Neljapäeval, 4. veebruaril kell 18:00

Kadriorus, Vilde Muuseurmis, Rohelisel aasal

Martin Vabati teise luuleraamatu „Naerutaltsutaja“ esitlus.

Martin: „Selles on laule, mis ei lase mind enam kauem kodus ega tööl püsida. Kadrioru alev on mu kodu - siitki on nii palju jutustada, missest et suur linn siit läbi voolab.“
Muuseumi perenaine hoiatas, et muuseumis pidi olema külm. Seega tuleb valmistuda ja ruum puhta olemisega soojaks teha.

Ps. Esitlus toimub ka 10. veebruaril 18:00 Tartus Tampere majas.

1 Comment

3. veebruar kell 18

Kirjanduslik kolmapäev

Eesti Kirjanike Liidu Musta Laega Saalis, Harju 1

VÄIKE PROOSAKALEIDOSKOOP I

Kärt Hellerma, Grete Kutsari ja Birk Rohelennuga vestleb Peeter Helme. Kõlavad ka katked autorite teostest.

See, kes kirjutab parima 3-5 sõnast koosneva luuletuse, saab kingituseks raamatupoe kinkekaardi.

Kuna tänapäeval on pigem moes kiirjutada luuletusi, mis ei sisalda just kõige rohkem sõnu ja riime, siis korraldame sellise konkursi. See teeb ka parima luuletuse valimise lihtsamaks ja vähem aeganõudvaks.

Head võistlemist!

Oma luuletus saada, palun: luuletus@lugemisaasta.ee

NB! Purpurmustalt: Hoolimata sellest, kas saadate konkursile või mitte, ootab kommentaarium siiagi 3-5 sõnalisi luuletusi!

Uues Värskes Rõhus ennenägemata koguses allakirjutanu tekste. Samuti Siimu luuletused ja Eia novellett, mõlemad väga head.

Taas on aasta mööda saamas. 19 päeva on veel aega lugeda, et siis esitada möödunud aasta põleva maja nimekiri. Ehk siis: “Kui eelmine aasta põleks majana maha, siis mis raamatud sa teel välja endaga kaasa krabaksid?” (Eelmise aasta nimekirjad leiad siit.)

Mul on vaja rääkida ühest raamatust, mille lugemise paari päeva eest lõpetasin. See on Dennis Cooperi “Frisk”.

Bussis või proovis lugedes kartsin vahepeal, et kõrvalistuja võib piiluda, mida loen ja … ma ei teagi, mis. “Frisk” on nn. George Milesi pentaloogia teine osa. Mu sõber Kristjan hoiab esimest osa enda sõnul Lasnamäe korteri rõdul ega soostu seda mulle tagasi andma. Ka “Frisk” on raamat, mida sobiks leida Lasnamäe korteri rõdult või kuskilt hoopis jubedamast ja lohutumast kohast, nt nukumajast, mis pedofiili pisarasoolast sätendades seisab üksi mahajäetuna metsas külma valge Kuu all.

Romaan algab tsitaadiga Jean Genet’lt.

Put all the images in language in a place of safety and make use of them, for they are in the desert, and it’s in the desert we must go and look for them.

Siit see kõik algabki. Ühest pildist, millest saab 13-aastase poisi kinnismõte, mantra, kõige kohutavam kutse Lähemale. (Meenutan esimese osa pealkirja: “Closer”.)

“Friski” on raske kirjeldada. See raamat ammendab ka ise kuskil maal sõnalise keele. Lihtsalt öeldes on siin posu erinevaid mehi ja noormehi, kes kepivad omavahel ringi. Naisi on romaanis vähe või pole üldse. Romaani keskseimaks tegelaseks kerkiv Dennis on see poiss, kes 13-aastaselt nägi fotot, mis määras kogu ta ülejäänud olemuse ja selle, kuhu poole see olemus teda kiskus: Lähemale.

Siin on mehed, kelle jaoks inimene on ainult keha ja seks lähedaseim/intensiivseim võimalik kehadevaheline suhtlus. Aga Dennisele sellest ei piisa.

