka teen õiget asja? Ja samas täielik veendumus, et kunstnik olla on kõige ägedam asi maailmas. Taoline kunstniku mõiste järjekindel mütologiseerimine hakkab juba poole raamatu pealt närvidele käima, kuna seda rõhutatakse lihtsalt niivõrd palju. Jah, kunstnikud on erilised, nad on geeniused, neil on raske, kuid on nad seetõttu siiski teistest paremad? Kas pole nad ka mitte samasugused inimesed nagu teised? On’s neid vaja pidevalt kõrgustesse tõsta?

Raamatu lõpus ütleb Patti, et ta tahaks Robertit sõnades kinni püüda ja näib pigem arvavat, et tal see ühe teose raamides ei õnnestu, kuid „Just Kids“ on mu meelest nii sidusa ja terviklikuna kirjutatud, et lausa kadedaks ajab!

Värske Purpurmusta oru foorumi tegelane Elo

Põlev maja 2011

Põleva maja listid tulevad taas, sest aasta on lõppemas!

Jim Ashilevi 2009. aasta alguse küsimus kõlas:

“Kui eelmine aasta põleks majana maha, siis mis raamatud sa teel välja endaga kaasa krabaksid?”

Need ei pea olema raamatud, mis ilmusid 2011, vaid mida sina lugesid sel aastal. Ei pea olema ka üksnes ilukirjandus. Millised loetud raamatud olid nii head, et sa riskiksid neid pääastes majja sisse põlemisega (sest sinu käes on ainus maailmas säilinud tekst)?

(2008 aasta nimekirjad leiad siit, 2009 aasta omad siit & 2010 omad siit.)

Jimi esikromaan.

Esitlus:

10. juuni 2011

17:00 Solarise Apollos

20:00 F-hoones

Tule ka. Kohtume.

Värvime Kirjanike Maja musta laega saali jälle Purpurmustaks!

Kavas: luule, proosa, draama, muusika jms.
Menüüs: Birk Rohelend, Carolina Pihelgas, Kaarel B. Väljamäe, Marje Ingel, Martin Vabat & Siim Kera.
Seinal: Hanna Kangro fotograafia.

Kohapeal võimalik osta Purpurmusta Oru liikmete raamatuid!