Põlev maja 2012

Jätkame ka sel aastal põleva maja listiga ja paneme kirja eelmisel aastal loetud raamatud, mis puudutasid nii palju, et oleme nõus neid põlevast majast päästma või hukkuma, kui neid parajasti päästame.

Varasemate aastate listid: 2008200920102011.

Raamatud ükskõik millisest aastast, ükskõik millises keeles - peaasi, et panid silmad särama.

Comments

“Vaeste kirjanike maja”

18. oktoobril esilinastub Tallinna kinos Artis Manfred Vainokivi uus dokfilm “Vaeste kirjanike maja”, mis vaatleb sulemeistreid, kes pesitsevad omapärases koosluses ja hoones pealinnas, Koidu tänaval: mismoodi vaesus on romantiline ainult mingi piirini, kuni armastatud teineteise kõride kallale hakkavad ja kuidas joomine on unustamist väärt, aga kuidas ilma ka ei saa. See on kirjanike elu. Kirjutamine ja söömine. Lugemine ja joomine.

Esitletakse ka filmis palju tähelepanu saava Peeter Sauteri uut raamatut “Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

23. oktoobril saab sama filmi vaadata Tartu Elektriteatris, kus pärast seanssi vestlevad publikuga režissöör Manfred Vainokivi ja kirjanikud Peeter Sauter ning Olavi Ruitlane.

Filmi treilerit saab vaadata siin.

Comment

Tugevad mehed ja kaunid naised

Purpurmusta Birk Rohelend kirjutab Ekspressis soorollidest ja peremudelitest.

Sooküsimused tekitavad inimestes elevust. Võite lugeda artikli kommentaariumi, mis pulbitseb emotsioonidest. Mäletan, kuidas viimasel Maailmafilmi festivalil linastus film “Isade õigused”  iisraeli isadest, kes pärast lahutust peavad hullupööra võitlema, et oma lapsi üldse näha, sest emad on “eelistatud seisus”. Kohal olid aruteluks filmi režissöör Isri Halpern ja meie soolise võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper. Nende vahel läks elavaks aruteluks ning reeglina vaikne ja küsimusi pelgav eesti publik hakkas saalis nihelema. Käed tõusid ning inimesed tahtsid oma häält kuuldavaks teha. Sooküsimus on kuum teema. Lähen isegi põlema, kui keegi mind koduperenaise või küündimatu bimbona üritab kohelda. Alfred Tennysoni repliik “Woman is the lesser man” ajab vihast roheliseks. Soorollidesse mul suurt usku pole, kuigi päris ilma nendeta ei saa, sest ühiskond on stereotüüpidest läbi imbunud. Stereotüübid ja eelarvamused aitavad teataval määral paremini hakkama saada, sest midagi tüüpiliseks kategoriseerides võidame mõttetöös aega ja energiat ega pea igakord uuesti jalgratast leiutama hakkama. Soorollide puhul aga näib, et jalgratas oleks justkui halvustavate stereotüüpide puhul leiutatud ning nüüd on vaja seda jalgratast pidevalt ära kaotada. Mõelda vaid, kui kaua aega on möödas naisliikumise algusest, milliseid muudatusi, arengusuundi, ideid sealt on läbi käinud, aga ikka näib, et iga põlvkond peab oma võitlust uuesti pidama, et naise ja mehe staatused pole automaatselt võrdsed. Kas ideaalis ei võiks maailm olla genderblind?

Comments

Kultuuritolm

Juba homme, 13. juulil algab Patarei vanglas ilusa nimega festival Patarei Kultuuritolm, mis kaardistab kohalikku kultuurilist viljelust, toob maa-alt ja seinte vahelt välja erinevaid gruppe ja loojaid ning tutvustab neid ja nende loomingut laiemale publikule. 14. juuli südaöösel saab luulenurgas kuulata ka Purpumusta luulet ning esindatud on ka Päikesepõimiku poisid, kes aitasid kolme kuu eest värvida  purpurmustaks/siiruviiruliseks Kirjanike liidu musta laega saali.