Siin ma jäängi jänni. Kui ma nüüd ütlen, et seks ja vägivald on Dennise jaoks lahutamatud, oleks tegu kulunud teemaga. Ma ei kujuta ette, miks see mind huvitama peaks. Ma ei kujuta ette, kuidas edasi anda pühadust, kuhu Dennis end läbi teise inimese keha viia tahab. Siin tekib mõnelgi analoogia Patrick Süskindi “Parfüümi” peategelasega, kes tappis inimesi, et saada neist materjali jumala lõhnaks.

But inside my head the most spectacular violence is happening. A boy’s exploding, caving in. It looks sort of fake since my only models are splatter films, but it’s unbelievably powerful.

Kirjeldus nagu “unbelievably powerful - uskumatult võimas” muutub raamatu arenedes üha hirmsamaks. Mitmel korral iseloomustatakse inimese sisemuse või sellest väljuva lõhna sõnaga “profound”, mida tahaks tõlkida “üdipõhjalik”. Veel üks kirjeldus, mida karta.

Dennis annab üha enam voli tahtele, mida ta ei mõista: teha teise inimesega kõike, mis üldse võimalik. Kuidas anda edasi seda, kui põhjalik Dennis olla tahab, millisele põhjalikkusele ta tegelikult enda soove sõnastades viitab?

Jõhkrused, mis siin raamatus aset leidma hakkavad jätavad raamatu enda keele hätta. Ühel hetkel hakkab tekst lehe pealt maha kooruma, all on tühi paber. Sellest edasi ei pääse sõnastades keegi. Ei autor ega Dennis. (Mõlemad on Dennised.)

Mis teeb “Friski” eriliseks on ilmselt see, kui uskumatult lähedal kehale see kirjutatud on. Ma tunnen lugedes, et autor riskib kirjutades oma eluga. Ta on viinud sündmustiku käivitanud pildi sinna sõnakõrbe, sinna, kus piltide asemel on sõnad, eks, ja seal kõrbes saab see pilt aina kohutavamaid lapsi. Iga pilt esitab autorile ja seeläbi lugejale väljakutse: kas sa mind ka kirjeldada julged? Ja siin läheb asi eriti kõhedaks. Edasine kirjeldamine tundub olevat katastroofiline ettevõtmine, samas - samas - on probleem juba pildi enese olemasolus. Me võime jätta pildi kirjeldamata, aga see ei tee pilti olematuks.

Ma pole üllatunud, et Cooper on Prix Sade laureaat. Kes veel? Ja milline kirjandusteos veel võiks tänapäeval mõjuda nii, nagu de Sade’i lood kunagi mõjusid? Ma nagu mäletaksin kuskilt, et Cooper on saanud oma raamatute eest tapmisähvardusi.

I just realized that if you’re still reading you must be the person I want you to be. God, I hope so.

Cooper annab hääle kõndivatele mustadele aukudele. Lugedes esitatakse mulle veel üks väljakutse: siin on see inimene ja tal on hääl, aga ta on Rääkiv Must Auk - kas kuulad ta ära või keeldud? Aga ta on olemas, see inimene. Isegi, kui sa väldid teda ning unustad ta lõpuks. See ei tee teda olematuks. Aga ta ei oska ennast väljendada, ta ei saa aru enda tungist. Ta tahab sinust kõike. Kõik, mis su seest välja tuleb, on sõnum, teade. See pole pelk sitaga mängimine. See on informatsioon. Mille kohta? Dennis ei tea.

It’s a bit out of focus. Still, you can see the fingerprints of the person or persons who made it.

Raamatu lõpusõnad. Siis, kui oleme kõik võimalikud kihid ammendanud, jõudnud tagasi algusesse, pildi juurde. Pinnale, kus näpujäljed reedavad seatust ja seda, et iseenselikku pole siin midagi.

Aga mis on see Jõud, mis teiselt poolt musta auku kutse esitab. See kutsub ju ometi lähemale - Lähemale. Aga, issand jumal, kas tõesti mööda seda teed?

