Käisin Rakveres tasuta raamatute laadal ja sain sealt terve kaenlatäie häid teosed. Nende hulgas ka “Tappa laulurästast…”, mida ma polnud siiani lugenud (ise ka imestan).

ausalt…. tekkis tahtmine kirjutamine koheselt lõpetada. milleks üldse midagi teha, kui ideaalne romaan kirjutati juba peaaegu 50 aastat tagasi ära? nagu näha, oli ka selle teose autoril pärastpoole kirjutamisega raskusi - mitte miski ei küündinud enam selle raamatu terviklikkuseni.

esiteks - muidugi on kõige parem jutustada oma lugu. sageli on just see, inimlik, läbitunnetatud reaalsus see, mis lugejat haarab. tegelased ja sündmused on usutavad, sest nad on tegelikult toimunud. päris-lood mõjuvad kuidagi teravamalt, hingeminevamalt; neil on sageli rohkem tahke kui ükskõik kui hästi komponeeritud sünteetilisel materjalil, mis jätab arvestamata üht - inimhinge uskumatut keerukust. inimeste tegelik tundmine võimaldab neil karakteritena rääkida omas, selgesti eristuvas keeles; joonistada välja nende vastuolud ja omapärad ja tekitada lugejas sõbrunemise tunne. justkui oleksin ise kõndinud nendel 1930ndate aastate Maycombi tänavatel :)

teiseks - see sõnulseletamatu miski, mis tekitab vajaduse edasi lugeda, kui loo keskmeks on sündmused. kui keskendutakse reaalsele alguse ja lõpuga loole, tekib vastupandamatu tahtmine teada saada: aga kuidas kõik ikkagi lõpeb? nii kerge on teinekord käest panna mingisugust filosoofilist arutelu inimese olemuse üle, kui see kulgeb üle sadade lehekülgede ja sa väga hästi tead, et lõpuks ei jõutagi kuskile välja; ja nii raske on jätta lugemata isegi suvalist lastejuttu, kui sind ikka veel painab küsimus: aga mis siis ikkagi lõpuks SAAB? ja nii kuradi mõnus on see tunne, kui asjad lõpus õigele kohale loksuvad. ma usun, et selle tunde pärast me lapsena kogu aeg edasi lugesimegi.

kolmandaks… mind sageli vaevab kirjandusteoste klišeelikkus. justkui kirjandus oleks mingi omaette maailm raamatu-inimeste ja raamatu-keelega… ja sa loed ja ei suuda hetkekski unustada, et see ei ole päriselt. et see on justkui see ülevalgustatud-ülevärvitud, valede sõnarõhkude ja ebaloogilise liikumisega teatrietendus, pärast mida sa ei tahtnud enam kunagi saada vägivaldselt rebitud kõigesse sellesse võltsi. nii palju kirjandust (anti-)heroiseerib, üheplaanistab, jupitab, kisub loogilisest struktuurist välja ja paigutab ilusate sirgeservaliste kandiliste tükkidena loo aja joonlauale, ikka kogu aeg korrutades: see ei ole päris! ja sa distantseerudki, imetled sõnakunsti ja jutustamisoskust, kauneid keelelisi võrdlusi ja paned raamatu käest tundega, et…. mnjah.

aga haarates tuntud tsitaadi järele (jaa, olen melodramaatiline!): Harper Lee tekitas minus tahtmise olla parem. mitte rahulduda vähesega, vaid paigutada ühte romaani absoluutselt kõik, mida ma suudan sinna sisse mahutada. sest hea romaan on omaette maailm - mitmekesine, keeruline, vastuoluline, pöördeline ja täiesti ebaootuspärane. ja kui seda kirjutada nii, et see on algusest peale konstrueeritud, tuleb olla kuratlikult osav - tuleb ära teha hiiglaslik mõttetöö, et see natukenegi jõuaks reaalsusele lähemale. loobuda oma isiku kaheks peategelaseks (kangelaseks ja antikangelaseks) jagamisest, loobuda soost, et lugeja ei peaks läbi terve raamatu muigega jälgima transvestiiti - seelikus ja värvitud huultega jah, aga mees, mis mees! ja loobuma kohutavast vajadusest esitada asju nii, nagu autorile endale tundub õigem. kõigest hoolimata lubada oma teoses see aus, heatahtlik Tom maha lasta ja anda võimalus kuritegelikule Ewellile langeda nii madalale kõntsa, kui see üldse on võimalik. sest niimoodi juhtub.

teise inimese psühholoogiliselt vettpidav konstrueerimine on kõige keerulisem. kuidas ikkagi saada aru inimese loogikast, keda sa ise ei mõista? kes elab teistsuguste reeglite järgi, kui sina ning teeb asju, mille puhul sa peast haarad: no mille kuradi pärast ta peab selline idioot olema?! autorina tuleb ise hakata idioodiks; tuleb ära unustada kogu isiklik maailmakogemus ja libiseda tegelase nahka. kui tegu on karakteriga, keda vaevab elutundmatus, tuleb jätta omad arusaamad ja põhjus-tagajärg konstruktsioonid targu enda teada, sest tema ju nende peale ei tuleks… see ongi kõige raskem.

ometi, kuratlikult tahaks ikka ja jälle üritada :)