Kogu festivali esinejatega saab tutvuda ka Facebooki lehel.

Comments

Muljeid Liinakurust

Liinakuru kevadkool on koondanud kirjandushuvilisi Lõuna-Eestisse juba aastast 2008. Tegemist on Tartu ülikooli professori Arne Merilai suvekodus aset leidva üritusega, kus kirjandustudengitele antakse nädalavahetuse jooksul võimalus oma uurimistöödest ja -huvidest ettekandeid pidada. Kuulajad saavad küsimusi esitada, kommenteerida ja soovitusi jagada.

Laupäeva hommikul algab sõit Tartu kesklinnast Liinakuru suunas, mis asub kuskil Otepää ja Antsla vahepeal. Vaade bussiaknast on paljutõotav: sügavrohelised metsad, käänulised teed ja perekond Bambi heinamaal kepslemas. Kevadkool kujuneb looduslikult täielikuks idülliks. Ilmajumal kingib terve päeva päikesepaistet ja soojust. Puhkus roheluses: istud muru peal maas, kuulad noorte kirjandustudengite ettekandeid, kus räägitakse ebausaldusväärsest lugejast, läti kommunistlikust kirjanikust Vilis Lācisest, Madis Kõivust, Jaan Kaplinskist, Sylvia Plathi ja Eia Uusi seostest, elevuskirjandusest salapärase autori Kaupo Pähkli näitel, kelle tekstikatked toovad publikul sära silmisse. Kuulad, mida räägitakse, ja mõtled, et tahaks hullult raamatuid lugeda, päev otsa lihtsalt lugeda samamoodi, nagu praegu kuulad.

Lased päiksel tundide viisi end soojendada, nahk tõmbub pisut jumekamaks, rammestus poeb luudesse ja olemine on ülirahulik. Vaheaegadel näksid võileiba, lürbid suppi ja uudistad sõbraga ümbruskonnas. Lähedalasuv järv ei võimalda muud sisenemist kui peenikese palgi kaudu. Sa ei taha teada, mis peitub veepinna all. Keerate järvele selja ning sõber kuulutab vastutulijatele: “Võrratu vesi.”

Õhtul vestlevad Maarja Pärtna ja Carolina Pihelgas luuletamisest ja tõlkimisest. Kuulajate seas käivad ringi Carolina luulekogud ja tõlkeraamatud. Jälle mõtled: kohutavalt tahaks lugeda. Kõike lihtsalt lugeda, endast läbi lasta, analüüsida, mõtelda, lugeda veel kord, ümber mõelda. Kõik see aeg peaks saama peesitada murul päikse käes.

Eestimaises õhtuhämaruses hiilivad aga sääsed välja. Või mis hiilivad, ründavad halastamatult! Jood liitrite viisi rabarberikisselli ja istud suitsu ajava sääsetõrje läheduses, kuid see ei aita. Püüad keskenduda targemate inimeste jutule, aga sääsed pinisevad kõrva ääres ja muudkui näksivad sind nagu rootsi lauda. Neil on ükskõik tugevalõhnalistest spreidest! Midagi tuleb ette võtta. Ronid Liinakuru õuel kindlalt seisva kiige peale ja hakkad sõbra abiga hoogu tegema. Sääsed on kadunud, naer venib huultele ja jälle on väga hea olla. Kuniks seisma jääd. Siis otsid lõkke äärest lohutust, aga mingil hetkel pead tunnistama, et uni niikuinii kisub silmi kinni ja targem on sääskede eest põhku pugeda. Järgmisel õhtul peopilte vaadates tunned ehk korraks kahetsuse torget, aga tead, et tegid õige otsuse. Ronid aida ülemisele korrusele, kus hõljub veel Carolina Pihelgase värskeima luule kaja, ja poed magamiskoti sisse põõnama.