Ma taipasin seda praegu. Mis siis, kui “Frisk” ütleb lugejale: vahel tuleb saata sõnad rännakule, teha reisikirjeldus ilma reisita? Nõnda, et kui sõnad sealt kõrbest, kus päike liiva klaasiks sulatab, ringiga tagasi jõuavad, saab kutsuja petetud - tema arvab, et sa käisid, aga sina lähed teist teed. Vii sõnad ja pildid kõrbe, kuigi see teekond on võimatu. Sinu jaoks oleks see Võimatu.

Peaaegu täpselt aasta eest kirjutatud tutvustust Dennis Cooperist ja “Closerist” saab lugeda siit. Sissekanne kopeeritud mu blogist.

Tuli mullegi selline meil:

Hea sõber!
 
Tule meile appi ja aita kultuuripealinna programm veelgi paremaks teha. Enne päris pealinnaks saamist 2011. aastal on veel hea võimalus korda saata tervelt aastajagu erinevaid kultuurisündmusi. Kultuuripealinna programm ootab sinu loovaid mõtteid, üllatusi ja  lahendusi ning jagab järgmiseks aastaks välja 52 eraisikutele mõeldud stipendiumi, igaüks 10 000 krooni.  

Piisab ka ühest sinu ideest, mille tahad kas üksi või koos sõpradega Tallinnas 2010. aastal ühel nädalal, päeval või ööl teoks teha. Pealegi võib meie stipendium olla ka osa mõnest suuremast projektist, mis toimub avalikus linnaruumis. Mõtteid ja ideid saab kultuuripealinna kodulehel esitada kuni novembri lõpuni ning sündmus peab juhtuma ajavahemikus 2010.01.01 – 2010.12.31. Enam lihtsamaks vist minna ei saagi J

Vaata kodulehelt lisainfot

http://www.tallinn2011.ee/52ideed

Nüüd on kahjuks lood sellised, et Eial ja Robertil on taskud tühjad :( ent selle foorumi majutuse eest tuleks välja käia tulevaks aastaks 708 eek. Palun, kui keegi saab sandikopitaga aidata (üks kuu 59 eek, ei pea kogu aastat korraga maksma), aidake! Kirjutage mulle eia[at]purpurmust.org, saadan vastu kontonumbri. Sularahas saab Robertile maksta :) Või kui keegi saab otsida toetust väljaspoolt Purpurmusta, andke teada.

PÄÄSTKEM PURPURMUST ORG!

Käisin eile “Püha Tõnu kiusamist” vaatamas ja kohe tundsin, et tahan sellest rääkida. Et kui vastata sellele kõige nõmedamale küsimusele: “Missugused kunstiteosed on sind viimasel ajal kõnetanud?” siis jah, JAH! Veiko Õunpuu kõnetas mind.

Kõigepealt - Õunpuu on eelkõige visuaalne geenius. Ideaalsed kadreeringud, mis mängivad musta skaalal sellisel ulatusel, kus must ei tundu enam must, vaid näiteks roheline. Või kuldne. Lo-fi võtmes kvaliteetfilmi toota tundub täieliku hullumeelsusena, aga see töötab just tänu sellele, et selline mürarohke, purune, kõige halvemale amatöörfilmile ohtlikult lähedale astuv visuaalne tehnika on iseeneses parim iroonia tarbimiskultuuri särava, kliinilise, värvilise pildi vastu. Vastandamine ja kontrastidega töötamine on selles teoses režissööri lemmiktehnika. Igas episoodis olid omavahel paaritatud karikeeritud tüpaažid:  tumedavereline femme fatale vs kartulikoorene eesti mees, laisa hiiglase tüüpi politseinik vs pisike käbe ametivend, lakutud kupeldaja-Willy vs tema brutaalne paariline, energiline kurjusekäsilane Krahv vs täiuslikku õõvruumi kehastav Meister. 
Teiseks - heli ja montaaz. Mulle meeldis see eklektika, kuidas stseenid olid tükkideks raiutud nagu need ärahakitud käed seal metsa all. Lihtsalt vaimustav oli see üleminek paisuvalt müralt ja tihedalt pildilt sellele valusale valgele numereeritud kaadrile, mis signeeris järjekordse episoodi algust. Osa karaktereid omandas oma tegeliku mõõtme just tänu oma hääletämbrile (Meister, Nadežda). Ainult et oli ka kohti, mille tehnilise külje pealt jäi segaseks, kas selline fragmentaarsus peaks katma kogu filmi, või on kohati lihtsalt ebaühtlase montaaži küsimus. Esimesel juhul oleks pidanud selle tehnikaga veel rohkem üle vindi minema, teisel puhul tõmbama tagasi, et üleminekud episoodide vahel oleksid olnud maksimaalselt teravad.