Hommikul ärgates unistad vaid soojast dušist ja kahtled, kas laupäevaõhtusest saunast on veel sooja vett järel. Taevas on pilves ja jahedus embab kõiki kevadkoolilisi. Imestad, kui vähe oma ettekande pärast närveerid. Tavaliselt ikka käed värisevad ja kõhus keerab, aga seekord mõtled ainult hommikusöögist ja -dušist. Kui korraldajad on poes leiva järel ära käinud, pistad mõned võikud põske, jood rabarberikisselli peale ja lähened saunale suurte lootustega. Õnneks ei pea sa pettuma. Juhhei, nii hea ja puhas on olla! Nüüd võib rahumeeli Hasso Krulli ees Hasso Krullist rääkida.

Su teema on prantsuse strukturalismi ja poststrukturalismi retseptsioon Eestis. Hasso Krull istub sul peaaegu nina all, aga sa ei julge talle otsa vaadata. Räägid kõigile teistele ja endale ja lõpuks tunnistad, et tahad jälle hullult lugeda, sest poststrukturalism on lihtsalt pagana huvitav! Pärast sind räägitakse veel eesti külarealistlikust kirjandusest ja Põhjamaisest fatamorgaanast eesti kultuuris.

Kui pühapäeva pärastlõunal bussis tagasi Tartusse loksud, kipub uni peale. Näed unes muru ja päikest, sääski ja rabarberikisselli. Ja sõber sosistab kõrva: “Võrratu vesi.”

Kevadkooli kohta saab lisaks uurida selle blogist.

Comments

Häid Ridu mahub mitmesse õhtusse

Tänasest vallutavad Tallinna Head Read. Päevad ja ööd täis jalutuskäike, luuleõhtuid, kohtumisi, erinevaid keeli ja tekste. Kirjanduse virvarr võlub oma eheduse ja käegakatsutavusega. Huvitu ja hangi elamusi, sest kirjandus on sama päris kui elu.

Festivali kavaga saab tutvuda siin

Comments

Kirjanduslik kevad Tartus

Tartus toimub järgmisel nädalal kirjandusfestival Prima Vista, mille meeliköitva kavaga saab tutvuda siin.

Muuhulgas näitab vastavatud Tartu Elektriteater festivali soojenduseks 8. mail filmi “Kaplinski süsteem”. Seansile tuleb kohale ka Jaan Kaplinski ise ja temaga vestleb Rauno Kivi. Mõistagi lastakse ka publikul sõna sekka öelda.

9. mail näitab Elektriteater aga värskelt valminud dokki “Biithotell”, mis jutustab biitnike elust ja loominguteest Pariisis aastatel 1957-1963, kui nad redutasid ühes räämas võõrastemajas ja lasid mõttel vabalt lennata. Tõeliselt inspireeriv vaatamine.

Kellel Tartusse asja, tulge kaema!

Comment

Luuletus kinolinal

Eile õhtul vaatasin Terrence Malicki filmipoeemi „Elupuu“. Esimest korda nägin seda neli kuud tagasi ja teose lõppedes olin sellises hämmingus, et otsustasin seda vaadata ka teist korda. Ma lihtsalt ei saanud aru, mis silme eest just läbi jooksis – justkui ühe pere lugu, aga mitte sugugi käega katsutav või hoomatav. Uus seanss lasi end praktilistel põhjustel kaua oodata, kuid pakkus mõnusat distantsi, et tekitada mäluauke ja hoida põnevust. Järgnevalt vaatlen kaht aspekti, mis mu jaoks selgelt esile kerkisid.

„Elupuud“ on mitmed tutvustused nimetanud ülistuslauluks elule ja sellega tuleb nõustuda. Kui palju ilu, loodust, hetki argipäevast on sinna sisse pikitud! Kurdetakse, et filmi on raske vaadata ja sellel puudub lineaarne narratiiv, kuid seda polegi vaja, sest vaataja ujutatakse üle kõige sellega, mis maailmas kaunist on. Meie elus pälvib igapäevane rutiin suurema osa ajast ja tähelepanust. Malicki film näitab,  et see ei pea olema sugugi igav, üksluine ja tüütu, vaid hoopis kaunis, meeliülendav ja hingelisusest pakatav. Meile avatakse ühe pere kasvamise lugu ja seda just läbi väikeste sammude nagu õhtusöögid, laste mängud, aiatööd, spontaansed lustimised veevoolikuga või käik linna. Selles kõiges on nii palju maagilist, kui sa vaid teed oma silmad lahti ja naudid seda. Olen veendunud, et päevade kaupa võiks elu, inimesi ja maailma lihtsalt suu lahti imetldes jälgida ning nende vooluga kaasa minnes end sealjuures ülihästi tunda. „Elupuu“ tekitab usu, et selline eksistents on võimalik, vaatamata karmusele ja ootamatutele tragöödiatele. Selline eksistents on tõepoolest võimalik ja filmi ideoloogia järgi vaid valiku küsimus: sa kas otsustad looduse või armu tee kasuks (way of nature vs way of grace).