Mis oli kogu teose kõige nõrgem koht - ja ai-ai, sellest oli kahju!- oli peategelase Tõnu karakter. See nimelt puudus. Ehk oli häda selles, et Taavi Eelmaa ei olnud kõige õigem valik sellesse rolli. Vägisi tundus, et nt  kasvõi kõrvalosa täitev Hendrik Toompere jr oleks paremini sobinud - et läbi suurema neutraalsuse ja pehmuse ja ehk isegi jõuetusegi oleks olnud peategelast inimesena kergem tajuda. Hetkel jäi Tõnu ise kõige lahtisemaks, tuimemaks, “selleks tehasedirektoriks”, kel justkui puudus igasugune inimlik mõõde (kes ei märganud isegi protestida, kui ta kuskile kahtlasse keldrisse ülekuulamisele lohistatakse, vaid pungitas ainult silmi nagu kala kuival). Teine põhjus oli see, et tal justkui polnudki midagi öelda. Tõnu ise oli auditoorium, nagu tainas, kellesse ülejäänud karakterid oma lohukesi vajutasid, kellele nad esitasid oma statemente, ja Tõnu rolliks oli olla käsn, kes kogu selle info endasse imeb ja siis jälle kusagil nukralt seistes jõllitab (ega tekita vähimatki tunnet, et mida ta, kurask, küll parasjagu mõelda võiks). Kohati mõjus see isegi harmooniat lõhkuvana, häirivana - nt kui ta koolipoisilikult karjub Nadeždale “Ma armastan sind”!, siis mõjub see täiesti ebakohaselt, häirivalt, ilusat lummavgrotsekset sümfooniat prääksupillina lõhestavalt, ja sellest ei hakka hea, vaid on lihtsalt natuke… lame. Sedasama va piinlikkustunnet, mis kindlasti on iga eestlasest kinovaataja salajane kompleks, tekitas ka kohatine proportsioneerituse ja komponeerituse ebaühtlus ja ülekarikeerimine, mis ei mõjunud enam naljakalt ega kurvalt, vaid tekitas lihtsalt ükskõiksust. Ühes kohas oli näiteks stseen, kus peategelane jõllitab tühjal pilgul peeglisse, samal ajal kui ta naine sõbraga õues suudleb - seda stseeni oleme küll kardetavasti sajas erinevas filmis sada korda näinud ega igatse seda taas näha.  Või kas peaks siin nägema parafraseeringut Hollywoodile? See hakklava-keldriteema oli ju ilmselgelt B-kategooria õudusfilmide kuldvaramust (”Hostel”) maha võetud.  Ja see Jaapani õudusfilmi-diskursus, kasvõi Nadežda tumedapäises-aukussilmses, kaelaväänutavas olekus, see küll tekitas sooja äratundmise, aga mõjus nagu režissööri isiklik-intiimne ääremärkus, mis on kogemata kombel sisse jäänud, kuigi poleks tohtinud.

Kokkuvõtvalt - see teos oli justkui lõunasöök kolm tundi peale ärasöömist :) Narratoloogia oli õhuke, see oli vaid kattevari, mille alla tegelik sisu oli hõredate niitidega traageldatud. Eelkõige oli see teos ulatuslik, äärmiselt sotsiaalkriitiline kollaaž praeguse ühiskonna tuhandest valupunktist: inimhinge müüdavusest ja kannatuste odavusest, alkoholismist, petmisest, salatsemisest, näivusest, võimu-, asjade- ja rahaihast, armastuse juhuslikkusest ja absoluutse viletsuse grandioossest võidukäigust hingetühjuse üle. Samuti oli antud sisule ennekogematu kultuuriline mõõde - tõlkimata vene keel (jah, tegelikult sain aru, kuigi olen juba see noorem põlvkond, kes enam seda ei mõista), prantsuse, saksa ja inglise keel, kõik see kultuuride paabel ühes supikatlas, mis kees tegelikult kultuurilise kandepinna mõttes väga isuäratavaks hautiseks. Väga hästi töötasid kõik ootamatuse- ja karikeerituse elemendid (eriti see koht, kus kokkutulnud rikkurid peidavad silmad pihkude varju, et mitte vaadata asotsiaali “kui me teda ei vaata, siis äkki ta läheb ise minema!”), kõik need otsesed ja peidetud vihjed teistele suurte sotsiaalsete taustsüsteemidega teostele (Onu Vanja, Dante “Jumalik komöödia”, vana testament, Jaapani filmikunsti stilistika ja tähendusmustrid, Goethe, Nietzsche, Moulin Rouge) ja see jumalik küllus, see pillutatus, hakitus, ülerõhutatus, absurdsus ja kohatine painav venivus, kus tuli neetud suure pühendumusega järgida režissööri petlikult järje kaotanud, tuima ja halli uitmõtet, mis lihtsalt kiusas vaatajat, tehes talle vaatamise võimalikult ebameeldivaks ja raskesti seeditavaks :) Kõik see metatasandilisus, kus lugu on tegelikult hoopis mulje miljonist erinevast juba jutustatud loost, see töötas suurepäraselt, lihtsalt vaimustavalt, ja üle pika aja tundsin siirast rõõmu, et Eestis, ja kardetavasti ka maailmas, on üks inimene saanud võimaluse teha midagi sellist, mille kohta 95 inimest sajast deklareerib “Haige hobuse unenägu!” ja ülejäänud 5 saavad ühe elu suurimatest elamustest. ja meeldis, ausõna, südamest meeldis see, et Veiko Õunpuu on astunud sellise suure ja pika ja üsna surmapõlgurliku sammu edasi - sinnapoole, kus puhas kunst kõigest müümisest ja turundusest hoolimata ja sellele vastukaaluks ikka veel edasi elab. 
“Püha Tõnu kiusamine” on homne film, mis tuleks ilmtingimata täna ära vaadata.

Couplandil ilmus mõnda aega tagasi kauaoodatud uus romaan. Seekordse nimi on “Generation A”. Kui üheksakümnendate algul üllitas ta kultuslikku staatusesse tõusnud romaani “Generation X” (loe ülevaadet: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/19D4A85C014B61A5C22571290038F391) ning mõni aeg hiljem romaani

“Shampoo planet”, mida on tituleeritud ka Generation Y-ks, siis nüüd üle kümne aasta hiljem jõudis ta uue “meie generatsiooniga” mängiva romaanini. Isiklikult arvan, et tegemist on kindlasti ühe tugevaima Couplandi raamatuga. Olles just romaani lõpetanud, tundub mulle, et see koosnes kolmest osast.

Esimeses osas oleme ajastu tutvustuse juures. Elame aastas, mis jääb 2010ndast veidi tulevikulisemaks. Arvatakse, et mesilased on juba väljasurnud ning maailmas on tarvitamisel uus nö anti-depressandilaadne ravim Solon, mis hoiab inimest olevikus. Ei teki inimesel ärevust tuleviku peale mõeldes ega probleeme minevikule tagasi vaadates. Täielik olevikus elamine on omamoodi meie generatsiooni haigus. Ühiskond on internetiseerunud ning reaalsus tekib virtuaalmaailma ja “päris”maailma segunemise tulemusena. Ajaloo olulisus on teisenenud, tugevalt tuleb peale totemistlik ühiskonna hoiak ja suurkorporatsioonide võim ning kultuuriline hegemoonia. Üksikisik otsib uusi võimalusi maailmaga suhestumiseks, 15 minutit kuulsust on piisav, et olla sinu elu eesmärk kogu inimelu vältel ning loomulikult on terve maailm sünteesitud. Naturaalsus on asendatud ainetega, mis on toodetavad massidele. Suhtumine vägivalda on teisenenud, ajaloo nostalgia tundub nagu krõmpsuv porgand – ulme! Kuid