Looduse ja armu tee lahutab ka filmiperekonna ema ja isa. Ütleb ju kasvav poegki oma mõtisklustes, et temas peavad alati võitlust ema ja isa. Esimene neist esindab kõike hella, südamlikku ja siirast, teine aga kõike karmi, jõulist ja isekat. Nende teineteiseleidmine ja abielu, mis filmi fookusest kõrvale jäävad, tunduvad pisut ebausutavatena. Tegemist on polaarselt erinevate isiksustega – kuidas nad kokku sattusid, mis neid teineteise poole tõmbas, millise jõuga nad külg külge kõrval elades niivõrd kaua vastu pidasid? Võib-olla on vastus lihtne: vastandid tõmbuvad. Kuid et nad pole oma erinevustes teineteist arendavad ja toetavad, vaid pigem aina enam lahku kasvavad, siis jääb kahtluseuss närima. Laste vastumeelsus isa suhtes ei näi tulenevat ühest konkreetsest vahejuhtumist, vaid peitub pigem iseloomude kokkupõrkes. Isa olemus lihtsalt ei sobi neile, sest see on nõudlik ja külm, samas kui ema pakub soojust ja tuge, tõstmata kunagi häält ja näitamata vägivaldset poolt. Film ühest külgest personifitseerib vanemate kaudu hea ja kurja võitlust, kuid teisalt rõhutab just ema ja isa ülitähtsat rolli lapse kujunemisel. Vanavanemad, sõbrad, kool omavad siin teisejärgulist rolli, kuid vanemad püsivad lakkamatult  fookuses. Nende mõju alt pole võimalik pääseda, nagu pole võimalik ka valida üht poolt, sest mõlemad jätkavad võitlust, andmata kunagi alla. Kuigi pildikeel, isa tõdemus oma elusügisel, et ta on olnud pime maailma ilu suhtes, ja kõigi tegelaste sõbralik kokkusaamine päris lõpus viitavad justkui autori armu teed toetavale hoiakule, pole võimalik mööda vaadata looduse teed esindavate tegude, sõnade ja kaadrite võimsusest. Nagu isa ja ema pojas, nii jätkavad nad oma võitlust ka vaatajas.

„Elupuud“ ei maksa peljata. Võib-olla ei sobi ta tõesti kõigile, kuid kui minna tema vooluga kaasa (mul õnnestus see alles teisel katsel), siis tajud sa selle sulinat veel mõnda aega pärast filmi lõppu.

Comments

Kerouac jõuab kinno

Valminud on Jack Kerouaci romaani “Teel” põhjal vändatud film, mille treilerit saad vaadata siin: On the Road

Põlegem siis biitnike valguses läbi öö!

Comments

PURPUMUSTA LAEGA ORG VOL 4

Luule- ja mõtterühmitused “Purpurmust” ja “Päikesepõimik” on ühendanud väed ning värvivad Kirjanike Liidu musta laega saali kõigile nautlejatele siiruviiruliseks kolmapäeval, 11. aprillil kell 18.

Saab luulet, tantsu, muusikat ja teatrit…

Oma tekste esitavad: Hanna Kangro, Jarmo Lõhmusaar, Madis Ristmägi, Eia Uus, Kristo Viiding ja Elo Vilks. Lisaks esinevad Jan U Mets & Neoon Must.

12 Comments