siis äkitselt nõelab mesilane inimest…

Teises osas toimub äkiline vormi muutus. Hetkeks tundub, et romaanile on vaheetapina sisse tikitud novellikogu. Algab etapp, kus kõik karakterid kukuvad lugusid jutustama ja kannustatuna raamatu nö “esimesest poolest”, ootad sa paratamatult tegevuse edasi minekut takerdudes erinevate allegooriliste lugude otsa ningotsides neist olulisust antud temaatika kontekstis. See tunne läheb aga suhteliselt kiirelt üle, kui algab nö kolmas osa.

Kolmandas osas, nagu ikka heade lugude puhul, jõuad sa selgusepunktini. Erinevad lõngaotsad hakkavad kokku jooksma. Lõngaotsi on tänu möödunud lugudele aga paras peotäis ja seda suurem on rõõm neid korraga käes hoida. Ma ei oskagi öelda, kust maalt teine osa lõppeb ja kolmas algab, sest mingil hetkel segunevad ka raamatu tegevuslikkus ja selles olevad lood ning luuakse suurepärane tervik ja nagu ikka jõuab tagakaas liialt kiirelt kätte.

Coupland on meeletult sotsiaalkriitiline, kuid ta oskab seejuures karakterite loomise juures neid teha söödavaks ja nende veidrusi hoida just täpselt piiripeal. Loomulikult on romaan täis pikitud väga naljakaid olukordi ja tugev sotsiaalkriitika on hajutatud absurdi ning Couplandliku nõelterava ütlemise taha (“With a single vowel of a female Aussie, you could cut glass”). Objektide ning olukordade kirjeldus on kujundirikas ja värvikas. Võrdlusmomendid rõhutavad asjade erilisust ja mahulisust rohkem, kui ülivõrre iial seda suudaks (Kui on nuga, siis see pole lihtsalt terav: you could separate Siamese twins with it). Meile tutvustatakse viit karakterit, kes on pärit maailma eripaigust. Oma osa saavad kõik – kirjeldused on mitmetasandilised. Äratundmisrõõm tekib nii stereotüüpsel tasandil, kui ka alltekstina. Et asjale vürtsi lisada, on kõigil karakteritel ka süvenenud mingi konkreetne omadus alates pühendunud hambahügienistist ja korporatiivsest papagoist kuni Tourette’i sündroomini välja (”My pussy just exploded, but I can’t stop fucking,” Her Tourette’s just gives, gives, gives.)

Coupland on taaskord suutnud kirjutada meeletult mitmekihilise teose, mida saavad võrdväärselt nautida erinevad inimesed suhestudes seal erinevate tasanditega.

Olles 48. aastane, on Coupland seejuures oma eale ehk veidigi üllatuslikult kursis. Kursis kõige laiemas mõttes. Tema kaasajalisus on väga tänapäevane ja tekstis on selge, et Couplandi jaoks on 3 minutit tagasi toimunud asi juba vana. Me tahame infot, mis on nüüd-nüüd-nüüd, mitte seda, mis on “nii sekund tagasi”.

Sellest tulenevalt tundub ka loogiline, et tegevus toimub mõningad aastad tulevikus, et kui lugeja lauale raamat alles mõne aja pärast maandub, ei ole ta veel lootusetult vananenud.

Kokkuvõtteks soovitaksin väga ja julgeksin lausa öelda, et tegemist on MUST-READiga. Suurepärane romaan!

Generation A
Douglas Coupland
William Heinemann 2009